Sissekanne Nr6/28.01.21/10:38
Ma olen elus ja terve! Enne kui kõige selle ajateenistuse jutuga pihta hakkame, siis loodan, et kõik nautisid jõule ja aastavahetust. Iga ajateenija jaoks oli see ilmselt hindamatu väärtusega, sest selline puhkus eksisteeris varem ainult unistustes. Ja loomulikult tervitused kõikide kaasteenijate emadele-isadele, kes kuuldavasti kibedasti mu blogi ootasid! Aitäh teile, vahvad olete! Head uut aastat!
Viimati kirjutasin enda NABK-st (nooremallohvitseride baaskursus) ning nüüd on aeg rääkida teile NAEK-ist ehk nooremallohvitseride erialakursusest. Sisuline erinevus nende kahe vahel on see, et baaskursusel saadakse üldine jaoülema tasemel väljaõpe ja kõik vajalik, et jaoülemana hakkama saada. Erialakursusel keskendutakse juba enda erialale ja tulevasele sõjaaja ametikohale. Kui ma varem teadsin, et minust saab miinipildujarühma tulejuht, siis vahetult enne Tapale sõitmist sain teada, et tegelikult hakkan õppima hoopis vanemmõõdistajaks. Sellest tööst, mida vanemmõõdistaja täpselt teeb, saan ma sotti alles tulevikus. Kindlasti valgustan siis teidki.
Selles osas tuleb juttu minu NAEK-ist Luurekompaniis. Täpsemalt räägin luuraja põhileivast, GD õppest, käsu andmisest, laskmistest ja luureseikadest ning sellest, mis luuraja elu kõige raskemaks teeb.
*Luurekompanii väljaõpe koosneb suuresti asjadest, millest paraku kirjutada ei saa. Esiteks seetõttu, et lugejale võivad mõningad seigad liiga jubedad tunduda. Teiseks ei taha ma kindlasti tulevaste LuKo ajateenijate põnevust tappa. Teadmatus sellest, mis ees ootab, teebki asjad huvitavaks.*
 |
| Väike hüpe lõpptulemuseni, ma olen nüüd nooremseersant! Foto on tehtud pärast seersandirännakut, seetõttu oleme ka nii surnud nägudega. Pildil n-srs Palang, mina ja n-srs Ollisaar, kes on mu keskkooliaegsed klassivennad ja head sõbrad. |
Minu nooremallohvitseride erialakursus möödus legendaarses Luurekompaniis. Kes siiani lugedes on pead kratsinud ja muretsenud, et pagan, ma isegi ei tea, mis asi see Luurekompanii on, siis teen teile kiire tutvustuse.
"Luurekompanii ülesanne on lahingupiirkonnas teiste 1. jalaväebrigaadi allüksuste tegevust julgestada ning iseseisvalt rindejoonel operatsioone läbi viia. Samuti rinde lähitagalas vaenlase asetus, tegevus, arvukus ja relvastus kindlaks teha. Luurekompanii on üksikkompanii, selle ülem allub vahetult 1. jalaväebrigaadi ülemale" -mil.ee
Nagu nimigi vihjab, siis koolitatatakse Luurekompaniis luurajaid. See tähendab, et nende üksuste eesmärk on koguda vastase kohta võimalikult palju infot, jäädes ise varjatuks. Informatsiooni kogumine toimub üldiselt rindejoonest vastase poolel tagalas, mistõttu on vaja iga päev ja iga hetk olla valvel, sest ümberringi omasid üksuseid ei ole. Luurajate jaoks on väga oluline iseseisev ellujäämine ja üksinda tegutsemine. Kindlasti peab liikuma ja tegutsema varjatult. Tihti magamiseks ja söömiseks aega ei ole, sest need tegevused ei ole ellujäämiseks alati esimene prioriteet.
Mina kuulsin esimest korda Luurekompaniist juba aastaid tagasi, olles ise alles keskkoolis. Mõned mu tuttavad olid selle läbinud ja kiitsid seda väljaõpet ning väga rasket teenistust, mida seal pakutakse. Üks sõber ütles kord:"luure on s*taks äge. Need on need vennad, kes sõidavad kabriolett maasturitega ringi, auto relvi täis pakitud." Tundus põnev. Ükskord töötasin koos ühe noormehega, kes samuti oli LuKo-s teeninud. Kui taevast jubedat padukat tulema hakkas ning kõik teised katuse alla putku panid, siis jäi tema läbimärjana vihma kätte töötama. Pidasime teda hulluks. Mida rohkem ma LuKo-st lugusid ja jutte kuulsin või seal teeninud inimestega kokku puutusin, seda rohkem ma sinna minna tahtsin. Minu eesmärk ajateenistuses oligi ju enda võimete ja taluvusega eksperimenteerimine.
Kui tavaliselt õpitakse LuKo-s kõik vajalikud oskused selgeks kogu ajateenistuse vältel, siis minu ja teiste Kalevi JVP võitlejate jaoks oli olukord natuke keerulisem. Meil tuli põhioskused selgeks saada 7 nädalaga. Õppekava oli väga intensiivne ja efektiivne. Endine hoiak ja suhtumine NABK ja SBK tundides, et "väga ei viitsi märkmeid teha, küll ma kuidagi need eksamid ära teen", kadus kohe. Kiirelt sai selgeks, et kui korralikult ei õpi, siis tuleb end täiendada samal ajal kasarmus, kui teised kodus linnaloal on. Või mis veel hullem, laiskvorstide nime lõputseremoonial nooremseersantide nimekirjas ei leidunud.
Hakkan jällegi kronoloogiliselt pihta. Nautige!
Viieteistkümnes nädal ehk NAEK-i 1. nädal
Esimene nädal algas veel Jõhvis. Sõime ja pakkisime asju. Tulevane Lahingtoetuskompanii ülem kutsus meid kõiki kokku ja rääkis tulevikust. Meie üllatuseks olid meie ametid omavahel natuke ära vahetatud. Minust saab nüüd hoopis vanemmõõdistaja. Äge asi selle juures on, et ma saan endale niiöelda isikliku GD (Mercedes Benz 250 GD). Minu jaoks kõlab tegelikult uus amet päris hästi, saan jaoülemaks ja veel erinevate masinatega ka sõita. Saime kiire ülevaate eesootavast kursusest ja juhised, kuidas Tapale kolimine välja näeb. Kui info käes, võisime kaitseväe kolonnis teele asuda.
Kui Tapale jõudsime, laiutas ees suur sõjaväelinnak. Kasarmusid tundus seal lugematu arv olevat, lisaks palju liitlaste tehnikat, sõidukeid ja uhkeid hooneid. Kurikuulsalt hea mainega söökla jäi samuti kohe silma. Parkisime autod juhendamise järgi ära ja kohtusime esimest korda uute ülematega. Mäletan, et esmapilgul tundusid veebel ja leitnant nii sarnased, et pöördusin leitnanti poole pahaaimamatult valesti. Päris piinliku esmamulje suutsin endast jätta, aga pole hullu. Esimese päeva algus oli meie jaoks kolimise päralt. Sättisime enam-vähem asjad ära ja tegelesime kohe relvastusega, mis oma aja võttis.
Pärast seda võisime sööma minna. Esimest korda sööma pidime iseseisvalt minema, sest rühm oli juba söönud. Meie oma aruga marssisime kõige otsemat teed sööma. Suur söökla, teistsugune süsteem ja palju suurem valik toitu. Laadisime taldrikud ääreni täis ja lasime toidul hea maitsta. Kui tagasi kasarmusse läksime, siis kasarmu uks ei avanenud enam. Selgus, et olime enne marssinud otse evakuatsiooni uksest läbi, kust tegelikult käia ei tohi.
Jälle toimus meie jaoks täielik keskkonna muutus. Kaitseväes muud moodi ei saagi, kui tuleb nendega ära harjuda. Mul sellega probleemi ei ole olnud. Pigem isegi meeldivad uued ja keerulised olukorrad, vähemalt tagantjärele mõeldes. Pidime nüüd ühes toas elama hakkama koos nelja LuKo autojuhiga, kes alles esimese päeva õhtul end ilmutasid. Lõbusad sellid, tervitused teile! Nagu oli ka arvata, siis muutus elukorraldus päris palju. Enne igat sööma minekut tuli koos rühmaga õues teha "söögipumpasid" ehk siis kätekõverdusi. See oli vabatahtlik, aga loomulikult võtsid kõik osa. Alguses oli päris raske, aga paari nädalaga oli tulemust selgelt näha ning hakkasin isegi söögipumpadele ise juurde lisama, et koormus säiliks.
Kui varem oli rühmas olnud umbes 4 jagu, siis luures tekkis meil 8 jagu. Luure jaod on väiksemad kui tavalised jalaväe jaod ja koosnevad kuuest inimesest, mitte kaheksast. Meie jagu oli isegi viiene. Luurekompaniis usaldatakse ajateenijaid palju rohkem, kui kusagil mujal. Ajateenijate käes on meeletult palju varustust, mille hind on mõningal juhul kosmiline. Kuna meie erilist varustust Jõhvist kaasa ei saanud, siis pidime alguses ilma selleta hakkama saama. Tegelikult oligi lihtsam, ei pidanud nii palju varustuse kadumise pärast muretsema. Samas hiljem saime ka tervet ettenähtud jao varustust tassida ja selle vastutust tunda.
Need inimesed, kes Luurekompaniisse valitud on, on seal põhjusega. Väga paljud, kellega sellel teemal rääkisin, soovivad näiteks tegevväelasteks jääda. Enamik, kes seal on, tegid teadlikult selle valiku ja ongi seal sellepärast, et end proovile panna. See loob omamoodi unikaalse keskkonna. Esiteks, kõigil on sihid ja nad soovivad midagi saavutada. See tähendab, et mingit laisklemist ja "ah las teised teevad" suhtumist seal väga ei leia. Kui on vaja midagi ära teha, siis töötab kogu jagu selle nimel. Ma võtsin sealt väga palju kaasa ja kindlasti kavatasen seda edaspidi teenistuses rakendada. Eriti just töökuse ja professionaalsuse koha pealt. Annan endast parima, et minu tulevasest jaost saaks kindlasti jagu, mis järgib luuraja kümmet käsku ja saab end luurejaoks nimetada.
Kui me LuKo-s alustasime, siis ei suhtutud meisse kõige paremini. Arusaadav ka, ega autsaideritel polegi kaitseväes elu eriti hea. Ega me isegi NABK ajal Tapalt tulnud meestesse hästi esialgu ei suhtunud. Enese tõestamine sellises olukorras on loogiline, aga samas paneb päris suure pinge peale. Õnneks aitas rühmaga sulandumisele kaasa fakt, et LuKo-s teenisid juba varasemalt mitu mu head sõpra. Kaks keskkooliaegset klassivenda ja üks eluaegne sõber. Lisaks sellele löödi meie jakku vahepeal lisamehi juurde, kellega koostöö väga hästi sujus. Mida rohkem seal olime, seda paremini hakkasime ka läbi saama ja seltskonda sulanduma.
Esimese nädala jooksul olid enamasti sisetunnid. Õppisime ära luuraja põhileiva ehk erinevad rekevormid. Objektireke, marsruudireke ja vaatluspost. Nagu nimigi vihjab, siis objektireke eesmärk on mingi ristmiku või objekti luuramine kõikidest erinevatest külgedest. Marsruudireke tähendab tee luuramist, jäädes ise varjatuks ja liikudes teega paralleelselt metsas. Vaatluspost on varjatud pesa metsas, kust hoitakse silmi peal mingil objektil või ristmikul. Kõikide rekevormidega kaasnevad drillid, mida peab täpselt teadma ja järgima, et soovitud tulemus välja tuleks. Tunnid olid intensiivsed ja nõudsid märkmete tegemist ning iseseisvat õppimist.
Lisaks sellele oli meil GD õpe. Seal saime teada, mis on masina kapoti all, kuidas sõidulehtesid täita, kuidas autole tehnilist kontrolli teha ning erinevad drillid, kuidas masinat hoida. Samuti õppisime kõike, mis puudutas sidevahendite kasutamist ja autode pakkimist. Pärast seda nädalat olime valmis iseseisvalt GD-sid kasutama ja nendega metsa sõitma. Mis selle nädala lõbusaks tegi, olid sõidutunnid. Kuigi enamikul olid B-kategooria juhiload olemas, siis saime ikkagi sõidutunde, et oskaksime ka seda maasturit õigesti kasutada.
Esimese nädala elasime mõnusalt kasarmus ja üldse ei oodanud järgmist nädalat, sest tunniplaan lubas meid maastikule saata. See tekitas muret, sest meil polnud aimugi, mida meilt metsas oodatakse, sest kuuldavasti on LuKo metsas väga pädev. Käisin see nädal korduvalt jääkülma duši all, et end vaikselt edasiseks karastada.
Samuti oli sellel nädalal esimene vastase tehnika tundmise tund ning sellele järgnes nädala lõpus test. Testi tulemus otsustas, kas pääsed linnaloale või pead end kasarmus täiendama. Mina õnneks pääsesin linnaloale. Tasub mainida, et testid ei toimu alati kõige tavalisemal moel, vahel testitakse inimese keskendumisvõimet. See protseduur, kuidas see välja näeb, jääb järgmistele Luurekompanii ajateenijatele avastada.
Kuueteistkümnes nädal ehk NAEK-i 2. nädal
See nädal algas samuti sisetundidega. Õppisime veel viimaseid teooriakilde, enne kui maastikule sõitsime. Samal ajal kui tundides olime, siis tuli selle aasta esimene lumi maha. Vaatasime aknast välja ja mõtlesime sellele, kuidas me õhtul selle lörtsi sees peame telkmantli all magama. Kui tunnid läbi said, pakkisime asjad kokku ja algas esimene pikem sõit kabriolett GD-ga. See tähendab, et autol pole ei katust ega ka esiklaasi ja sellega sõitmine on noh, arvasite ära - väga külm. Samas on selle autoga ikka uhke sõita ka. Mitmed relvad käe-jala ulatuses ja sees üleni maskeeritud mehed.
 |
| GD-del pole esiklaasi, et MG-3 saaks kapotile toetuda ja kõrvalistuja oleks kohe valmis tuld andma. Kuigi masinas on tülgastavalt külm sõita, siis selline uhke perspektiiv annab motivatsiooni juurde. |
Kui Soodlasse kohale jõudsime, olid kehad külmast kanged. Õues oli sõidu ajal pimedaks läinud ning hommikune lörts oli metsavahel sulamisest pääsenud. Parkisime autod metsa ära ja panime laagri püsti. Kuna mina olin jaoülem, siis pidin pidevalt laagri keskele jooksma ja info enda jaoni viima. Metsas oli nii kottpime, et eksisin mitu korda paarikümne meetri jooksul ära. Kui jälle jaoülemad keskele kutsuti, siis sain seal vastu pead, et kuidas ma käsule ilma kaardita tulen. Minuni mingi info ei jõudnudki, et käsku saama hakkame, aga olgu, nüüd tuli tagasi enda positsioonini joosta ja kaart tuua. Algas rühmaülema käsk. Külmast veel lõdisedes võtsime vastu käsu, mis oli umbes võrdne NABK käsueksami käsuga. Hommikuks pidi valmis olema korralik maastikumudel ja jaoülema käsk, mida mina tegema pidin. Öö möödus vaid paari tunni unega, et käsu valmis saaksin. Hommikul seda andes sain teada, et siinne käsk on hoopis teistsugune, kui see, mis meilt varem oodati. Sain palju tagasisidet ja kriitikat ning käsku ei saanud arvestatud.
Suureks üllatuseks nägigi järgmine päev välja selline, nagu kästud oli. Nüüd selgus, miks peab jaoülem hea käsu andma- et järgmisel päeval tegutsedes alluvatel selge oleks, mida ja millal tegema peab. Terve päeva tegime marsruudireket ehk teeluuret. Päeva lõpus rollid muutusid ning järgmine mees sai olla jaoülem ja käsku kirjutada. Nüüd sain mina natuke rohkem magada.
Järgmine päev oli jällegi vastavalt eelneval päeval antud käsule ning õppisime taas luuramise erinevaid vorme. Sellel päeval keskendusime objektirekele.
Neljapäeval pidime vaatlusposti õppima. Ilm oli siiani olnud märg ja niiske, aga nüüd läks eriti halvaks. Terve hommiku sadas vihma ja kogu meie tegevus toimus läbimärjana. Meile anti ülesanne ehitada selline vaatluspost, nagu see ideaalis olla võiks. Esiteks tuli kaevata kolme inimese jaoks kaevik, kus üks saaks julgestada, üks magada ja viimane mees vaadelda. Siis tuli sellele peale ehitada selline katus, mis hoiaks kinni vihma ja oleks ümbritsevast pinnast eristamatu. Ehitamine võttis mitu tundi ja oli ilma tõttu väga ebamugav.
 |
| Leia pildilt vaatluspost, kus 3 inimest sees asjatavad. (see üks mardisant pole asjaga seotud) |
Kui vaatluspost valmis sai, algas rännak. Pidime REV3 varustuses 30km tagasi Tapale linnakusse kõndima. Kätte anti kaart ja teekond ning kõlas start. Motivatsiooniks veel lisati, et see jagu, mis viimasena kasarmusse jõuab, jääb nädalavahetuseks kasarmut koristama. Andsime tuld. Keset rännakut viidi järsku läbi vastase tehnika tundmise teine test. Selle testi suutsin ma isegi läbi kukkuda, kuigi olin enda arvates teema päris selgeks saanud. Rännaku lõpp oli kahe jaokaaslase jaoks nagu surmaga võitlemine, aga mulle isegi ei pakkunud see nii suurt pinget. Peaasi, et saaks metsast juba ära sooja kasarmusse. Meie jagu jõudis kõige esimesena kohale, mispärast saime esimesena saunas käia ja magama minna. See oli meile tähtis võit, et uues keskkonnas tõestada, et me pole päris papist poisid, kes siia Jõhvist või "Ida Viru Vabariigist" saadetud on.
Järgmisel päeval lubati natuke kauem magada. Viimased jaod olid alles päris öösel jõudnud ja nemadki pidid magada saama. Sellel reedel toimus veel paar klassitundi ja varustuse ning kasarmu hooldus, enne kui linnaloale saime. Ükski linnaluba polnud siiani nii magus olnud kui pärast seda Soodla laagrit. Läbimärja ja lörtsise telkmantli alt oma koduvoodisse saada on mesimagus.
Seitsmeteistkümnes nädal ehk NAEK-i 3. nädal
Kolmas nädal algas taas sisetundidega. Õppisime GPS-i kasutama ja vastase struktuure, enne kui algas poolteist päeva kestev tuletellimise õpe. Nüüdseks sai Jõhvi poistele või Kalevipoegadele(nagu meid kutsuti) selgeks, et LuKo-s on kasarmuelu väga mõnus, kuid metsas olemine väga raske. Kasarmukorrale ei rõhuta nii palju kui seda Jõhvis tehti vaid pigem on fookus sellel, et metsas kõik tehtud saaks. Kui kapp natuke korrast ära või kasarmu koristamata on, aga ülejäänud testide ja metsas hakkamasaamisega probleeme pole, siis ei torgi sind keegi. Tuletellimise juurde tagasi minnes: kõik olid sisetunnid ja tubane praktika. Me hindasime pärast eelmist metsalaagrit sisetunde palju rohkem. Kuigi tuletellimine midagi keerulist ei ole, siis nõuab selle selgeks saamine ikkagi natuke aega. Neid tunde andis meile spetsialist Suurtükiväepataljonist.
Kui teisipäeva õhtul see õpe lõppes, siis saime jällegi käsu. Kõik pidid koostama jaoülema käsu, sest see, kes käsku järgmine hommik andma hakkab, selgus alles hommikul. Õhtutesse enam väga palju vaba aega ei jäänud. Järgmisel päeval läksime maastikule jällegi antud käsku ka teostama. Taaskord harjutasime tavalisi drille, kas objektireket või marsruudireket. Kui kolmapäeva õhtul tagasi kasarmusse jõudsime, siis saime jälle käsu. See tuli taaskord neljapäeva hommikuks valmis kirjutada.
Neljapäev läks sama kavaga edasi. Sõitsime hommikul maastikule ja tegime terve päeva instruktori silme all enda ülesannet. Asja tegi põnevaks fakt, et jaod olid üksteise vastu suunatud ning alati võis "vastasele" peale sattuda. Neljapäeval nii juhtuski. Samal ajal, kui meie tegime vaatlusposti, siis tegid teised objektireket ja me põrkasime kokku. Kõmmutasime paukapadrunitega ja tegime kontaktidrillid läbi. Eraldusime ning jätkasime ülesandega. See lõi pulsi lakke ja une minema. Kui õhtul kasarmusse jõudsime, siis seekord käsku ei antud. Õhtu jooksul oli vaja selgeks õppida kõik, mida olime siiani vastase kohta õppinud, sest järgmisel päeval oli oodata erinevaid teste.
Reedel oli jällegi vastase tehnika test, tulejuhtimise test ning vastase struktuuride test. Sooritasin õnneks kõik testid edukalt ning ei pidanud linnaloa pärast muret tundma. Ühel hetkel kutsus kompaniiülema abi kõik mehed klassi ja andis meile koduse ülesande. Selgus, et üks mees oli käsu üle lasknud ja eeldas, et tema ei pea seda kirjutama. Selle eest saime põhjaliku kodutöö, et ka linnaloal midagi teha oleks. Mis seal ikka, alad korda, varustus läikima ning linnaloale. Reeded on ikka lemmikud. Pühapäeval tegin kodused ülesanded kenasti ära. Isegi päris huvitav oli, sain selle käigus palju targemaks.
Kaheksateistkümnes nädal ehk NAEK-i 4. nädal
Neljas nädal jätkus umbes nagu kolmaski. Kuigi esmaspäeva hommikul, kui enda kodutöö ära esitasime, pidime valmistuma eksamiteks. Tunniplaanis olid nad testidena märgitud ja keegi ei teadnud täpselt, mida oodata, aga selgus, et need olidki eksamid, mis tuleb kindlasti läbida. Teemadeks olid vastase struktuurid ja reketegevused. Mul läksid jällegi mõlemad eksamid edukalt ning midagi järele ei pidanud tegema.
Kui eksamitega ühele poole saime, siis algasid sisetunnid. Õppisime varitsusi. Kalevipoegade jaoks oli see teema juba vana ning üldiselt luurajate ja jalaväe varitsused väga palju ei erine ka. Kui teooria selge oli, siis ajasime tunnikeseks ka REV3-e selga ja tegime õues mõningaid drille läbi. Isegi püstitasime suundlaenguid, mida olime samuti varem Jõhvis teinud. Kui õppepäev hakkas lõppu jõudma, siis saime jällegi rühmaülemalt käsu, et homme maastikul sujuvamalt läheks. Õhtu oli taaskord sisustatud.
Teisipäev, kolmapäev ja neljapäev möödusid täpselt samasuguses rütmis. See kujutas siis endast seda, et pärast hommikurutiini võtsime relvad välja, pakkisime kogu varustuse autodele ning sõitsime keskpolügonile õpitud teooriat läbi tegema. Tegime tavalisi reketegevusi ning neljapäeva sisustas varitsuse tegemine. Luuretegevused on üldiselt nii kurnavad, et õhtuks on kõik peale autojuhtide väga väsinud. Lihtsalt peab pidevalt rolle vahetama, et kõik saaksid vahepeal autojuhid või jaoülemad olla. Kui pärast õppepäeva tagasi kasarmusse jõudsime, saime iga päev ka rühmaülema käsu. Siis tuli jällegi joonistada iga kord skits ning kirjutada jaoülema käsk. Selleks kulus igal õhtul kokku umbes 3 tundi. Sellel ajal hakkasin vaikselt juba LuKo käsustruktuuriga ära harjuma ja sellest lugu pidama. Kuna me olime juba käske ka nii palju valmistanud, siis tundsin end vaikselt käsueksperdina.
 |
| Igaõhtune skitsi joonistamine, et sellel järgmine päev käsku anda. Pildil jaokaaslased n-srs Pihel ja n-srs Rannala. |
Reedel tegime järjekordse vastase tehnika testi ning saime mõned tunnid selle kohta, kuidas luuramist koos terve rühmaga teha. Ehk siis kuidas saavutada selline jao- ja rühmaülema vaheline koostöö, et kogu rühm tegutseks ühtselt ja sujuvalt. Pärast seda tegime pisut trenni ning algas valmistumine välilaagriks. Pakkisime ja hooldasime varustust, et esmaspäeval oleksime valmis Võru poole startima. Ootas ees kõige rohkem kardetud aeg, kahenädalane metsalaager Võrus. Pakkisin enda kogu varustuse veekindlalt ja kenasti ära, et saaksin viimase nädalavahetuse puhata ja välja magada. Kuna selle nädala jooksul kuulutati ka karantiin välja, siis pidime seekord kasarmus puhkama.
Üheksateistkümnes nädal ehk NAEK-i 5. nädal
Esmaspäeva hommikul ärkasime üles, pakkisime veel viimsed asjad kokku, panime end lahinguvalmis ning istusime autodele. Algas sõit Võrru. Õnneks võisime seekord klaasi üles tõsta, et päris ära ei külmuks. Mina olin sellel päeval jaoülem ja pidin istuma taga, enda tooliga natuke kõrgemal kui eesistujad. Paraku on elu juba kord selline, et see esiklaas väga seda tagumist meest ei aita. Esimese 20 minutiga külmusin seal taga nii ära, et ei kujutanud väga ette, kuidas selle ülejäänud kolm tundi peaks vastu pidama. Õnneks tuli mulle kõrgemalt keegi appi ja sain poolel teel autojuhiga koha ära vahetada, sest tal kippus uni peale. Ees oli küll väga mõnus istuda. Muidugi ei saa tavautoga võrreldagi, aga endiselt oli palju soojem kui seal taga.
Paar tundi hiljem jõudsime Võrru. Täpsemalt Nursipalu teeninduslinnakusse. Selgus, et saame esimesel ööl mingit sorti kasarmus elada. Tuli küll magada maas madratsitel, aga see-eest oli tuba soe ja pesemiseks võimalus olemas, üldse ei nurise! Saime isegi termostes Kuperjanovi JVP sööki, mis alati imeliselt hea oli. Kuna meil tekkis natuke vaba aega, siis täitsime selle kontakidrillide läbiharjutamisega. Seda tegime kuni pimedani. Pakkisime autod lahti ning vedasime varustuse tuppa. Kui taas teeninduslinnakusse jõudsime, siis saime käsu, mis hõlmas endast järgmiste päevade operatsiooni. Kirjutasime käsud valmis ja sättisime magama. Ma läksin kohe magama selle teadmisega, et nüüd tuleb võimalikult hästi end järgnevateks päevadeks välja puhata. Enne, kui päris öö peale tuli, saime veel häire osaliseks. Selgitati välja, kui kiirelt me oleme võimelised autodele jõudma ja operatsioonile sõitma. Pärast seda häiret oli öö magamise päralt.
Teisipäeva hommikul algas päev kiirelt pihta. Tegime hommikuse rutiini, saime enda jaoülemalt käsu ning pakkisime kohe asjad ja alustasime sõitu. Sõitsime magamiskohast mitmeid kilomeetreid eemale, et teostada seal käsus antud teele marsruudireket. Terve päeva tegime seda. Õnneks ma olin sellel päeval autojuht ja sain natuke pingevabamalt võtta. Minu ülesanne oli olla sidemees ja autoga sõita. Teised mehed olid õhtuks väga väsinud. Kui juba pime oli, siis hakkasime ka vaatlusposti püstitamisega tegelema. Enne seda sõime oma päeva esimese toidu ning pool jaost läks vaatluspostile, mina nende hulgas. Ülesanne oli vaadelda ristmikku. Sellel ööl saime keskmiselt 3-4 tundi magada, kuigi see uni oli graafikuga, et 2 tundi üleval ja tund aega magamist, 2 tundi üleval ja tunnike magamist...
Kui hommik kätte jõudis, oli uus jaoülem juba uue käsu saanud ja selle meile söödavaks teinud. Meile sai selgeks, et päev jätkub täpselt samamoodi nagu eilne. Alustasime päeva marsruudirekkega ja tegime seda pool päeva. Siis saime ülesande objektireket teha, milleks sõitsime teise asukohta. Seal saime paar kilomeetrit objektini matkata, märja sambla peal ringi roomata ning siis taas mõned kilomeetrid autodeni tagasi jalutada. Objektireket on palju huvitavam teha kui marsruudireket, aga väsinuna on sellestki keeruline rõõmu tunda.
Kui objektirekkega ühele poole saime, siis valmistusime uueks ööks vaatluspostil. Sõitsime uude asukohta ning hakkasime juba ettevalmistusigi tegema, kuid saime siis uue käsu. Uus käsk oli teha öösel hoopis objektireket. See tähendas uuesti orienteerumist uude asukohta (õnneks autodel) ning seal luuramist. Kui teekond planeeritud oli ja seda läbima hakkasime, siis sattusime hätta. Kaardil olnud tee oli päris elus palju halvemas seisus. Lausa nii halb, et suutsime ühe autoga sinna kenasti kinni jääda. Õnneks saime selle teise autoga peale poolt tundi mässamist välja tõmmatud. Planeerisime uue teekonna. Mina pidin teekonda juhatama, ilma, et ma ise teed kordagi näinud oleksin. Luurajad tuledega ei sõida ning öösel sõites näebki teed praktiliselt ainult juht. Tagaistmelt kaardilugemine on täielik kunst, sest juht ja meeskonnaülem peavad pidevalt omavahel suhtlema ning üksteisele kordamööda kaarti või teed kirjeldama. Õnneks kandis mu topograafiaoskus meid sellest olukorrast kenasti välja ning me jõudsime õigel ajal kohale.
Pärast autode ära parkimist läksime objektireket tegema. Luurasime mingi teise üksuse paiknemisala. See oli üks põnev luuramine, sest luurasime reaalseid inimesi ning proovisime end iga hinna eest patrullide vahel varjata. Kui mina ja jaokaaslane kahekesi tagajulgestuks jäime, siis viskasin korra pikali ja ütlesin talle, et valvaku hetkeks ise. Järgmine hetk ajas ta mind üles ja ütles, et ma norskasin nii kõvasti, et vastane võis seda kuulda. Ma suutsin mõne sekundiga magama jääda ja kohe norskama ka hakata. Õnneks vastased seda ei kuulnud ning operatsioon jätkus. Kui oma poisid luurelt vajaliku infoga meieni jõudsid, võisime sealt jalga lasta. Matkasime autodeni ning sõitsime järgmisesse punkti, kus varahommikul varitsuse korraldasime. Kuna me jõudsime kokkulepitud punkti teisest jaost palju varem, siis tekkis hetk puhkuseks. Viskasin kiirelt telkmantli püsti, et väga märjaks ei saaks ning pugesin tunnikeseks magama ära. Mind äratati poolteisti tundi hiljem üles ning endalegi üllatuseks olin telkmantli all kuidagi risti ehk siis vihma sadas mulle praktiliselt näkku, aga minu magusat und see ei seganud.
Teine jagu oli kohale jõudnud, varitsuspositsioonidele rännak võis alata. Meil oli umbes kilomeeter läbi metsa jalutada, et õigesse kohta jõuda. Kottpimedas metsas orienteerumine pole just kõige lihtsam, mistõttu jäime natuke hiljaks. Samal ajal, kui eespool kaarti loeti, siis jäid taga mehed puude najale püsti magama ja hakkasid ümber kukkuma. Kui korraks sai pausiks maha istuda, siis oli magamine kindel. See oli esimene kord mu elus, kui vaikselt hakkasid hallukad peale tulema. Kõnnin lihtsalt läbi metsa ja järsku näen sügavat und, kuidas mingid linnud ees ringi lendavad. Siis võpatan üles ja saan jällegi paar meetrit kõnnitud, kuni jälle tuikuma ja magama jääma hakkan. Väga huvitav kogemus. Kui varitsuskohta jõudsime, siis saime tunnikese külma käes oodata. Selleks ajaks, kui paugutamine pihta hakkas, oli juba valgeks läinud. Tegime kiirelt töö ära ning taganesime taas autode juurde. Seal saime instruktoritelt tagasisidet ning kuulutati välja "olukord seis!!". Järgmine etapp oli teeninduslinnakusse sõitmine, et seal hommikusöök süüa ja end välja puhata. Päeval hooldasime varustust ning valmistasime end ette laskmisteks. Õhtul käisime pesemas ja viskasime pikali ära, ees ootas väga-väga magus öö.
Üles ärgates oli kätte jõudnud reede. See tähendas, et algavad laskmised. Esmalt saime lasta MG-3-ga ehk kuulipildujaga. Seejärel läksime paukmoonaga tegema lahinglaskmiste drilli. See tähendab, et olukord on selline, et jagu jalutab metsas ning järsku saab kontakti. Praktiliselt on ta kogu jao koostöö, et tagada ohutus ja kõigi turvalisus. Siin tuleb juba jaokaaslaseid tunda ja usaldada. Kui paukmoonaga drill tehtud oli, saime tagasisidet ning olime valmis päris moonaga rajale minema. Ka seal läks meil kõik hästi ning kogemus oli kõva. Kuna laskmine võtab meeletult aega ning igale sooritusele eelnes iseseisev harjutamine, siis pärast lahinglaskmisi oligi päev juba õhtusse jõudnud. Söögiks saime taas imehead termostoitu, mis pärast eelmiseid "olukord peal" päevi veel paremini maitses. Pärast söömist võisime puhkama minna. Magasime telkmantlite all, aga ka see on luksus, kui seda vaatluspostiga võrrelda. Ainult korra öösel peab üles ärkama, et patrull töötaks.
Laupäev ei tähendanud meie jaoks puhkepäeva. Päev oli enam-vähem täpselt samasugune nagu reede, ainuke erinevus oli see, et lahinglaskmiste asemel tegime kontaktidrille autodelt. Asja eesmärk on see, et kui keegi peaks auto pihta tulistama hakkama, siis oleksime kohe võimelised sealt ka jalastuma ja reageerima. Samamoodi nagu eelneval päeval, toimus ka täna iseseisev harjutamine ja paukmoonaga drillimine. Kui päris harjutust tegime, siis oli ikka pulss laes ja aeg liikus väga kiiresti. Õnneks saime sellegi harjutuse kenasti tehtud. Korjasime hülsid üles ning oligi jällegi päev justkui õhtus. Saime termostoitu ning rühmaülema käsu. Hetk hiljem sain ka teada, et jagusid on natuke ümber tõstetud ning ülejäänud laagri olen ma teises jaos. Varem olin ma koos poistega, keda ma alates SBK algusest juba tunnen, aga nüüd pidin kampa lööma LuKo poistega, keda vaevalt kuu aega tundnud olen. Õnneks olid jaokaaslased toredad ning võtsid mind hästi vastu. Ehitasime koos maastikumudeli, panime enda laagri püsti ning magasime öö ära.
Kahekümnes nädal ehk NAEK-i 6. nädal
Võtan perioodi pühapäev-kolmapäev lühidalt kokku, sest praktiliselt oli tegu jälle täpselt samasuguse "olukord peal" ajaga, nagu eelmine nädalgi. Saime korduvalt päris vastaste vastu objektireket teha. Öösiti olid vaatluspostid ja lisaks sellele tegime marsruudireket ja lõpuks varitsust, mille käsu mina jaoülemana andsin. Enne varitsust jäi meil auto kinni, millega jällegi tükk tegemist oli. Õnneks teine jagu aitas välja. Pärast varitsust jätkasin ma jaoülemana ning me pidime luurama ristmikku, kus paiknes sidemasin ja selle ümber toimetasid mitmed patrullid. Meie instruktor oli sellel ajal n-ltn A.K, kes on kindlasti mulle siiani kõige suuremaks eeskujuks ajateenistuse jooksul. Kui oleks võimalus tema rühmas teenida, teeksin vast ühe ajateenistuse olemasolevale otsagi.. Koos suutsime vastasele hiilida umbes 10m kaugusele, ilma, et ta meid märganud oleks. See oli kõige lahedam luurekogemus LuKo-st.
Kuna see hiilimine tegi meid läbimärjaks, siis pärast seda tabas mind meeletu külmumine. Meil tuli autodega vihma käes järgmise paiknemisalani sõita. Kui sinna kohale jõudsime, olin vist mingit sorti alajahtumise äärel. Ma ei suutnud enam mõelda ega liigutada. Viskasime autole presendi peale ning lasime selle alla sooja. Proovisin seal sees end tund aega soojendada, aga ka see ei töötanud eriti hästi. Jaokaaslane käskis mul konservi ära süüa, mida ma ka tegin. Imekombel aitas see mu enesetunde jälle normaalseks taastada. Tegin järelduse, et külmumine ja söömatus ei käi üldse kokku. Tuleb kahe vahel valida, kas olla lihtsalt söömata või siis lihtsalt külma kannatada. Seega, kui on teada, et ees ootab külm aeg, siis tasub kõhu korralikult täis süüa. Pärast söömist sain peatselt isegi sooja sisse ning läksin jaoülema käsku kuulama.
 |
| Tavaliselt näeb lõuna metsas selline välja. Kui tekib aega süüa, siis tuleb samal ajal midagi teha, mis samuti ka tegevusele kaasa aitaks. Pildil LuKo rühmakaaslased. |
Õnneks vahetati mind jaoülema koha pealt välja, sest ma poleks küll suutnud midagi enam välja mõelda. Saime teada, et järgmine hommik tegutseme kogu rühma koosseisus ning ründame tähtsat sihtmärki. Magasime üle pika aja lausa 5 tundi, enne kui rünnakule läksime. Rünnak läks edukalt, mis märkis ära meie laagri lõpu. Kompaniiülem võttis rühma kokku ning rääkis tagasisidet ja seejärel algas põhjalik varustuse kontroll. Kui selle tehtud saime, sõitsime uuele puhkealale, kus algas juba keskpäeval vaba aeg. Sõime, puhkasime ning väga ootasime järgmist päeva, et tagasi Tapale sõita.
Neljapäeva hommikul algas sõit Tapale. Ma olin sellest hetkest juba päris pikalt unistanud, et lõpuks Võrust minema saaks. Sain tagasi sõita kõrvalistuja koha peal ehk siis sõit oli mõnusalt soe. Kui tapale tagasi jõudsime, algas loomulikult varustuse hooldus. Veetsime relvi ja autosid küürides mitu tundi, enne kui isegi isikliku varustuseni jõudsime. Kui enamus hooldusest tehtud sai, saime ka sauna minna. See saun oli samuti imeliselt hea. Kui kellelgi on probleeme lihtsate asjade hindamisega, siis mul on teile lihtne soovitus. Minge elage 2 nädalat metsas ja tehke öösiti vaatlusposte. Pärast on koju naastes ka kõige väiksemad asjad teile nii hinnalised, et mine või kallista radiaatorit.
Kui reedel kogu varustuse hooldatud saime, siis oli tagasiside aeg. Arutasime toimunud laagri läbi ning algas puhkus. Terve nädalavahetuse saime rahus puhata. Vahepeal ajasin end ikka välja ka ning käisin n-srs Kihu juhendamisel discgolfi mängimas. Ammu polnud kettaid käeski hoidnud, aga üle pika aja mängida oli väga mõnus.
Kahekümne esimene nädal ehk NAEK-i 7. nädal
Kuna tegemist oli viimase NAEK-i nädalaga, siis oskasime sellest nädalast lõpurännakut oodata. Saime eelmise nädala lõpus veel eelkäsugi, et lahkume operatsioonile esmaspäeval lõuna paiku. Kuna keegi ei uskunud, et lõpurännak keset päeva pihta hakkab, siis olime häireks valmis. Eeldasime, et esmaspäeva varahommikul on pimeduses häirega väljasõit ning sealt hakkab pull pihta. Mäletan, et ärkasin esmaspäeval kell 06:00 üles ja olin väga üllatunud, et miks me juba rännakul pole. Kui nii siis nii. Jätkasime tavalise rutiiniga ja meie imestuseks läksimegi lõuna paiku alles välja. Erinev eelnevatest nädalatest oli see, et meie jaoülemate rolli ei täitnud me ise, vaid kadetid. Samamoodi moodustasid kadetid rühma juhtkonna ja kogu üritus oli nende juhtida. Instruktorid, kes tavaliselt meid kontrollisid ja juhendasid, keskendusid nüüd hoopis kadettidele.
Kui meid maastikul viidi, siis saime aru, et see pole mingi täiesti tavaline põks. Kuna me ei olnud enda GD-dega, siis pidime kõndima nii, et meil oleks kaasas kogu varustus, et paar ööpäeva hakkama saada. Üldiselt tähendas see seda, et kõigil oli REV5 kaasa, lihtsalt asjad, mis ei olnud hädavajalikud, saime me maha jätta. Ikkagi oli see paras koorem, mida läbi metsade ja soode vedada. Kokkuvõttes vedasimegi terve esmaspäeva marsruudireket tehes raskeid kotte ning tegutsesime taktikaliselt. Öö möödus loomulikult vaatluspostil, kus saime ka sahmaka vihma. Järgmine päev läks täpselt samamoodi nagu eelminegi. Eesmärk oli terve päev kõndida ja teeluuret teha, kuid maastik oli veel hullem. Vahepeal oli vesi kenasti üle saapasääre ning ülesaapad päästsid olukorra. Jalad said märjaks küll, aga mitte kõige hullemalt.
Teisipäeva õhtuks oli meie kadett ka juba päris väsinud ja tüdinenud, seega pole nemadki imeinimesed. Kui olime juba kaks päeva kõndinud, siis väga ei osanud enam oodata, mis edasi saama hakkab. Ühel hetkel, kui olime juba vaatlusposti üles seadmas, saime raadioteel teada, et toimub EXFIL ehk alast väljumine. Selgus, et meie operatsioon hakkab läbi saama. Kui kuulsime, et meid varsti üks UNIMOG peale võtab, siis oskasime juba natuke oodata ka, et meid nüüd kuhugi starti viiakse ja öeldakse, et hakake jalutama. Kui autokasti ronisime ja maha istusime, siis ütles kadett veel meile, et pange hetkeks silm kinni, kes teab, millal teil uuesti see võimalus tekib.
Lõpurännak
Nagu oodatud oli, algaski lõpurännak. Nagu Luurekompanii puhul tihti on, siis oli seegi väga eriline ja omamoodi, mistõttu ma ei hakka seda detailsusteni lahkama. Et täpselt teada saada, mis nendel päevadel ja öödel toimus, tuleb ise Luurekompaniis nooremseersandiks saada. Või siis teine variant on mulle kunagi tulevaste linnalubadel piisavalt glögi välja teha, et jutt juba nobedamalt jooksma hakkaks. Võtan siiski lühidalt kokku, et uudishimu natukenegi rahuldatud saaks.
Kui olime natuke aega auto kastis sõitnud, siis vangistati meid ootamatult. Unustamatu kogemus vangistamisest lõppes sellega, et meid päästeti omade poolt. Järgnes jooksmine, mis tundus sel hetkel väga pikk, et järgmisesse punkti jõuda. Seal tuli läbida maantee sillatruup, mille jooksul jalad korralikult ära külmusid. Kui see läbitud sai, siis algas rännak, mille pikkuseks saime olenevalt orienteerumisest mitukümmend kilomeetrit. Kuna see kõik tuli läbida praktiliselt magamata ja söömata ning läbimärgade jalgadega, siis terve teekonna vältel olime nii väsinud, et ma isegi ei suuda meenutada, kui kaua me rajal olime. Pidevalt saime suvalistes kohtades kontakti ning pidime taas ringiga läbi muda ja metsa minema. Füüsiliselt mitte nii raske, aga vaimselt väga raske katsumus. Ma pole kunagi elus nii kaua järjest üleval olnud ja selliseid magamatuse sümptomeid kogenud, nagu nendel öödel.
Kui viimaks lõpp-punkti jõudsime, saime seal puhata kuni viimane jagu kohale jõudis. Seejärel viidi meid kõiki koos Toolse ordulinnusesse, kus pidulikult kaks triipu peale saime. Ütlen korraldajatele, et rännak oli üks ägedamaid aga samas ka raskemaid kogemusi mu elus. See oli väga hästi korraldatud. Aitäh kõigile, kes selles projektis kaasa lõid! Palju õnne kõigile kaasvõitlejatele, kes selle rännaku läbisid!
Pärast lõpurännakut sõitsime Tapa linnakusse, kus saime enne kõike muud käia saunas. Ootamatu üllatus, mis tuju väga heaks tegi. Muljetasime teiste nooremseersantidega saunas rännakust ning viskasime leili. Pärast sauna saime magama minna ja järgmise päeva sisustas varustuse hooldus. Kui reede kätte jõudis, siis tuli juba valmistuda lahkumiseks. Ehitasime GD-dele uuesti katused peale ning pakkisime kogu varustuse kokku. Soovisime jaokaaslastele head teenistust Suurtükiväepataljonis, kuhu nad edasi suundusid, ning tänasime kogu rühma unustamatute kogemuste eest. Pärast seda asusimegi teele.
 |
| Viimasel päeval proovisime jaokaaslastega viimaks Tapa sõdurikodu toidud ära, tähistamaks edukalt läbitud LuKo NAEK-i. Pildil n-srs Rannala ja n-srs Pihel ning kaadri taga n-srs Lähker ja rms Gustavson. |
Aitäh kogu Luurekompanii juhtkonnale, instruktoritele ning rühmaülematele! Suur tänu rühmakaaslastele ja kadettidele. Te kõik mängisite rolli selles, et mulle need nädalad kauaks-kauaks meelde jääksid!
See, mis edasi saab, selgub juba järgmises osas. Minu teenistus jätkub Jõhvis, kus peaksin endale peatselt enda jao saama. Tagasi Jõhvis olla on päris hea, sest linnak on väike ja hubane ning siinsed näod on justkui tuttavad. Olen kogemuse võrra rikkam ning palju targem. Kavatsen eriti head nipid ja luuretarkused tagasi Jõhvi tuua, et siin neid rakendama hakata. Ehk suudan minagi panuse anda, et Eesti kaitsevõimekust tibakene tõsta!
Toredat uut aastat ja rahulikku elukulgu. Püsige kodus, et ka ajateenijad vahepeal välja saaksid! ;)
PS! Ootan endiselt tagasisidet blogi kohta, seega võib igaüks anda enda panuse blogi arendamiseks mulle kirjutades!
