Kas ajateenistus on mõttetu ajaraiskamine?

 Sissekanne Nr8/09.07.21/09:01

Minust on saanud reservteenistuja! Käes on juba juuli, ilmad on ebatavaliselt soojad ning mind oleks justkui heal ajal linnaloale lastud. See mõte, et ma olengi nüüd lõplikult kodus ja enam kordagi Tallinn-Narva maanteel Jõhvi suunas sõitma ei pea, ei ole mulle vist veel kohalegi jõudnud. Ma olen kodus ja püüan võtta igast momendist viimast, täpselt nagu väga üürikeseks jäänud linnalubadelgi.

Nüüdseks olen kuu aega juba reservis olnud ning püüdnud tsiviileluga kohaneda. Võtsin aja maha ning olen siiani teinud vaid seda, mida tõeliselt tahan. Olen läbi mõelnud enda kaitseväe kogemuse ning selle siia postitusse kirja pannud. Aus jutt, no bullshit.

Viimati kirjutasin aprilli alguses, kui mõned pikemad õppused juba seljatatud olid, kuid suurem osa nendest veel ees ootas. Siis oli 10 nädalat reservini, mis tundus nagu lõputu aeg. Enamik sellest 70 päevast veetsime me metsas ning graafik oli väga tihe. Praktiliselt õppus õppuse järel. Võtame kokku, mis kõik nende nädalatega juhtus.

Pilt ajateenistuse finaalist, Kevadtormilt. Drillid harjutatud, relvad õlised ning täielikult võitlusvõimeline pooljagu. Pildil: kpr Nigul, rms Talma ning mina.
Foto: N-srs Tölpt

Selles osas võtan kokku kogu ajateenistuse tervikuna, räägin Kevadtormist ning selle eel toimunud suurõppustest. Kas kogu see aeg ja pingutus oli kokkuvõttes kasulik?

Alustame ikka algusest. Aprilli esimesel nädalal olime keskpolügoonil. Tegemist oli paaripäevase õppusega, mis suutis eriliselt vingerpussi mängida. Teadupärast ei ole katuseta teenistusautoga võimalik mitte kuidagi halva ilma korral kuivaks jääda ning antud nädal tegi selle puust ja punaseks. Siis oli veel külm, väljas oli alla 10 kraadi ja taevast sadas alla lörtsi ning külma kevadist vihma. Õppuse raames toimusid jalaväe manöövrid ja suuremas osas oli eesmärk üksustevahelist koostööd harjutada. Mulle jääb eredalt meelde, kuidas me enda jaoga umbes 4 tundi ühte positsiooni julgestasime ja suure vihma ja lörtsi tõttu juba esimese tunniga läbimärjad olime. Kõigil oli nii halb ja külm, et hakkasime lihtsalt naerma. Tuletasime häid aegu meelde, rääkisime omavahel tsiviilelust toredaid jutte ja pidasime lihtsalt koos vastu. Sellepärast on võitluskaaslased meeletult olulised. Kui nendele saab sellistel olukordadel toetuda ja koos sellest kõigest nina püsti läbi minna - vot see on alles tunne.

Aprilli teisel nädalal saime natuke varustust hooldada ja valmistuda järgmisteks õppusteks. Vahepeal ehtisime enda GD-d ka maskeeringuga ära. Masinad nägid pärast seda päris kurjad välja. Väga palju me puhata ei jõudnudki, sest nagu te võite ette kujutada, siis on see päris suur töö.

Masinate maskeerimine. Esmalt kaetakse masin kamovõrguga ning siis seotakse selle külge meeletus koguses vanadest vormidest lõigatud ribasid.

Kolmandal nädalal sõitsime kohe esmaspäeva hommikul jällegi keskpolügoonile. Ootas ees 8-päevane õppus "YMIR". Tegemist oli peaaegu samas mastaabis harjutusega, nagu seda on Kevadtorm. Kohal olid liitlased, mõlemad jalaväebrigaadid ning igasugused toetusüksused. Nagu needus ikka end väljendab, siis saime seegi kord vihma. 8-st päevast vaid mõned olid ilma sajuta. YMIR pani korralikult proovile ning lõi mingil määral isegi närvi sisse, et mis küll Kevadtormil saab, kui juba praegu nii raske on. Miinipildurite jaoks on kõik õppused üpriski drillipõhised ja otseselt midagi väga uut või huvitavat minu jaoks seal ei juhtunudki. Iga õhtu telkide üles panek ja hommikul maha võtmine oli muidugi kõige tüütum tegevus üldse. Kõigepealt lähevad üles 2 juhtkondade telki ning siis võivad kõik alles hakata enda telkidega tööd tegema. Minu jaoks teenistuse kõige ebameeldivam tegevus. Kui viimasel päeval Jõhvi sõitsime ja teel sinna väga ära külmusime, siis sain meeletu runner's high osaliseks. Tundsin, et olen millegi väga vägevaga hakkama saanud ja suudaksin veel kauemgi metsas olla, kui vajadus peaks tekkima.

Aprilli viimase nädala esmaspäeval jõudsime Tapalt Jõhvi ning kohe kolmapäeval sõitsime edasi Sirgalasse, kus toimusid lahinglaskmised. Jalaväelased ja tulejuhid tegid enda trikke ning meie toetasime neid miinipilduja tulega. Kuna tulepositsiooni meeskonnal pole lahinglaskmistel just eriti palju tegevust, sest ohutustehnilistel põhjustel on alati vähe positsioone, kust miinikad lasevad, siis sain rahulikult rühma tegevust pealt vaadata ja samal ajal vaikselt raamatut lugeda. Imekombel olid lahinglaskmiste ajal ilmad ka nii kenad, et see tiksumine oli täitsa nauditav. Neljapäeva õhtul sain järsku teada, et pean tagasi Jõhvi sõitma, kuna järgmise päeva hommikul sõidan Tapale mingile rivistusele. Rohkem eriti infot ei saanudki, kuid pakkisin asjad kokku ja sõitsin tagasi Jõhvi. Järgmisel päeval sõitsime paari saatusekaaslasega Tapale brigaadirivistusele. Seal selgus, et olin brigaadiülema tänukirja ära teeninud. See oli suur au.

Brigaadirivistus. Kolonel Vahur Karus jagab meeneid ja tänukirju. Mind on näha järjekorras järgmisena.

Mai kuu algas järgmiste lahinglaskmistega. Õigemini oli tegemist õppusega "Tornaado". Nüüd lasime koos Kuperjanovi JVP miinipildujatega. Kui nende kahele tulerühmale meie üks rühm juurde liideti, siis moodustus miinipildujapatarei. Patarei koosseisus toetasime Kuperjanovi ja Kalevi jalavägesid, praktiliselt 4 päeva järjest. Rühma jaoks väga väsitav aeg, kuid nagu ma juba mainisin, siis minu jao jaoks pole lahinglaskmised palju rohkemat kui postil istumine, öösel ahjude kütmine või moraalseks toeks olemine. Kärtsu ja mürtsu lasti palju ning vaatepilt oli äge. Mis ei olnud äge, oli loomulikult vihm. Jälle vihm. Kogu aeg vihm. Vihm vihm vihm.

Mai teisel nädalal saime suure üllatusena linnaloale. Lausa viieks päevaks. 

KEVADTORM

17. mail, algas Kevadtorm. Kohe, kui Jõhvi linnaku väravast välja jõudsime, oli "olukord peal" ehk siis pidime käituma nagu sõjaolukorras. Viimaks algas see õppus, mis paneb proovile kogu teenistuse jooksul omandatud teadmised ja võtab sinu vaimsest pinnasest veel teste ja proove teadmaks, milleks sa inimesena võimeline oled. Sõitsime esimesena Soodlasse, kus paar päeva pataljoni koosseisus manöövreid läbi harjutasime. Minu jagu lähetati vahepeal juurde luurerühmale, et me koos soovitud alasse jõuaksime. Mu blogi staažikam  lugeja saab aru, et luurerühm koosneb ju jaoülematest, kellega ma koos enda NAEK-i läbisin. Jälle kohtusin vanade heade sõpradega ja saime mingeid ülesandeid jälle õlg õla kõrval täita. Kui Soodla harjutused läbi said, siis sõitsime koos Keskpolügoonile, kus luurajad kohe alguses kontakti said, kui mina läheduses enda positsiooni mõõdistasin. Siis sain küll aru, kui väga ma ikkagi luures tahaksin olla. Miinipilduja "luure" pole ikka see...

Keskpolügoon osutus meie jaoks vanaks ja tuttavaks kohaks. Päris eelmiste kordadega samadel positsioonidel olla ei saanud, aga üldiselt hakkas kaart vaikelt pähe kuluma ja lahingolukorra hindamine oli lihtsam. Ja mida siis Kevadtormi esimene nädal meile põnevat pakkus? Suures pildis eriti midagi. Tõenäoliselt ei ole mingi üllatus seda kuulda, aga nädala jooksul oli vaid 1 päev, mil ei sadanud vihma ning tegevus oli täpselt sama nagu eelmistel õppustel. Reedel sai õppus pausi ning üksused suundusid nädalavahetuseks reorgile ehk siis lahingvõimet taastama. Meie reorg toimus Tapa linnakus telkides. Mäletan, kuidas kõik soovisid puhata ja enda vabalt tunda, kuid ülemad hakkasid lambist mingit distsipliini ja korda taga otsima. Telkide kõrval toimus "hommikune ülevaatus" kontrollimaks väljanägemist ning varustuse kontroll. Päris narr tunne oli seda kõike taluda, samal ajal kui teised üksused kas rätikute väel või isegi tsiviilriietes ümberringi pealt vaatasid. Ka viimase õppuse ajal suutsid ülemad sellise n*ssimisega üllatada ja moraali korralikult alla tõmmata. Ju siis oli see vajalik.

Vihmasel õppusepäeval klõpsasin sellise foto. Tegemist on GD-ga, mis on presendiga kaetud, et pisut kuivem oleks ning seejärel ära maskeeritud. Seest vaadates on kuulipildujal ideaalne vaade, et nii mitu tundi rühma seljatagust julgestada.

Teine Kevadtormi nädal algas jällegi Soodlas. Nüüd jäime sinna valmisolekusse, et iga hetk kuhugi suunas vastase õhudessandi peale reageerida. Huvitavaks ja hirmsaks muutis selle kõige fakt, et see toimus tsiviilaladel. Praktiliselt kujutasime ette olukorda, kuidas peame kellelegi ukse taha minema küsimusega, et kas me võime siia platsile miinikad püsti panna ja siin maa mitme erineva veokiga üles künda. Kui ühel hetkel lõpuks häire tuligi ja me kogu pataljoniga enda jõud Nurmsi lennuvälja poole valmis panime, läks asi huvitavaks. Minu jagu liikus jällegi koos luurerühmaga ja edumaa teiste üksuste ees oli minimaalne. Mingit luuret polnudki võimalik selle ajaga teha. Kui me enda positsioonile jõudsime, siis selgus, et meie enda rühm jõudis sinna enne meid kohale. Aspirant oli pahane. Sellist asja ei tohiks kindlasti juhtuda. Selgus, et olime luurerühmaga tee peale liialt aega venitanud teise üksusega link-upi' tehes. Terve ülejäänud päeva seiklesime tsiviilaladel ringi. See oli põnev ja andis reaalse sõja kuvandit palju paremini edasi kui keskpolügooni lõputud sood. Kellegi eramaad me lõpuks üles kündma ei pidanudki ning ühtegi tsiviilkontakti õnneks ei tekkinud. Üks farmer vahepeal arvas, et me küll sõitsime ta viljapõllul, kuid nii see ei olnud ja selle tegid talle vahekohtunikud peatselt ka selgeks. Õhtu lõpuks oli vastase dessant tõrjutud ning otsisime ööbimise, et varahommikul saaksime tagasi keskpolügoonile sõita.

Järgmisel päeval hakkasime pärast mõnetunnist und sõitma. Sihtkohaks oli Läsna linnak, kus meile kollased lindid külge pandi ja 2. jalaväebrigaadile juurde liideti. Teel sinna sadas meeletult vihma. Olime kohale jõudes täiesti läbimärjad ning mingit motivatsiooni nüüd kedagi siin tulega toetama hakata meil küll ei olnud. Terve päev istusime enda jaoga postil ning samamoodi ka järgmise hommiku. Olime täiesti harjutusala ääres ja mingeid positsioonivahetusi ei olnud võimalik teha. Kuna vastane aina edenes, siis jõudis varsti järg ka meieni, Ühel hetkel nägime lahingmasinaid ning teadsime, et meiega on kohe kõik. Panime kähku kiirkaitse püsti ning andsime endast kõik, mis saime. Kogu rühmas on siiski vaid 2 tankitõrjerelva ning kaua me vastu ei püsinud. 20 minutit hiljem sõitsid meie positsioonil lahingmasinad ringi ning me olime surnud. 

CV-90. Kui selline asi sinu suunas vurab ja liiv kaevikuservalt maavärina tõttu alla variseb... näed sa tõenäoliselt viimast korda seda toru.
Foto: pildid.mil.ee

Sellega siiski see olukord ei lõppenud, vaid mõned minutid hiljem äratati meid taas ellu ja saime uuesti lahingutest osa võtta. Panime end nüüd korralikult valmis ja olime külalislahked. Jäime vastaseid ootama. Istusime positsioonidel pikemat aega, kuni lõpuks koidikul ENDEX ära kuulutati. Siis istusime 3-4 tundi niisama positsioonil ja ootasime järgmist infot ning saime lõpuks südaööl teada, et peame antud asukohast ära minema 2km lõuna suunas. Pakkisime asjad kokku ning läksime enda üürikest und nautima. 

Järgmise päeva äratus jääb mulle pikaks ajaks meelde. Magasin õndsat und kuni kuulsin võõraid hääli agressiivsel häälel raadiosse rääkimas "meist mingi pool klikki edasi on vastane, kes plaanib läbimurret ja siin meie positsioonidel on mingi miinika rühm, kes ei saa elust mitte m*nnigi aru. Nende torud on täiesti vales suunas ning mingit abi neist küll pole." Te oleks pidanud sellel hetkel mu nägu nägema. 3 tundi und oli nii magus, et hetkel magamiskotist kindlasti poleks tahtnud välja tulla, aga sõda vajab pidamist. Ajasin enda jao kiirelt üles ning jooksin ise juba nimetatud "võõra häälega" koordineerima, et olukorrast paremat pilti ette saada. 

Selgus, et meie positsioonil teeb jalavägi liitlaste soomustatud üksustele blokki. No selge. Miinikad on pandud jälle positsioonile, kus suurtest relvadest mingit kasu ei ole ning tuleb Galiliga tanki vastu sõdida. Hiljem sain teada, et see oli mingi õppuse kõrgem mähis, et vastane sealt meieni üldse jõudis. See selleks, juhtub ka parimatel. Ei läinud kaua aega, kuni sain rühmale äratuse teha, mida ka mitu päeva hiljem meelde tuletati ja selle üle nalja heideti. "üks-üks, üks-kaks, üks-kolm, siin viis-kaks. Äratus, teie positsioonidest 100m TAGA POOL on vastase tank, kuuldel." Nägin, kuidas unesegased sõdurid igast erinevast urust välja hakkasid pugema, et käsitulirelvadega tanke mõjutada. Andmine oli korralik ja läks umbes tund aega mööda, kuni kogu rühm surnuks kuulutati ja meie jaoks õppus läbi oli. Paar tundi hiljem kuulutati lõplik ENDEX ning hakkas varustuse kontroll, et suund Jõhvi poole võtta. Kaks nädalat. Kaks päeva, kui ei sadanud vihma. Tore.

Unustasin veel rääkida, kuidas sellel hommikul kõige ägedama Kevadtormi elamuse sain. Kui olukord veel rahulikum oli ja rühm lahingvalmis, siis saadeti minu jagu luurele. Leidsime ka ühe vastase lahingmasina, millest 50m taga pool olime. Suunasime sellele enda 2 tankitõrjerelva ja masina hävitamine oli vaid kahe päästikuvajutuse kaugusel. Paraku selle hävitamiseks luba me ei saanud, sest see oleks tõenäoliselt mõjunud kui herilasepesa torkimisena. Jällegi hakkasin õiget luuramist taga igatsema, et selliseid vastase tuvastamise ülesandeid tihedamini minule langeks. 

Lihtsalt äge pilt mu jaost. Ise tegin.

 

Pärast Kevadtormi õppuse osa lõppu sõitsime tagasi neljaks päevaks Jõhvi, et juba reservhooldusega pihta hakata. Jõudsime sellel ajal enamik asju ja masinaid ära hooldada, et reservi minek libedamalt läheks. Mingil päeval saime isegi poolteist tundi linnaluba, kui teised üksused 4 tundi said. Miks? Ei tea siiani, ju siis oli vaja meid veel ergutada. Järgmisel päeval käisid teised üksused jälle väljas, meile linnaluba ei määratud. Viimasel nädalal pakuti meie korrusele üle jäänud koroonavaktsiine. Teised üksused said, aga meie mitte ühtegi doosi. Kõlab ebaausalt? Võib-olla. See on kaitsevägi.

Õppuse osa sai läbi ja ees ootas finaal. Lahinglaskmised. Viimane nädal õppust kujutas endast ette 48h järjest valmidust, et tuleülesandeid täita. Minu ülesanne? Postil istuda ja rühma julgestada. Kui keegi muidu mingeid turvateenuseid vajab, siis andke teada. Põhimõtteliselt pean ma end nüüd professionaalseks turvalisuse tagajaks. Ma koostan kohe sellised julgestusplaanid, et oioi...

Lahinglaskmistesse ma pikalt ei laskugi. Midagi erilist meie positsioonilt näha ei olnud, kuid võidu lasid keskpolügooni sihtmärgialasse liikursuurtükid, suurtükid, miinipildujad, reaktiivsuurtükid ning isegi kopterid. Meie rühm lasi koos ühe lätlaste rühmaga ja hiljem üksinda. Lasime valgust ja kildmiine üle jalaväe peade, neil võis seal väga äge olla. Meie jaoks olid need minu arvates nagu varasemadki laskmised. Ei midagi väga erilist. Kui 48 tundi täis tiksus ja endex ära kuulutati, oligi sõjategevus meie jaoks läbi. Hakkasime masinatelt maskeeringuid maha võtma ning vaikselt asju hooldama, sest ees ootas suuuuur hooldus.

Kevadtormi lahinglaskmised. Ööpimeduses laskmise vaatamine on hoopis teine tera.
Foto: pildid.mil.ee

Kogu viimase nädala nägime vaeva, et ära teha reservhooldus autodele, telkidele, miinikatele, Galilidele ning kogu kasarmule. Lisaks sellele andsime iga päev mingi osa varustust ära, mis samuti aega röövis. Läks päris kiireks, kuid saime kõik õigeks ajaks tehtud. Neljapäeval sõitsime Tapale, kus karjääripäeva raames erinevaid masinad ja ametikohti näidati. Siis oli viimane brigaadirivistus ja sõit tagasi Jõhvi. Reedel viimane lihv kasarmu hoolduseks, viimased varustuselemendid lattu ja tsiviilriided selga. Välja minnes kontroll, et midagi ebaseaduslikku väeosast välja ei viiks ning minek. Igaveseks Jõhvi linnakust minema. Ma ei tundnud sellel päeval nii suurt rõõmu, kui enda ettekujutuses seda kõike varasemalt olin ette näinud, kuid olin siiski õnnelik. Jälle üks etapp elus läbitud ning aeg vastu astuda uutele väljakutsetele palju avaramatel ja ettearvamatutel väljadel, kui seda on kaitsevägi. 

Kas ajateenistus on kasulik? Kas ma soovitan ajateenistusse minna?

Lihtsat vastust ma sellele küsimusele anda ei oska. Mina ütleks nii, et ajateenistuse saab igaüks enda jaoks ise kujundada. Kui sa tahad selle teha põnevaks ja meeldejäävaks, siis selleks on sul võimalus. Kui sa ei viitsi midagi teha ja kavatsed sellest läbi šlangida, siis su ajateenistus tuleb täpselt nii mõttetu. Minu idee oli siia tulla ja võtta maksimum, arendada end inimesena ja olla kasulik sõdur riigile. Panna enda vaim ja füüsiline vorm proovile, ületada igasugused ettekujutused enda võimekusest, nutta, sest lihtsalt enam ei jaksa ning saada teadmisi metsas elamiseks või matkamiseks. Kas ma sain kõik, mida ma ootasin? Kindlasti mitte. 

Päris kiiresti sai selgeks, et kaitsevägi ei ole üldse selline, milline ta oli mu ettekujutuses. Mul on raske kirjeldada, mida ma sellega mõtlen, aga lühidalt öeldes ei ole kaitsevägi asutusena üldse nii efektiivne, kui võiks olla. Minu jaoks kasulik aeg oli vaid SBK (esimesed 7 nädalat) ja NAEK (7 nädalat Luurekompaniis) ning ülejäänud teenistus pigem passimine või ebaefektiivselt asjade tegemine. Ma arvan, et kui kogu õppetöö toimuks sama tulemuslikult, kui SBK-s või Luurekompaniis, siis võiks ajateenistus kesta tunduvalt vähem. Loomulikult pole see tõenäoliselt võimalik, sest enamik inimesi ei püsiks selles tempos ja jääks õppetööst maha. Probleemi ma näen, aga lahendust ka pakkuda ei oska. Võib-olla peaks koostama n-ö eliitrühmad või vastupidi rühmad inimestele, kes iseendagagi normaalselt hakkama ei saa. Võib-olla oleksin pidanud teenima erioperatsioonide väejuhatuses. (Võimalus selleks on paraku alles alates käesolevast aastast)

Kindlasti sõltub väga palju väeosast, kus aega teenida. Näiteks Luurekompanii või Logistikapataljoni võitlejate elusid ja olusid pole võimalik võrrelda. Ometi saavad mõlemad nooremseersantideks ja läbivad suures pildis justkui võrdväärse koolituspaketi auastme ülendamiseks.

Ma tulin ajateenistusse suure tuhina ja kõrge motivatsiooniga. Ma tahtsin kirjutada samal ajal blogi ning võimalusel võtta aktiivselt osa kõikidest väesisestest huvitegevustest või võistlustest. Pärast jõulupuhkust, kui isolaatorisse sattusin, see kõik muutus. Tutvusin isolaatoris mitme erineva tüübiga, kes kõik ajateenistust südamest vihkasid ja seda täielikuks ajaraiskamiseks pidasid. Nendega sellel teemal pikalt arutledes, hakkasin ka ise sellest perspektiivist aru saama. Kaitseväel on nii-nii palju murekohti ja probleeme, mille kõige lahendamiseks mingeid ressursse tõenäoliselt polegi olemas. Võib-olla on see iga riigi armeega nii, minu toetustase sellel küsimusele vastust ei tea.

Ajateenistus on kahtlemata kasulik. Ma õppisin sellest palju, kuid oleks võinud õppida palju rohkem. Ma tunnen, et minu potentsiaali ei kasutatud piisavalt ära ja enda võimete piire ma kahjuks kordagi ei ületanud. Samas ei saa ka vinguda, sest ajateenistuses on ikkagi korraga tuhandeid inimesi ning igaühele individuaalselt läheneda on võimatu. Kuid ebapädevad ja reaalsustaju kaotanud tegevväelased, kasutuid asju täis topitud tunniplaan, hommikused ülevaatused, Sirgala harjutusvälja väravas töötavad ülbikud, veniv õhtune riviloendus, mähiseid täis suurõppused, pool aastat tühjalt seisev ja mittetöötav sõdurikodu, ülemate tujudest sõltuvad "ergutused", mõttetud ja asjakohatud tunnid, 3 kuud töökorrast väljas olevad pesumasinad, täiesti alusetult nooremseersantideks saanud tegelased, mitte midagi kasulikku tegevad instruktorid, vigased sidevahendid, end "Apocalypse Now"-le sarnaselt jumalana tundvad linnaku korrapidajad, ajateenijate peale lihtsalt niisama karjuvad laotöötajad, võssa kasvanud ja seisev discgolfirada on vaid mõned nendest asjadest, mida SAAB korda teha. Need asjad peaksid olema korda tehtud. Ammu. See on nimekiri asjadest, mis mulle kümne minutiga pähe lõid. Igaüks teeb siit omad järeldused.

Ma kindlasti ei kahetse, et ma ajateenistusse vabatahtlikult tulin ning jään kokkuvõttes kogu teenistuse kogemusega rahule. Ma ei vihka ajateenistust, kuid tahtsin valgustada natuke põhjuseid, miks paljud noormehed siiani üritavad end ajateenistusest ära skeemitada. Asjad on kindlasti läinud paremaks, aga see töö ei tohi siin seisma jääda. Minu seisukoha ajateenistuse kohta võiks kokku võtta nii: ma olen väga uhke, et ajateenistuse ära tegin, kuid uuesti ei teeks. Ma olen tänulik Eesti kaitseväele nende võimaluste ja kogemuste eest, mida mulle pakuti. Aitäh.

Peagi hakkab uus suvekutse kasarmude suunas liikuma. Soovin edu kõikidele uutele teenijatele. Mina ütleks, et ajateenistus tegelikult teeb meheks. Vähemalt mehelikumaks. Seda aastat teenistuses tuleks kindlasti jäädvustada, et see pikemaks ajaks kaasas käima jääks. Ajateenistus paneb standardid paika ja võtab sinult ära isu vinguda mõttetute asjade üle. Jäta need emotsioonid alles ja kasuta neid edaspidises elus mõistlikult. Siis jääd teenistusega kindlasti rahule. Kui varem mitte, siis kohtume lahingus.

Aitäh sulle, lugeja, et alati minu tegemistega kursis tahtsid olla. Mul oli meeletult hea meel kõikide ootuseid täita, kes selle lingi avasid ja mulle hiljem häid tervitussõnu saatsid. Aitäh-aitäh-aitäh.

Ajateenistus on läbi. 

Uued vägiteod ootavad.

Nooremseersant Reinboom OUT

PS! Aitäh kõikidele inspireerivatele teenistuskaaslastele ning tegevväelastele. Tänu teile olen ma täna see, kes ma olen. 

Reserviootus, koroona, miinipildujad

 Sissekanne Nr7/02.04.21/10:38

10 nädalat reservini

Selles osas tuleb juttu koroonaviirusest, Nursipalu metsalaagrist ning miinipilduri elust. 

Viimati kuulsite minust siis, kui NAEK-ile Luurekompaniis lõpu peale tegin. Vahepeal on palju aega mööda läinud, aga ütlen ausalt, et väga palju uut ja erilist toimunud ei olegi. Eks sellel ole põhjuseid mitmeid, aga neid jõuame siin lahata. Mingit väga pikka loba ma seekord ei aja, et teid tulevasteks Kevadtormi seiklusteks pisut näljaseks jätta.

Saabumine jõulupuhkuselt. Pärast kahte nädalat puhkamist oli loomulikult päris keeruline kasarmusse naasta, aga sinna ma õieti ei jõudnudki. Tegelikult ei jõudnud ma kasarmusse lausa järgmised neli nädalat. Kõik algas sellega, et otsustasin puhkuselt taas Jõhvi sõita sõpradega samas autos. Kui juba poolel teel Jõhvi suunal olime, siis said mu sõbrad teate, et nad võivad olla lähikontaktsed, sest nende sõber ei tunne end kõige paremini ja ootab nüüdseks koroonatesti tulemust. Olukord ei soosinud head. Kui juba Jõhvi linn paistis, siis hakkas ühel sõbral hoopiski halb olla, mistõttu seda ka kohe pääslas tegevväelastele rääkisime. Sellise jutu peale saadeti meid otseloomulikult pikema seletamiseta isolaatorisse. Kui enda kompsudega maha istusime, siis ei olnud ma end varem nii veidralt tundnud. Rühmakaaslased kogunevad kasarmus ning hakkavad väljaõpet saama, mina istun enda uue voodi pervel ning püüan aru saada, mis koht see isolaator üldse on. Kordagi varem pole ma kaitseväes isegi laatsas käinud ega endale ühtegi vabastust saanud, nüüd lihtsalt istun siin ja tunnen end täieliku šlangina. Aga mis seal parata, ju siis pidi nii minema. 

Isolaator. Vanaaegsed kapid, madalamad ning amortiseerunud narivoodid. Paljudel voodikohtadel pole madratseidki. Tunne, nagu oleksime kuhugi ajarännule sattunud ja nüüd end vabariigi taasloomise aegadest leidnud. Okei, mitte päris nii kaugelt, aga ikkagi oli kõik päris vana ja natuke räämas. Ja mida peakski ühelt isolaatorilt ootama? Uhket haiglatuba koos puldi teel juhitavate vooditega? Ärge tehke nalja, see pole Kuperjanov.

Iga viie kuni kümne minuti tagant tuli tuppa järgmine tüüp. Õhtu lõpuks oli meid toas 14 tükki. Õnneks või kahjuks mitte kauaks. Järgmine päev selgus, et sõber, kellel oli autos paha hakanud, oligi koroona positiivne. Tema jaoks algas sõit tapale, meie jaoks pikenes isolatsiooni aeg 10 päeva. Palju me ei jõudnudki aega surnuks lüüa, enne kui juba järgmine sõber positiivse testiga Tapale sõidutati. Ja läks jälle 10 päeva nullist käima. Desinfitseerisime pidevalt kõike võimalikku ning kandsime maske, et nakkust natukenegi pidurdada. Vahepeal oli tunne, nagu oleksime mingis koroona testilaboris, kus uuritakse, kuidas ja millistel tingimustel see levib. Oleksin sellises eksperimendis huviga osalenud.

Igatahes, samal ajal kui meie päevad läbi lamasime (no see lamamine oli tõesti vähemalt 20 tundi ööpäevas, sest peale söömise ühtegi tegevust päevakavas ei olnud), tekkis mul vaikselt sümptomeid juurde. Kõigepealt kerge väsimustunne ja peavalu (mida seostasin liigse ekraanide vaatamise ja lamamisega), siis juba kõhulahtisus ning viimaks kadus lõhnataju ära. Lootsime kõik, et olen lihtsalt haigeks jäänud ning põskkoopapõletik on see kurjajuur, mis mu armsa lõhnataju ära pätsas. Aga ei. Mõni aeg hiljem selgus, et olen samuti koroona endale külge saanud.

Uus peatükk isolaatori elus. Kõik positiivsed sõidutatakse Tapale. Kuigi Jõhvis oli meil juba paras seltskond tekkinud, siis nüüd löödi see kahjuks laiali. Kusjuures selle koroona testtoa andmete põhjal levib see viirus ikka väga veidraid teid pidi. Mõned ettevaatlikumad said endale lambist koroona külge ja kõige laisemad jalutasid lõpuks negatiivsetena isolaatorist välja. Ühesõnaga nüüd viidi pool tuba Tapale ära, mina kaasaarvatud. Tapa isolaator oli küll palju uudsem ja uhkem, aga tegelikult ebamugavam ka. Praktiliselt oli kõikidel tubadel ühine katus, ainult seinad olid vahele ehitatud. Rahu ja vaikust ei saanud kunagi. Mõned läksid alles 2-3 paiku magama ja liitlased ärkasid juba kell 6 üles. Lõpuks ehitasime enda toas endale madratsitest koopad, kus õhk üldse ei liikunud, aga sees vähemalt hea vaikne oli. Päevas mängisime jällegi tundide viisi UNO-t ning nii see aeg otsa saigi. Varsti sõitsime jällegi tagasi Jõhvi poole, nüüdseks läbipõdenutena.

Vana hea Jõhvi. Tagasi kasarmusse jõudsin laupäeval. Kokku olin isolaatoris 27 päeva ning enne seda 14 päeva jõulupuhkusel. Tagasi oma poiste sekka jõuda oli väga veider. Sõpru oli hea meel näha, aga esmakordselt üle pooleteist kuu tagasi Kaitseväes olla oli imelik. Meenutas tegelikult lausa SBK tunnet, kui esimest korda üldse militaarmaailma astusin. Neid mõtteid ma siiski õnneks kaua mõelda ei saanud, sest järgmine päev saadeti kõik puhkusele. Jälle nädalaks. Koroonaga võitlemiseks proovitakse uut süsteemi, et linnaload pole mitte nädalavahetuseti vaid kuus korra saab umbes nädalaks ajaks välja. Ehk siis minu jaoks oli see planeerimata ideaalne ajastus. Läksin esimest korda linnaloale tundega, et seda ma küll ära teeninud ei ole. Pole õieti vahepeal midagi teinudki. 

*n-srs Reinboom naudib taas nädalast linnaluba*

Väljaõpe jätkub. Käes on juba 8. veebruar. Viimaks olen tagasi. Päriselt tagasi. Aeg relvad kapist välja võtta ja riiki kaitsta. Kohe esimesel nädalal kui tagasi jõudsin, tutvusin oma uue jaoga. Asjad olid nüüd sedasi, et nemad õpetasid mind, sest samal ajal kui nad said selgeks, mida me tegema peame, olin mina ju isolaatoris. Õppisin teiste pealt ja varsti sain isegi asjale pihta. Ja siis tuli mul juba neid juhtima hakata.

Läksime Puhatu harjutusalale mõneks ööks laagrisse. Sellel ajal oli päris karge talv, õnneks saime jaotelgis magada. Luurekompaniis ei osanud telkidest unistadagi. Täpsustuseks olgu öeldud, et kuulun nüüd miinipilduja rühma ja olen tulepositsiooni meeskonna ülem. Lihtsustatult on mu töö teha miinipildujatele eelluuret, et neil oleks turvaline tegutseda. Lisaks mõõdistan enda jaoga relvade asukohad ning määran paiknemisaladele täpsemad telkide ning autode asukohad. Üldiselt on töö päris lihtne, aga samas põnev ka. Eriti põnev on siis, kui lumi on nii paks, et kaardil planeeritud kohtadesse pole võimalik ligi pääseda. Siis läheb käiku loominguline mõtlemine ja leidlikkus. Õnneks sõdur on leidlik.

Järgmisel nädalal harjutasime taas miinipildujaga tegutsemist. Kuna vahepeal oli ka vastlapäev, siis toimusid pataljonivahelised võistlused. Igast rühmast pandi 5-liikmeline esindus välja. See oli päris lõbus, sai vanaaegsete suuskadega igasuguseid vangerdusi teha. Meie meeskond sai igal alal esimese või teise koha, nii et lõpuks pääsesime korraks poodiumilegi.

Lahingtoetuskompanii esindus vastlapäeva jõumõõtmiseks
Pildil vasakult: rms Karron, n-srs Ivanov, n-srs Reinboom, kpr Meiner, rms Gustavson

Kui miinika drillid olid kenasti läbi harjutatud, siis sõitsime Sirgalasse reaalselt põrsaid taeva poole tulistama. Päris äge vaatepilt. Ise ma relvameeskondade juurde minna ei saa, sest ma olen ainuke tüüp meie rühmast, kes isolaatori tõttu miinipilduja väljaõpet saanud pole. Seetõttu sain ma üldiselt lihtsalt vaatepilti nautida. Ööbisime Sirgalas ning järgmisel päeval rihtisime uued Galilid ära. Me oleme vist väheseid üksuseid Eestis, kes siiani R20 RAHE-sid pole saanud. Kui automaadid rihitud saime, siis sõitsime tagasi kasarmusse ja algas kõigi lemmik telkide hooldus. Ja nädala lõpp.

         Sellel päeval mõõdeti Jõhvis külmarekord -30 kraadi. Ilus on küll, aga meeletult külm samuti.

Veebruari viimane nädal algas jalaväe kursusega. Nimelt oleme miinipilduritena ikkagi eelkõige jalaväelased ja siis erialaspetsialistid, nii et jalaväe põhioskused peavad kenasti selged olema. Vana hea söösta-kata ja jao liikumisviisid. Õnneks oskasid enam-vähem kõik seda juba enne seda nädalat, nii et erilist pinget see ei pakkunud. Tuim drillimine terve nädal, et siis juba aina juurde õppida. Viimaks tegime ka rühma koosseisus liikumisi läbi.

Märts ehk nii-öelda esimene kevadekuu algas taas jalaväe õppimisega. Nimelt harjutasime erinevaid kontaktivorme ja õppisime vastase kohta. Seerude jaoks oli info üldiselt vana, aga kordamine on tarkuse ema. Lisaks tegime taas miinide paigaldamise tunde, ehitasime liivakottidest (mille lumega täitsime) kaitserajatisi ning puudest raidtõkkeid. See nädal oli üldiselt madalama tempoga, mis aina rohkem kevadele mõtlema pani. Tundus, et Jõhvis ei jõuagi see kevad kunagi kohale. Nädala lõpus taas puhkusele sõites tuli hoopis korralik lumekiht maha, mis kevadelootuse jällegi paar nädalat edasi lükkas. Vähemalt sai uue talve vastu võtta kodus, väidetavalt viimasel puhkusel enne reservi.

*Puhkus*

Puhkuselt tagasi. Kui tekib küsimus, et mida puhkusel tehakse, siis tegelikult on puhkuse "tähistamine" võrreldes ajateenistuse algusega muutunud küll. Kui alguses nautisin täiel rinnal vabadust ja mürgeldasin pidevalt kuskil ringi, siis enam pole see võimalik. Esiteks on loomulikult koroonapiirangud seda tagasi tõmmanud, aga teisalt polegi tegelikult selleks enam energiat. Nüüd on koju jõudes palju magusam lihtsalt pikutada-puhata ning perega aega veeta. Kuhugi tähistama enam nagu ei kipugi. Lihtsalt pole enam jaksu.

Kui taas linnakusse jõudsime, siis oli esimesel nädalal päris masendav olla. Mida kauem kaitsevägi kestnud on, seda kallimaks need puhkused muutuvad. Ja loomulikult seda raskem on tagasi väkke jõuda. Aga kannatame ära, enam pole väga palju reservini jäänud. Esimesel nädalal hakkasime taas jalaväge õppima. Seekord natuke rohkem edasijõudnute kraami. Nädala põhiteemad olid jao kiirkaitse ning kiirrünnakud koos tiibamisega. Praktiliselt tähendab tiibamine seda, et üks pool jaost jääb vastase pihta tuld andma seniks, kuni teine jao pool neid külje pealt ründab. Iga päev käisime seda harjutamas ning läbi tegemas, et kõigil asi kenasti selge oleks. Viimaks saime kõike paukmoonaga läbi teha ja see oli nädala kõige põnevam osa. Pärast seda kasarmusse tagasi, varustuse hooldus ning ettevalmistus järgmiseks nädalaks.

Võrru sõit. Järgmise ehk märtsi viimase nädala veetsime Võru külje all, Nursipalus. Õigemini sõitsime sinna juba pühapäeval ning pidime naasma järgmisel pühapäeval. 7 ööd oli ettenähtud jaotelgis. Ilm oli ka selline soe-külm-soe-külm ehk siis maa oli pidevalt sulamisest päris märg. Aga üldiselt ilmad olid päris kenad, mis natuke motivatsiooni juurde andis. Välja sõitsin enda jaoga mõned tunnid enne rühma, sest me kuulume LEG-i ehk luure erigruppi. Praktiliselt läheb relvastatud ja mehaniseeritud üksus enne põhikolonni varem kohale, et ala julgestada ja ettevalmistused teiste saabumiseks teha. Lahtise GD-ga Võrru sõitmine oli taaskord "elamus". Meenus Luurekompanii, kui täpselt samasse kohta enda geekatega läksime. 

Võrus ootas meid ees tegus ning põnev nädal. Esimestel päevadel lasime Galilidega, ma sain esimest korda teravat lastes instruktor olla. Kui 8 kuu poisid olid enda harjutused ära sooritanud, saime jaoülematena ka natuke kõmmutada ja vanu trikke meelde tuletada. Teravmoonaga laskmisest ei ütle kunagi ära. Teise päeva õhtul ootas meid ees öine orienteerumine, mille enda jaoga väga kiirelt ja oskuslikult ära tegime. Ikkagi pimedas töötama harjunud üksus.

Kolmandal päeval lasime taas miinipildujatest. Ilm oli ilus ning otselaskmiste vaatepilt väga kaunis. Otselaskmine on see, kui relvameeskonnad näevad ise ka, kuhu nende lastud miin kukub. See tähendab, et seda tehakse tavaliselt väga suurel platsil. Kui tulistamised ja kõmmutamised mööda said, siis õppisime terve päeva linnalahingut. See on põnev asi. Õpe seisneb selles, kuidas majadele läheneda, neid puhastada või maju ise kaitsta. Väga huvitav teema. Viimaks saime seda ka paukmoonaga harjutada ning päris kiiresti sai selgeks, et seda peaks veel ja veel harjutama, et selles heaks saada.

Kui paugutamised-tulistamised ja kärts-mürts möödas oli, siis õppisime kaevikute kaevamist. Tagusime jäisesse maapinda terve jaoga miinipilduja kaevikud, mis oli suur töö. Kujutage ette, et teil on vaja auto maa sisse ära peita. Sellist kaevikut on ka miinipilduja jaoks vaja. Kui töö tehtud, ajasime kaevikud kinni ning valmistasime end ette järgmiseks päevaks. Rühma koosseisus kaitseks.

Miinipilduja kaevik. Sellise augu masse kaevamiseks kulub mitu tundi ja päeva jagu sõduri energiat
 Pildil: 1. relvameeskond ja abilised
Foto: rms Sakson

Rühma kaitse ehk siis ettevalmistatud kaitsepositsioonidel maa-ala hoidmine. Rühmaülem asp Mägi andis meile käsu ning jaoülemad asusid tegudele. Eel-julgestused, kaevikutesse rajatud kaitseliinid ning planeeritud tegevus vastase viivitamisel. Salved täis paukmoona ning lintide viisi MG-3 moona. Tundide viisi vastase ootamist ning märjal maal külmetamist, aga siis kulminatsiooniks korralik action. Mina sain enda jaoga korralikult vastast tiibata ning taganemisel suitsugranaate loopida. Siiani arvatavasti üks kõige sõjalähedasem kogemus kaitseväes. Kui lahing lõppeb ning adrenaliin raugeb, siis saabub täielik rammestus. Ärakarjutud hääl, jooksmisest surnud jalad ning läbikülmunud sõrmed-varbad.

Kui asjad pakitud saime ning kaevikud taas kinni kaevatud, siis selgus, et sõidame hoopis täna, neljapäeva õhtul, tagasi Jõhvi. Põhjuseks loomulikult koroona. Nimelt tekkis out-of-nowhere täpselt enne Võrru sõitmist meie rühma üks positiivne. Kuna tuba täielikult ära ei isoleeritud, siis sealt see levima hakkaski ning Nursipalus olles testiti veel positiivseid juurde. Polnudki enam midagi teha, tuli õppuselt varem tagasi tulla ning kogu rühmaga isolatsiooni minna. Nüüd oleme juba mõned päevad isolatsioonis istunud. Olukord pole väga hull ning arvatavasti pääseme varsti osade kaupa välja. Vähemalt leidsin lõpuks aega uue blogipostituse kirjutamise jaoks.

Selleks korraks kõik. Kirjutamise hetkel on veel vaid 70 päeva minna. Ütlen ausalt, et reserviootus on juba päris suur. Viimased jõupingutused ning 10 nädalat tuleb kuuma anda ja saabki juba minema. Soovin lugejatele kõike head ning püsige kodudes! Hoidke tervist ja kandke maski. Koroona pole naljaasi.

Minu sotsiaalmeedia:

Facebook:

https://www.facebook.com/markus.reinboom 

Instagram:

https://www.instagram.com/markusreinboom

Aitäh, et lugesid. 

Sissekande soovitus: Lugege Sõdurilehte. Võib-olla on märtsikuu väljaandes teie lemmiksõdurist ka üks väike nupuke kirjas. hehehehe.

NAEK Luurekompaniis

Sissekanne Nr6/28.01.21/10:38

Ma olen elus ja terve! Enne kui kõige selle ajateenistuse jutuga pihta hakkame, siis loodan, et kõik nautisid jõule ja aastavahetust. Iga ajateenija jaoks oli see ilmselt hindamatu väärtusega, sest selline puhkus eksisteeris varem ainult unistustes. Ja loomulikult  tervitused kõikide kaasteenijate emadele-isadele, kes kuuldavasti kibedasti mu blogi ootasid! Aitäh teile, vahvad olete! Head uut aastat!

Viimati kirjutasin enda NABK-st (nooremallohvitseride baaskursus) ning nüüd on aeg rääkida teile NAEK-ist ehk nooremallohvitseride erialakursusest. Sisuline erinevus nende kahe vahel on see, et baaskursusel saadakse üldine jaoülema tasemel väljaõpe ja kõik vajalik, et jaoülemana hakkama saada. Erialakursusel keskendutakse juba enda erialale ja tulevasele sõjaaja ametikohale. Kui ma varem teadsin, et minust saab miinipildujarühma tulejuht, siis vahetult enne Tapale sõitmist sain teada, et tegelikult hakkan õppima hoopis vanemmõõdistajaks. Sellest tööst, mida vanemmõõdistaja täpselt teeb, saan ma sotti alles tulevikus. Kindlasti valgustan siis teidki.

Selles osas tuleb juttu minu NAEK-ist Luurekompaniis. Täpsemalt räägin luuraja põhileivast, GD õppest, käsu andmisest, laskmistest ja luureseikadest ning sellest, mis luuraja elu kõige raskemaks teeb.

*Luurekompanii väljaõpe koosneb suuresti asjadest, millest paraku kirjutada ei saa. Esiteks seetõttu, et lugejale võivad mõningad seigad liiga jubedad tunduda. Teiseks ei taha ma kindlasti tulevaste LuKo ajateenijate põnevust tappa. Teadmatus sellest, mis ees ootab, teebki asjad huvitavaks.*

Väike hüpe lõpptulemuseni, ma olen nüüd nooremseersant! Foto on tehtud pärast seersandirännakut, seetõttu oleme ka nii surnud nägudega. Pildil n-srs Palang, mina ja n-srs Ollisaar, kes on mu keskkooliaegsed klassivennad ja head sõbrad.

Minu nooremallohvitseride erialakursus möödus legendaarses Luurekompaniis. Kes siiani lugedes on pead kratsinud ja muretsenud, et pagan, ma isegi ei tea, mis asi see Luurekompanii on, siis teen teile kiire tutvustuse.

"Luurekompanii ülesanne on lahingupiirkonnas teiste 1. jalaväebrigaadi allüksuste tegevust julgestada ning iseseisvalt rindejoonel operatsioone läbi viia. Samuti rinde lähitagalas vaenlase asetus, tegevus, arvukus ja relvastus kindlaks teha. Luurekompanii on üksikkompanii, selle ülem allub vahetult 1. jalaväebrigaadi ülemale" -mil.ee

Nagu nimigi vihjab, siis koolitatatakse Luurekompaniis luurajaid. See tähendab, et nende üksuste eesmärk on koguda vastase kohta võimalikult palju infot, jäädes ise varjatuks. Informatsiooni kogumine toimub üldiselt rindejoonest vastase poolel tagalas, mistõttu on vaja iga päev ja iga hetk olla valvel, sest ümberringi omasid üksuseid ei ole. Luurajate jaoks on väga oluline iseseisev ellujäämine ja üksinda tegutsemine. Kindlasti peab liikuma ja tegutsema varjatult. Tihti magamiseks ja söömiseks aega ei ole, sest need tegevused ei ole ellujäämiseks alati esimene prioriteet.

Mina kuulsin esimest korda Luurekompaniist juba aastaid tagasi, olles ise alles keskkoolis. Mõned mu tuttavad olid selle läbinud ja kiitsid seda väljaõpet ning väga rasket teenistust, mida seal pakutakse. Üks sõber ütles kord:"luure on s*taks äge. Need on need vennad, kes sõidavad kabriolett maasturitega ringi, auto relvi täis pakitud." Tundus põnev. Ükskord töötasin koos ühe noormehega, kes samuti oli LuKo-s teeninud. Kui taevast jubedat padukat tulema hakkas ning kõik teised katuse alla putku panid, siis jäi tema läbimärjana vihma kätte töötama. Pidasime teda hulluks. Mida rohkem ma LuKo-st lugusid ja jutte kuulsin või seal teeninud inimestega kokku puutusin, seda rohkem ma sinna minna tahtsin. Minu eesmärk ajateenistuses oligi ju enda võimete ja taluvusega eksperimenteerimine.

Kui tavaliselt õpitakse LuKo-s kõik vajalikud oskused selgeks kogu ajateenistuse vältel, siis minu ja teiste Kalevi JVP võitlejate jaoks oli olukord natuke keerulisem. Meil tuli põhioskused selgeks saada 7 nädalaga. Õppekava oli väga intensiivne ja efektiivne. Endine hoiak ja suhtumine NABK ja SBK tundides, et "väga ei viitsi märkmeid teha, küll ma kuidagi need eksamid ära teen", kadus kohe. Kiirelt sai selgeks, et kui korralikult ei õpi, siis tuleb end täiendada samal ajal kasarmus, kui teised kodus linnaloal on. Või mis veel hullem, laiskvorstide nime lõputseremoonial nooremseersantide nimekirjas ei leidunud.

Hakkan jällegi kronoloogiliselt pihta. Nautige!

Viieteistkümnes nädal ehk NAEK-i 1. nädal

Esimene nädal algas veel Jõhvis. Sõime ja pakkisime asju. Tulevane Lahingtoetuskompanii ülem kutsus meid kõiki kokku ja rääkis tulevikust. Meie üllatuseks olid meie ametid omavahel natuke ära vahetatud. Minust saab nüüd hoopis vanemmõõdistaja. Äge asi selle juures on, et ma saan endale niiöelda isikliku GD (Mercedes Benz 250 GD). Minu jaoks kõlab tegelikult uus amet päris hästi, saan jaoülemaks ja veel erinevate masinatega ka sõita. Saime kiire ülevaate eesootavast kursusest ja juhised, kuidas Tapale kolimine välja näeb. Kui info käes, võisime kaitseväe kolonnis teele asuda. 

Kui Tapale jõudsime, laiutas ees suur sõjaväelinnak. Kasarmusid tundus seal lugematu arv olevat, lisaks palju liitlaste tehnikat, sõidukeid ja uhkeid hooneid. Kurikuulsalt hea mainega söökla jäi samuti kohe silma. Parkisime autod juhendamise järgi ära ja kohtusime esimest korda uute ülematega. Mäletan, et esmapilgul tundusid veebel ja leitnant nii sarnased, et pöördusin leitnanti poole pahaaimamatult valesti. Päris piinliku esmamulje suutsin endast jätta, aga pole hullu. Esimese päeva algus oli meie jaoks kolimise päralt. Sättisime enam-vähem asjad ära ja tegelesime kohe relvastusega, mis oma aja võttis. 

Pärast seda võisime sööma minna. Esimest korda sööma pidime iseseisvalt minema, sest rühm oli juba söönud. Meie oma aruga marssisime kõige otsemat teed sööma. Suur söökla, teistsugune süsteem ja palju suurem valik toitu. Laadisime taldrikud ääreni täis ja lasime toidul hea maitsta. Kui tagasi kasarmusse läksime, siis kasarmu uks ei avanenud enam. Selgus, et olime enne marssinud otse evakuatsiooni uksest läbi, kust tegelikult käia ei tohi.

Jälle toimus meie jaoks täielik keskkonna muutus. Kaitseväes muud moodi ei saagi, kui tuleb nendega ära harjuda. Mul sellega probleemi ei ole olnud. Pigem isegi meeldivad uued ja keerulised olukorrad, vähemalt tagantjärele mõeldes. Pidime nüüd ühes toas elama hakkama koos nelja LuKo autojuhiga, kes alles esimese päeva õhtul end ilmutasid. Lõbusad sellid, tervitused teile! Nagu oli ka arvata, siis muutus elukorraldus päris palju. Enne igat sööma minekut tuli koos rühmaga õues teha "söögipumpasid" ehk siis kätekõverdusi. See oli vabatahtlik, aga loomulikult võtsid kõik osa. Alguses oli päris raske, aga paari nädalaga oli tulemust selgelt näha ning hakkasin isegi söögipumpadele ise juurde lisama, et koormus säiliks.

Kui varem oli rühmas olnud umbes 4 jagu, siis luures tekkis meil 8 jagu. Luure jaod on väiksemad kui tavalised jalaväe jaod ja koosnevad kuuest inimesest, mitte kaheksast. Meie jagu oli isegi viiene. Luurekompaniis usaldatakse ajateenijaid palju rohkem, kui kusagil mujal. Ajateenijate käes on meeletult palju varustust, mille hind on mõningal juhul kosmiline. Kuna meie erilist varustust Jõhvist kaasa ei saanud, siis pidime alguses ilma selleta hakkama saama. Tegelikult oligi lihtsam, ei pidanud nii palju varustuse kadumise pärast muretsema. Samas hiljem saime ka tervet ettenähtud jao varustust tassida ja selle vastutust tunda.

Need inimesed, kes Luurekompaniisse valitud on, on seal põhjusega. Väga paljud, kellega sellel teemal rääkisin, soovivad näiteks tegevväelasteks jääda. Enamik, kes seal on, tegid teadlikult selle valiku ja ongi seal sellepärast, et end proovile panna. See loob omamoodi unikaalse keskkonna. Esiteks, kõigil on sihid ja nad soovivad midagi saavutada. See tähendab, et mingit laisklemist ja "ah las teised teevad" suhtumist seal väga ei leia. Kui on vaja midagi ära teha, siis töötab kogu jagu selle nimel. Ma võtsin sealt väga palju kaasa ja kindlasti kavatasen seda edaspidi teenistuses rakendada. Eriti just töökuse ja professionaalsuse koha pealt. Annan endast parima, et minu tulevasest jaost saaks kindlasti jagu, mis järgib luuraja kümmet käsku ja saab end luurejaoks nimetada.

Kui me LuKo-s alustasime, siis ei suhtutud meisse kõige paremini. Arusaadav ka, ega autsaideritel polegi kaitseväes elu eriti hea. Ega me isegi NABK ajal Tapalt tulnud meestesse hästi esialgu ei suhtunud. Enese tõestamine sellises olukorras on loogiline, aga samas paneb päris suure pinge peale. Õnneks aitas rühmaga sulandumisele kaasa fakt, et LuKo-s teenisid juba varasemalt mitu mu head sõpra. Kaks keskkooliaegset klassivenda ja üks eluaegne sõber. Lisaks sellele löödi meie jakku vahepeal lisamehi juurde, kellega koostöö väga hästi sujus. Mida rohkem seal olime, seda paremini hakkasime ka läbi saama ja seltskonda sulanduma.

Esimese nädala jooksul olid enamasti sisetunnid. Õppisime ära luuraja põhileiva ehk erinevad rekevormid. Objektireke, marsruudireke ja vaatluspost. Nagu nimigi vihjab, siis objektireke eesmärk on mingi ristmiku või objekti luuramine kõikidest erinevatest külgedest. Marsruudireke tähendab tee luuramist, jäädes ise varjatuks ja liikudes teega paralleelselt metsas. Vaatluspost on varjatud pesa metsas, kust hoitakse silmi peal mingil objektil või ristmikul. Kõikide rekevormidega kaasnevad drillid, mida peab täpselt teadma ja järgima, et soovitud tulemus välja tuleks. Tunnid olid intensiivsed ja nõudsid märkmete tegemist ning iseseisvat õppimist. 

Lisaks sellele oli meil GD õpe. Seal saime teada, mis on masina kapoti all, kuidas sõidulehtesid täita, kuidas autole tehnilist kontrolli teha ning erinevad drillid, kuidas masinat hoida. Samuti õppisime  kõike, mis puudutas sidevahendite kasutamist ja autode pakkimist. Pärast seda nädalat olime valmis iseseisvalt GD-sid kasutama ja nendega metsa sõitma. Mis selle nädala lõbusaks tegi, olid sõidutunnid. Kuigi enamikul olid B-kategooria juhiload olemas, siis saime ikkagi sõidutunde, et oskaksime ka seda maasturit õigesti kasutada. 

Esimese nädala elasime mõnusalt kasarmus ja üldse ei oodanud järgmist nädalat, sest tunniplaan lubas meid maastikule saata. See tekitas muret, sest meil polnud aimugi, mida meilt metsas oodatakse, sest kuuldavasti on LuKo metsas väga pädev. Käisin see nädal korduvalt jääkülma duši all, et end vaikselt edasiseks karastada.

Samuti oli sellel nädalal esimene vastase tehnika tundmise tund ning sellele järgnes nädala lõpus test. Testi tulemus otsustas, kas pääsed linnaloale või pead end kasarmus täiendama. Mina õnneks pääsesin linnaloale. Tasub mainida, et testid ei toimu alati kõige tavalisemal moel, vahel testitakse inimese keskendumisvõimet. See protseduur, kuidas see välja näeb, jääb järgmistele Luurekompanii ajateenijatele avastada.

Kuueteistkümnes nädal ehk NAEK-i 2. nädal

See nädal algas samuti sisetundidega. Õppisime veel viimaseid teooriakilde, enne kui maastikule sõitsime. Samal ajal kui tundides olime, siis tuli selle aasta esimene lumi maha. Vaatasime aknast välja ja mõtlesime sellele, kuidas me õhtul selle lörtsi sees peame telkmantli all magama. Kui tunnid läbi said, pakkisime asjad kokku ja algas esimene pikem sõit kabriolett GD-ga. See tähendab, et autol pole ei katust ega ka esiklaasi ja sellega sõitmine on noh, arvasite ära - väga külm. Samas on selle autoga ikka uhke sõita ka. Mitmed relvad käe-jala ulatuses ja sees üleni maskeeritud mehed. 

GD-del pole esiklaasi, et MG-3 saaks kapotile toetuda ja kõrvalistuja oleks kohe valmis tuld andma. Kuigi masinas on tülgastavalt külm sõita, siis selline uhke perspektiiv annab motivatsiooni juurde.

Kui Soodlasse kohale jõudsime, olid kehad külmast kanged. Õues oli sõidu ajal pimedaks läinud ning hommikune lörts oli metsavahel sulamisest pääsenud. Parkisime autod metsa ära ja panime laagri püsti. Kuna mina olin jaoülem, siis pidin pidevalt laagri keskele jooksma ja info enda jaoni viima. Metsas oli nii kottpime, et eksisin mitu korda paarikümne meetri jooksul ära. Kui jälle jaoülemad keskele kutsuti, siis sain seal vastu pead, et kuidas ma käsule ilma kaardita tulen. Minuni mingi info ei jõudnudki, et käsku saama hakkame, aga olgu, nüüd tuli tagasi enda positsioonini joosta ja kaart tuua. Algas rühmaülema käsk. Külmast veel lõdisedes võtsime vastu käsu, mis oli umbes võrdne NABK käsueksami käsuga. Hommikuks pidi valmis olema korralik maastikumudel ja jaoülema käsk, mida mina tegema pidin. Öö möödus vaid paari tunni unega, et käsu valmis saaksin. Hommikul seda andes sain teada, et siinne käsk on hoopis teistsugune, kui see, mis meilt varem oodati. Sain palju tagasisidet ja kriitikat ning käsku ei saanud arvestatud. 

Suureks üllatuseks nägigi järgmine päev välja selline, nagu kästud oli. Nüüd selgus, miks peab jaoülem hea käsu andma- et järgmisel päeval tegutsedes alluvatel selge oleks, mida ja millal tegema peab. Terve päeva tegime marsruudireket ehk teeluuret. Päeva lõpus rollid muutusid ning järgmine mees sai olla jaoülem ja käsku kirjutada. Nüüd sain mina natuke rohkem magada. 

Järgmine päev oli jällegi vastavalt eelneval päeval antud käsule ning õppisime taas luuramise erinevaid vorme. Sellel päeval keskendusime objektirekele.

Neljapäeval pidime vaatlusposti õppima. Ilm oli siiani olnud märg ja niiske, aga nüüd läks eriti halvaks. Terve hommiku sadas vihma ja kogu meie tegevus toimus läbimärjana. Meile anti ülesanne ehitada selline vaatluspost, nagu see ideaalis olla võiks. Esiteks tuli kaevata kolme inimese jaoks kaevik, kus üks saaks julgestada, üks magada ja viimane mees vaadelda. Siis tuli sellele peale ehitada selline katus, mis hoiaks kinni vihma ja oleks ümbritsevast pinnast eristamatu. Ehitamine võttis mitu tundi ja oli ilma tõttu väga ebamugav. 

Leia pildilt vaatluspost, kus 3 inimest sees asjatavad. (see üks mardisant pole asjaga seotud)

Kui vaatluspost valmis sai, algas rännak. Pidime REV3 varustuses 30km tagasi Tapale linnakusse kõndima. Kätte anti kaart ja teekond ning kõlas start. Motivatsiooniks veel lisati, et see jagu, mis viimasena kasarmusse jõuab, jääb nädalavahetuseks kasarmut koristama. Andsime tuld. Keset rännakut viidi järsku läbi vastase tehnika tundmise teine test. Selle testi suutsin ma isegi läbi kukkuda, kuigi olin enda arvates teema päris selgeks saanud. Rännaku lõpp oli kahe jaokaaslase jaoks nagu surmaga võitlemine, aga mulle isegi ei pakkunud see nii suurt pinget. Peaasi, et saaks metsast juba ära sooja kasarmusse. Meie jagu jõudis kõige esimesena kohale, mispärast saime esimesena saunas käia ja magama minna. See oli meile tähtis võit, et uues keskkonnas tõestada, et me pole päris papist poisid, kes siia Jõhvist või "Ida Viru Vabariigist" saadetud on.

Järgmisel päeval lubati natuke kauem magada. Viimased jaod olid alles päris öösel jõudnud ja nemadki pidid magada saama. Sellel reedel toimus veel paar klassitundi ja varustuse ning kasarmu hooldus, enne kui linnaloale saime. Ükski linnaluba polnud siiani nii magus olnud kui pärast seda Soodla laagrit. Läbimärja ja lörtsise telkmantli alt oma koduvoodisse saada on mesimagus.

Seitsmeteistkümnes nädal ehk NAEK-i 3. nädal

Kolmas nädal algas taas sisetundidega. Õppisime GPS-i kasutama ja vastase struktuure, enne kui algas poolteist päeva kestev tuletellimise õpe. Nüüdseks sai Jõhvi poistele või Kalevipoegadele(nagu meid kutsuti) selgeks, et LuKo-s on kasarmuelu väga mõnus, kuid metsas olemine väga raske. Kasarmukorrale ei rõhuta nii palju kui seda Jõhvis tehti vaid pigem on fookus sellel, et metsas kõik tehtud saaks. Kui kapp natuke korrast ära või kasarmu koristamata on, aga ülejäänud testide ja metsas hakkamasaamisega probleeme pole, siis ei torgi sind keegi. Tuletellimise juurde tagasi minnes: kõik olid sisetunnid ja tubane praktika. Me hindasime pärast eelmist metsalaagrit sisetunde palju rohkem. Kuigi tuletellimine midagi keerulist ei ole, siis nõuab selle selgeks saamine ikkagi natuke aega. Neid tunde andis meile spetsialist Suurtükiväepataljonist. 

Kui teisipäeva õhtul see õpe lõppes, siis saime jällegi käsu. Kõik pidid koostama jaoülema käsu, sest see, kes käsku järgmine hommik andma hakkab, selgus alles hommikul. Õhtutesse enam väga palju vaba aega ei jäänud. Järgmisel päeval läksime maastikule jällegi antud käsku ka teostama. Taaskord harjutasime tavalisi drille, kas objektireket või marsruudireket. Kui kolmapäeva õhtul tagasi kasarmusse jõudsime, siis saime jälle käsu. See tuli taaskord neljapäeva hommikuks valmis kirjutada.

Neljapäev läks sama kavaga edasi. Sõitsime hommikul maastikule ja tegime terve päeva instruktori silme all enda ülesannet. Asja tegi põnevaks fakt, et jaod olid üksteise vastu suunatud ning alati võis "vastasele" peale sattuda. Neljapäeval nii juhtuski. Samal ajal, kui meie tegime vaatlusposti, siis tegid teised objektireket ja me põrkasime kokku. Kõmmutasime paukapadrunitega ja tegime kontaktidrillid läbi. Eraldusime ning jätkasime ülesandega. See lõi pulsi lakke ja une minema. Kui õhtul kasarmusse jõudsime, siis seekord käsku ei antud. Õhtu jooksul oli vaja selgeks õppida kõik, mida olime siiani vastase kohta õppinud, sest järgmisel päeval oli oodata erinevaid teste. 

Reedel oli jällegi vastase tehnika test, tulejuhtimise test ning vastase struktuuride test. Sooritasin õnneks kõik testid edukalt ning ei pidanud linnaloa pärast muret tundma. Ühel hetkel kutsus kompaniiülema abi kõik mehed klassi ja andis meile koduse ülesande. Selgus, et üks mees oli käsu üle lasknud ja eeldas, et tema ei pea seda kirjutama. Selle eest saime põhjaliku kodutöö, et ka linnaloal midagi teha oleks. Mis seal ikka, alad korda, varustus läikima ning linnaloale. Reeded on ikka lemmikud. Pühapäeval tegin kodused ülesanded kenasti ära. Isegi päris huvitav oli, sain selle käigus palju targemaks. 

Kaheksateistkümnes nädal ehk NAEK-i 4. nädal

Neljas nädal jätkus umbes nagu kolmaski. Kuigi esmaspäeva hommikul, kui enda kodutöö ära esitasime, pidime valmistuma eksamiteks. Tunniplaanis olid nad testidena märgitud ja keegi ei teadnud täpselt, mida oodata, aga selgus, et need olidki eksamid, mis tuleb kindlasti läbida. Teemadeks olid vastase struktuurid ja reketegevused. Mul läksid jällegi mõlemad eksamid edukalt ning midagi järele ei pidanud tegema. 

Kui eksamitega ühele poole saime, siis algasid sisetunnid. Õppisime varitsusi. Kalevipoegade jaoks oli see teema juba vana ning üldiselt luurajate ja jalaväe varitsused väga palju ei erine ka. Kui teooria selge oli, siis ajasime tunnikeseks ka REV3-e selga ja tegime õues mõningaid drille läbi. Isegi püstitasime suundlaenguid, mida olime samuti varem Jõhvis teinud. Kui õppepäev hakkas lõppu jõudma, siis saime jällegi rühmaülemalt käsu, et homme maastikul sujuvamalt läheks. Õhtu oli taaskord sisustatud.

Teisipäev, kolmapäev ja neljapäev möödusid täpselt samasuguses rütmis. See kujutas siis endast seda, et pärast hommikurutiini võtsime relvad välja, pakkisime kogu varustuse autodele ning sõitsime keskpolügonile õpitud teooriat läbi tegema. Tegime tavalisi reketegevusi ning neljapäeva sisustas varitsuse tegemine. Luuretegevused on üldiselt nii kurnavad, et õhtuks on kõik peale autojuhtide väga väsinud. Lihtsalt peab pidevalt rolle vahetama, et kõik saaksid vahepeal autojuhid või jaoülemad olla. Kui pärast õppepäeva tagasi kasarmusse jõudsime, saime iga päev ka rühmaülema käsu. Siis tuli jällegi joonistada iga kord skits ning kirjutada jaoülema käsk. Selleks kulus igal õhtul kokku umbes 3 tundi. Sellel ajal hakkasin vaikselt juba LuKo käsustruktuuriga ära harjuma ja sellest lugu pidama. Kuna me olime juba käske ka nii palju valmistanud, siis tundsin end vaikselt käsueksperdina. 

Igaõhtune skitsi joonistamine, et sellel järgmine päev käsku anda. Pildil jaokaaslased n-srs Pihel ja n-srs Rannala.

Reedel tegime järjekordse vastase tehnika testi ning saime mõned tunnid selle kohta, kuidas luuramist koos terve rühmaga teha. Ehk siis kuidas saavutada selline jao- ja rühmaülema vaheline koostöö, et kogu rühm tegutseks ühtselt ja sujuvalt.  Pärast seda tegime pisut trenni ning algas valmistumine välilaagriks. Pakkisime ja hooldasime varustust, et esmaspäeval oleksime valmis Võru poole startima. Ootas ees kõige rohkem kardetud aeg, kahenädalane metsalaager Võrus. Pakkisin enda kogu varustuse veekindlalt ja kenasti ära, et saaksin viimase nädalavahetuse puhata ja välja magada. Kuna selle nädala jooksul kuulutati ka karantiin välja, siis pidime seekord kasarmus puhkama. 

Üheksateistkümnes nädal ehk NAEK-i 5. nädal

Esmaspäeva hommikul ärkasime üles, pakkisime veel viimsed asjad kokku, panime end lahinguvalmis ning istusime autodele. Algas sõit Võrru. Õnneks võisime seekord klaasi üles tõsta, et päris ära ei külmuks. Mina olin sellel päeval jaoülem ja pidin istuma taga, enda tooliga natuke kõrgemal kui eesistujad. Paraku on elu juba kord selline, et see esiklaas väga seda tagumist meest ei aita. Esimese 20 minutiga külmusin seal taga nii ära, et ei kujutanud väga ette, kuidas selle ülejäänud kolm tundi peaks vastu pidama. Õnneks tuli mulle kõrgemalt keegi appi ja sain poolel teel autojuhiga koha ära vahetada, sest tal kippus uni peale. Ees oli küll väga mõnus istuda. Muidugi ei saa tavautoga võrreldagi, aga endiselt oli palju soojem kui seal taga. 

Paar tundi hiljem jõudsime Võrru. Täpsemalt Nursipalu teeninduslinnakusse. Selgus, et saame esimesel ööl mingit sorti kasarmus elada. Tuli küll magada maas madratsitel, aga see-eest oli tuba soe ja pesemiseks võimalus olemas, üldse ei nurise! Saime isegi termostes Kuperjanovi JVP sööki, mis alati imeliselt hea oli. Kuna meil tekkis natuke vaba aega, siis täitsime selle kontakidrillide läbiharjutamisega. Seda tegime kuni pimedani.  Pakkisime autod lahti ning vedasime varustuse tuppa. Kui taas teeninduslinnakusse jõudsime, siis saime käsu, mis hõlmas endast järgmiste päevade operatsiooni. Kirjutasime käsud valmis ja sättisime magama. Ma läksin kohe magama selle teadmisega, et nüüd tuleb võimalikult hästi end järgnevateks päevadeks välja puhata. Enne, kui päris öö peale tuli, saime veel häire osaliseks. Selgitati välja, kui kiirelt me oleme võimelised autodele jõudma ja operatsioonile sõitma. Pärast seda häiret oli öö magamise päralt.

Teisipäeva hommikul algas päev kiirelt pihta. Tegime hommikuse rutiini, saime enda jaoülemalt käsu ning pakkisime kohe asjad ja alustasime sõitu. Sõitsime magamiskohast mitmeid kilomeetreid eemale, et teostada seal käsus antud teele marsruudireket. Terve päeva tegime seda. Õnneks ma olin sellel päeval autojuht ja sain natuke pingevabamalt võtta. Minu ülesanne oli olla sidemees ja autoga sõita. Teised mehed olid õhtuks väga väsinud. Kui juba pime oli, siis hakkasime ka vaatlusposti püstitamisega tegelema. Enne seda sõime oma päeva esimese toidu ning pool jaost läks vaatluspostile, mina nende hulgas. Ülesanne oli vaadelda ristmikku. Sellel ööl saime keskmiselt 3-4 tundi magada, kuigi see uni oli graafikuga, et 2 tundi üleval ja tund aega magamist, 2 tundi üleval ja tunnike magamist... 

Kui hommik kätte jõudis, oli uus jaoülem juba uue käsu saanud ja selle meile söödavaks teinud. Meile sai selgeks, et päev jätkub täpselt samamoodi nagu eilne. Alustasime päeva marsruudirekkega ja tegime seda pool päeva. Siis saime ülesande objektireket teha, milleks sõitsime teise asukohta. Seal saime paar kilomeetrit objektini matkata, märja sambla peal ringi roomata ning siis taas mõned kilomeetrid autodeni tagasi jalutada. Objektireket on palju huvitavam teha kui marsruudireket, aga väsinuna on sellestki keeruline rõõmu tunda. 

Kui objektirekkega ühele poole saime, siis valmistusime uueks ööks vaatluspostil. Sõitsime uude asukohta ning hakkasime juba ettevalmistusigi tegema, kuid saime siis uue käsu. Uus käsk oli teha öösel hoopis objektireket. See tähendas uuesti orienteerumist uude asukohta (õnneks autodel) ning seal luuramist. Kui teekond planeeritud oli ja seda läbima hakkasime, siis sattusime hätta. Kaardil olnud tee oli päris elus palju halvemas seisus. Lausa nii halb, et suutsime ühe autoga sinna kenasti kinni jääda. Õnneks saime selle teise autoga peale poolt tundi mässamist välja tõmmatud. Planeerisime uue teekonna. Mina pidin teekonda juhatama, ilma, et ma ise teed kordagi näinud oleksin. Luurajad tuledega ei sõida ning öösel sõites näebki teed praktiliselt ainult juht. Tagaistmelt kaardilugemine on täielik kunst, sest juht ja meeskonnaülem peavad pidevalt omavahel suhtlema ning üksteisele kordamööda kaarti või teed kirjeldama. Õnneks kandis mu topograafiaoskus meid sellest olukorrast kenasti välja ning me jõudsime õigel ajal kohale.

Pärast autode ära parkimist läksime objektireket tegema. Luurasime mingi teise üksuse paiknemisala. See oli üks põnev luuramine, sest luurasime reaalseid inimesi ning proovisime end iga hinna eest patrullide vahel varjata. Kui mina ja jaokaaslane kahekesi tagajulgestuks jäime, siis viskasin korra pikali ja ütlesin talle, et valvaku hetkeks ise. Järgmine hetk ajas ta mind üles ja ütles, et ma norskasin nii kõvasti, et vastane võis seda kuulda. Ma suutsin mõne sekundiga magama jääda ja kohe norskama ka hakata. Õnneks vastased seda ei kuulnud ning operatsioon jätkus. Kui oma poisid luurelt vajaliku infoga meieni jõudsid, võisime sealt jalga lasta. Matkasime autodeni ning sõitsime järgmisesse punkti, kus varahommikul varitsuse korraldasime. Kuna me jõudsime kokkulepitud punkti teisest jaost palju varem, siis tekkis hetk puhkuseks. Viskasin kiirelt telkmantli püsti, et väga märjaks ei saaks ning pugesin tunnikeseks magama ära. Mind äratati poolteisti tundi hiljem üles ning endalegi üllatuseks olin telkmantli all kuidagi risti ehk siis vihma sadas mulle praktiliselt näkku, aga minu magusat und see ei seganud.

Teine jagu oli kohale jõudnud, varitsuspositsioonidele rännak võis alata. Meil oli umbes kilomeeter läbi metsa jalutada, et õigesse kohta jõuda. Kottpimedas metsas orienteerumine pole just kõige lihtsam, mistõttu jäime natuke hiljaks. Samal ajal, kui eespool kaarti loeti, siis jäid taga mehed puude najale püsti magama ja hakkasid ümber kukkuma. Kui korraks sai pausiks maha istuda, siis oli magamine kindel. See oli esimene kord mu elus, kui vaikselt hakkasid hallukad peale tulema. Kõnnin lihtsalt läbi metsa ja järsku näen sügavat und, kuidas mingid linnud ees ringi lendavad. Siis võpatan üles ja saan jällegi paar meetrit kõnnitud, kuni jälle tuikuma ja magama jääma hakkan. Väga huvitav kogemus. Kui varitsuskohta jõudsime, siis saime tunnikese külma käes oodata. Selleks ajaks, kui paugutamine pihta hakkas, oli juba valgeks läinud. Tegime kiirelt töö ära ning taganesime taas autode juurde. Seal saime instruktoritelt tagasisidet ning kuulutati välja "olukord seis!!". Järgmine etapp oli teeninduslinnakusse sõitmine, et seal hommikusöök süüa ja end välja puhata. Päeval hooldasime varustust ning valmistasime end ette laskmisteks. Õhtul käisime pesemas ja viskasime pikali ära, ees ootas väga-väga magus öö.

Üles ärgates oli kätte jõudnud reede. See tähendas, et algavad laskmised. Esmalt saime lasta MG-3-ga ehk kuulipildujaga. Seejärel läksime paukmoonaga tegema lahinglaskmiste drilli. See tähendab, et olukord on selline, et jagu jalutab metsas ning järsku saab kontakti. Praktiliselt on ta kogu jao koostöö, et tagada ohutus ja kõigi turvalisus. Siin tuleb juba jaokaaslaseid tunda ja usaldada. Kui paukmoonaga drill tehtud oli, saime tagasisidet ning olime valmis päris moonaga rajale minema. Ka seal läks meil kõik hästi ning kogemus oli kõva. Kuna laskmine võtab meeletult aega ning igale sooritusele eelnes iseseisev harjutamine, siis pärast lahinglaskmisi oligi päev juba õhtusse jõudnud. Söögiks saime taas imehead termostoitu, mis pärast eelmiseid "olukord peal" päevi veel paremini maitses. Pärast söömist võisime puhkama minna. Magasime telkmantlite all, aga ka see on luksus, kui seda vaatluspostiga võrrelda. Ainult korra öösel peab üles ärkama, et patrull töötaks.

Laupäev ei tähendanud meie jaoks puhkepäeva. Päev oli enam-vähem täpselt samasugune nagu reede, ainuke erinevus oli see, et lahinglaskmiste asemel tegime kontaktidrille autodelt. Asja eesmärk on see, et kui keegi peaks auto pihta tulistama hakkama, siis oleksime kohe võimelised sealt ka jalastuma ja reageerima. Samamoodi nagu eelneval päeval, toimus ka täna iseseisev harjutamine ja paukmoonaga  drillimine. Kui päris harjutust tegime, siis oli ikka pulss laes ja aeg liikus väga kiiresti. Õnneks saime sellegi harjutuse kenasti tehtud. Korjasime hülsid üles ning oligi jällegi päev justkui õhtus. Saime termostoitu ning rühmaülema käsu. Hetk hiljem sain ka teada, et jagusid on natuke ümber tõstetud ning ülejäänud laagri olen ma teises jaos. Varem olin ma koos poistega, keda ma alates SBK algusest juba tunnen, aga nüüd pidin kampa lööma LuKo poistega, keda vaevalt kuu aega tundnud olen. Õnneks olid jaokaaslased toredad ning võtsid mind hästi vastu. Ehitasime koos maastikumudeli, panime enda laagri püsti ning magasime öö ära.

Kahekümnes nädal ehk NAEK-i 6. nädal

Võtan perioodi pühapäev-kolmapäev lühidalt kokku, sest praktiliselt oli tegu jälle täpselt samasuguse "olukord peal" ajaga, nagu eelmine nädalgi. Saime korduvalt päris vastaste vastu objektireket teha. Öösiti olid vaatluspostid ja  lisaks sellele tegime marsruudireket ja lõpuks varitsust, mille käsu mina jaoülemana andsin. Enne varitsust jäi meil auto kinni, millega jällegi tükk tegemist oli. Õnneks teine jagu aitas välja. Pärast varitsust jätkasin ma jaoülemana ning me pidime luurama ristmikku, kus paiknes sidemasin ja selle ümber toimetasid mitmed patrullid. Meie instruktor oli sellel ajal n-ltn A.K, kes on kindlasti mulle siiani kõige suuremaks eeskujuks ajateenistuse jooksul. Kui oleks võimalus tema rühmas teenida, teeksin vast ühe ajateenistuse olemasolevale otsagi.. Koos suutsime vastasele hiilida umbes 10m kaugusele, ilma, et ta meid märganud oleks. See oli kõige lahedam luurekogemus LuKo-st.

Kuna see hiilimine tegi meid läbimärjaks, siis pärast seda tabas mind meeletu külmumine. Meil tuli autodega vihma käes järgmise paiknemisalani sõita. Kui sinna kohale jõudsime, olin vist mingit sorti alajahtumise äärel. Ma ei suutnud enam mõelda ega liigutada. Viskasime autole presendi peale ning lasime selle alla sooja. Proovisin seal sees end tund aega soojendada, aga ka see ei töötanud eriti hästi. Jaokaaslane käskis mul konservi ära süüa, mida ma ka tegin. Imekombel aitas see mu enesetunde jälle normaalseks taastada. Tegin järelduse, et külmumine ja söömatus ei käi üldse kokku. Tuleb kahe vahel valida, kas olla lihtsalt söömata või siis lihtsalt külma kannatada. Seega, kui on teada, et ees ootab külm aeg, siis tasub kõhu korralikult täis süüa. Pärast söömist sain peatselt isegi sooja sisse ning läksin jaoülema käsku kuulama. 

Tavaliselt näeb lõuna metsas selline välja. Kui tekib aega süüa, siis tuleb samal ajal midagi teha, mis samuti ka tegevusele kaasa aitaks. Pildil LuKo rühmakaaslased.

Õnneks vahetati mind jaoülema koha pealt välja, sest ma poleks küll suutnud midagi enam välja mõelda. Saime teada, et järgmine hommik tegutseme kogu rühma koosseisus ning ründame tähtsat sihtmärki. Magasime üle pika aja lausa 5 tundi, enne kui rünnakule läksime. Rünnak läks edukalt, mis märkis ära meie laagri lõpu. Kompaniiülem võttis rühma kokku ning rääkis tagasisidet ja seejärel algas põhjalik varustuse kontroll. Kui selle tehtud saime, sõitsime uuele puhkealale, kus algas juba keskpäeval vaba aeg. Sõime, puhkasime ning väga ootasime järgmist päeva, et tagasi Tapale sõita. 

Neljapäeva hommikul algas sõit Tapale. Ma olin sellest hetkest juba päris pikalt unistanud, et lõpuks Võrust minema saaks. Sain tagasi sõita kõrvalistuja koha peal ehk siis sõit oli mõnusalt soe. Kui tapale tagasi jõudsime, algas loomulikult varustuse hooldus. Veetsime relvi ja autosid küürides mitu tundi, enne kui isegi isikliku varustuseni jõudsime. Kui enamus hooldusest tehtud sai, saime ka sauna minna. See saun oli samuti imeliselt hea. Kui kellelgi on probleeme lihtsate asjade hindamisega, siis mul on teile lihtne soovitus. Minge elage 2 nädalat metsas ja tehke öösiti vaatlusposte. Pärast on koju naastes ka kõige väiksemad asjad teile nii hinnalised, et mine või kallista radiaatorit.

Kui reedel kogu varustuse hooldatud saime, siis oli tagasiside aeg. Arutasime toimunud laagri läbi ning algas puhkus. Terve nädalavahetuse saime rahus puhata. Vahepeal ajasin end ikka välja ka ning käisin n-srs Kihu juhendamisel discgolfi mängimas. Ammu polnud kettaid käeski hoidnud, aga üle pika aja mängida oli väga mõnus.

Kahekümne esimene nädal ehk NAEK-i 7. nädal

Kuna tegemist oli viimase NAEK-i nädalaga, siis oskasime sellest nädalast lõpurännakut oodata. Saime eelmise nädala lõpus veel eelkäsugi, et lahkume operatsioonile esmaspäeval lõuna paiku. Kuna keegi ei uskunud, et lõpurännak keset päeva pihta hakkab, siis olime häireks valmis. Eeldasime, et esmaspäeva varahommikul on pimeduses häirega väljasõit ning sealt hakkab pull pihta. Mäletan, et ärkasin esmaspäeval kell 06:00 üles ja olin väga üllatunud, et miks me juba rännakul pole. Kui nii siis nii. Jätkasime tavalise rutiiniga ja meie imestuseks läksimegi lõuna paiku alles välja. Erinev eelnevatest nädalatest oli see, et meie jaoülemate rolli ei täitnud me ise, vaid kadetid. Samamoodi moodustasid kadetid rühma juhtkonna ja kogu üritus oli nende juhtida. Instruktorid, kes tavaliselt meid kontrollisid ja juhendasid, keskendusid nüüd hoopis kadettidele.

Kui meid maastikul viidi, siis saime aru, et see pole mingi täiesti tavaline põks. Kuna me ei olnud enda GD-dega, siis pidime kõndima nii, et meil oleks kaasas kogu varustus, et paar ööpäeva hakkama saada. Üldiselt tähendas see seda, et kõigil oli REV5 kaasa, lihtsalt asjad, mis ei olnud hädavajalikud, saime me maha jätta. Ikkagi oli see paras koorem, mida läbi metsade ja soode vedada. Kokkuvõttes vedasimegi terve esmaspäeva marsruudireket tehes raskeid kotte ning tegutsesime taktikaliselt. Öö möödus loomulikult vaatluspostil, kus saime ka sahmaka vihma. Järgmine päev läks täpselt samamoodi nagu eelminegi. Eesmärk oli terve päev kõndida ja teeluuret teha, kuid maastik oli veel hullem. Vahepeal oli vesi kenasti üle saapasääre ning ülesaapad päästsid olukorra. Jalad said märjaks küll, aga mitte kõige hullemalt.

Teisipäeva õhtuks oli meie kadett ka juba päris väsinud ja tüdinenud, seega pole nemadki imeinimesed. Kui olime juba kaks päeva kõndinud, siis väga ei osanud enam oodata, mis edasi saama hakkab. Ühel hetkel, kui olime juba vaatlusposti üles seadmas, saime raadioteel teada, et toimub EXFIL ehk alast väljumine. Selgus, et meie operatsioon hakkab läbi saama. Kui kuulsime, et meid varsti üks UNIMOG peale võtab, siis oskasime juba natuke oodata ka, et meid nüüd kuhugi starti viiakse ja öeldakse, et hakake jalutama. Kui autokasti ronisime ja maha istusime, siis ütles kadett veel meile, et pange hetkeks silm kinni, kes teab, millal teil uuesti see võimalus tekib. 

Lõpurännak

Nagu oodatud oli, algaski lõpurännak. Nagu Luurekompanii puhul tihti on, siis oli seegi väga eriline ja omamoodi, mistõttu ma ei hakka seda detailsusteni lahkama. Et täpselt teada saada, mis nendel päevadel ja öödel toimus, tuleb ise Luurekompaniis nooremseersandiks saada. Või siis teine variant on mulle kunagi tulevaste linnalubadel piisavalt glögi välja teha, et jutt juba nobedamalt jooksma hakkaks. Võtan siiski lühidalt kokku, et uudishimu natukenegi rahuldatud saaks. 

Kui olime natuke aega auto kastis sõitnud, siis vangistati meid ootamatult. Unustamatu kogemus vangistamisest lõppes sellega, et meid päästeti omade poolt. Järgnes jooksmine, mis tundus sel hetkel väga pikk, et järgmisesse punkti jõuda. Seal tuli läbida maantee sillatruup, mille jooksul jalad korralikult ära külmusid. Kui see läbitud sai, siis algas rännak, mille pikkuseks saime olenevalt orienteerumisest mitukümmend kilomeetrit. Kuna see kõik tuli läbida praktiliselt magamata ja söömata ning läbimärgade jalgadega, siis terve teekonna vältel olime nii väsinud, et ma isegi ei suuda meenutada, kui kaua me rajal olime. Pidevalt saime suvalistes kohtades kontakti ning pidime taas ringiga läbi muda ja metsa minema. Füüsiliselt mitte nii raske, aga vaimselt väga raske katsumus. Ma pole kunagi elus nii kaua järjest üleval olnud ja selliseid magamatuse sümptomeid kogenud, nagu nendel öödel. 

Kui viimaks lõpp-punkti jõudsime, saime seal puhata kuni viimane jagu kohale jõudis. Seejärel viidi meid kõiki koos Toolse ordulinnusesse, kus pidulikult kaks triipu peale saime. Ütlen korraldajatele, et rännak oli üks ägedamaid aga samas ka raskemaid kogemusi mu elus. See oli väga hästi korraldatud. Aitäh kõigile, kes selles projektis kaasa lõid! Palju õnne kõigile kaasvõitlejatele, kes selle rännaku läbisid!

Pärast lõpurännakut sõitsime Tapa linnakusse, kus saime enne kõike muud käia saunas. Ootamatu üllatus, mis tuju väga heaks tegi. Muljetasime teiste nooremseersantidega saunas rännakust ning viskasime leili. Pärast sauna saime magama minna ja järgmise päeva sisustas varustuse hooldus. Kui reede kätte jõudis, siis tuli juba valmistuda lahkumiseks. Ehitasime GD-dele uuesti katused peale ning pakkisime kogu varustuse kokku. Soovisime jaokaaslastele head teenistust Suurtükiväepataljonis, kuhu nad edasi suundusid, ning tänasime kogu rühma unustamatute kogemuste eest. Pärast seda asusimegi teele.

Viimasel päeval proovisime jaokaaslastega viimaks Tapa sõdurikodu toidud ära, tähistamaks edukalt läbitud LuKo NAEK-i. Pildil n-srs Rannala ja n-srs Pihel ning kaadri taga n-srs Lähker ja rms Gustavson.

Aitäh kogu Luurekompanii juhtkonnale, instruktoritele ning rühmaülematele! Suur tänu rühmakaaslastele ja kadettidele. Te kõik mängisite rolli selles, et mulle need nädalad kauaks-kauaks meelde jääksid!

See, mis edasi saab, selgub juba järgmises osas. Minu teenistus jätkub Jõhvis, kus peaksin endale peatselt enda jao saama. Tagasi Jõhvis olla on päris hea, sest linnak on väike ja hubane ning siinsed näod on justkui tuttavad. Olen kogemuse võrra rikkam ning palju targem. Kavatsen eriti head nipid ja luuretarkused tagasi Jõhvi tuua, et siin neid rakendama hakata. Ehk suudan minagi panuse anda, et Eesti kaitsevõimekust tibakene tõsta!

Toredat uut aastat ja rahulikku elukulgu. Püsige kodus, et ka ajateenijad vahepeal välja saaksid! ;)

PS! Ootan endiselt tagasisidet blogi kohta, seega võib igaüks anda enda panuse blogi arendamiseks mulle kirjutades!

Minu sotsiaalmeedia:

Facebook:

https://www.facebook.com/markus.reinboom 

Instagram:

https://www.instagram.com/markusreinboom

Aitäh, et lugesid!

Sissekande soovitus: Istu soojas toas ja vaata telekast miskit head. Üks filmisoovitus: "1917" - Sam Mendes