Sissekanne Nr4/14.09.20/20:02
Sõduri baaskursus ongi läbi, aeg lendab. Mind ootavad ees uued väljakutsed, uued sõbrad, uued ülemad ja uhiuus kasarmu. Minu ajateenistuse teekond jätkub nooremallohvitseri kursusel ehk NAK-is. Täpsemalt peaks minust saama miinipildujarühma tulejuht. Kuuldavasti pidi olema üks ägedamaid ameteid kaitseväes. Eks me näe...
Minu eelmised postitused on nüüdseks avalikud ja seega olen saanud lugejatelt igasugust tagasisidet. Põhiline tagasiside on see, et sissekanded võiksid olla päeva kaupa veel detailsemad, veel pikemad. Ma püüan edaspidi kirjutada täpsemalt, kuid lubadust anda ei saa, sest kirjutamiseks kulub meeletu aeg. Samuti tekkisid küsimused erinevate "ergutuste" kohta, et kas meil siis voodirallit ja mootorrattasõitu ei olegi. Kirjutan nendest ka seekord natuke täpsemalt.
See postitus on ja jääb kõige pikemaks. Siin on peaaegu tunnike lugemist, mida soovitan õhtul tee kõrvale lugeda. Kui bussis sõites lahti võtta ja alustada, siis tasub juba liinile 2 ringi peale teha, muidu lõpuni ei jõua. Sellest saaks vist isegi raamatut vaikselt koostama hakata...
Selles postituses saad lugeda kuuendast ja seitsmendast SBK nädalast(17.-30.aug), minu esimesest suuremast hajameelsusest, SBK lõpurännakust ja sõdurivande andmisest.
Aga alustuseks, meie SBK rühm.
 |
| Kalevi JVP 2. õppekompanii 1. rühm |
Need nägusad, tõsised ja uhked näod lähevad nüüd laiali. Kes autojuhiks, kes nooremallohvitseriks, kes Küberväejuhatusse, aga koos me enam ei tegutse. Minu poolt aitäh kõikidele meeldiva koostöö eest, aitäh drillseersantidele, rühmaülemale n-ltn Liivalaidile ja rühmavanemale srs Zahknale. Elagu, elagu, elagu!
Kuues nädal
Esmaspäev
Päev algas lahingvalmiduse kontrolliga. See tähendab, et tavalise spordidressi asemel tuleb hommikul esimese asjana selga ajada REV3 ja kuidagi viie minutiga riviplatsile koperdada. Huvitav on see, et kõik varustus ei pea selle ajaga päriselt seljas olema, näiteks paelade sidumiseks küll aega ei ole. Tulebki lihtsalt sõdurivorm ja killuvest selga ajada ning joosta, rakmed ühes ja kiiver teises käes. Õues on juba rohkem aega asju kohendada. Kui kõik õue jõuavad, siis pole kellelgi enam und, mis sest, et ärkasime alles 5 minutit tagasi.
 |
Kastitäis mehi MAN-is. Tegelikult on seal hulk ohutusreegleid, mida järgima peab. Näiteks relv peab olema vintrauaga alla poole suunatud ja kiiver peab alati peas olema. |
Kui sellega ühele poole saime, siis sõime ja pakkisime end autodele ning sõitsime metsa. Kogu see nädal oligi mõeldud selleks, et korrata juba õpitud asju. Alustuseks tuli näkku ja kiivrile korralik maskeering teha, puid kahjustamata. Siis kordasime esimeseks asjaks liikumisviise. See tähendab seda, et tuleb osata hiilida, joosta, kõndida, mitut viisi roomata jne. Ühesõnaga selline järeleaitamine, et kes pole kunagi varem ukakat või peitust mänginud, siis neile ka midagi uut ja põnevat.
Loomulikult legendaarne liikumisviis on madalroomamine, mida ei saa mainimata jätta. See käib nii, et paned näo vastu maad ja käed ilusti keha kõrvale. Siis hakkad end varvastega edasi lükkama, ise planksirgelt maas lamamas. Ühesõnaga madalroomaja näeb välja nagu laip, kes liigub teokiirusel edasi ja kui seda eriti hoolikalt teha, siis võiks nina adra kombel tööd teha ja enda järel kerge vao maha jätta.
Peale liikumisviiside kordasime veel söösta-katat ja liikumistee valikut. Selleks pandi meile püsti viie punktiga orienteerumisrada, kus saime ise valida teekonna nende võimalikult kiireks läbimiseks. See läks päris sujuvalt, kui võtta arvesse, et kaardil olevad metsasihid olid täiesti täis kasvanud ja neid saime edasi-tagasi kõndides pool tundi otsida. Tund või kaks taarusime mööda rabamaad, mida täitsid hüppeliigeste suurimad vaenlased - pokud. Igatpidi soojendatud ja läbiväänatud jalgadega jõudsime finišissse, kus hakkasime endale katelokkide abil lõunat meisterdama. Tegin seekord korraliku Adventure Foodi sooja toidu.
Lõuna söödud, ootas meid kompanii parameedik n-srs Hermlin, kelle juhendamisel mängisime läbi paar elulist stsenaariumit lahinguvälja esmaabist. Isiklikult on esmaabi tunnid minu jaoks päris igavad, sest olen esmaabi õppinud alates põhikooli KEAT koolitusest kuni autokooli esmaaabi koolituseni välja. Seega tunnen, et ma võiksin ajateenistuse esmaabi selgeks saada poole tunniga, aga igasuguseid esmaabiga seotud tunde on meil ikka päris palju. See selleks, kaitseväes teed sa kõike, mis võib igav, nüri või täiesti mõttetu tunduda, kasvõi teed seda iseloomu või kannatuse kasvatamiseks. Mind valiti õnneks kannatanuks ehk siis minu töö oli lihtsalt karjuda ja segast juttu ajada, sest olin äsja miinipilduja killuga kaela tabamuse saanud. Jaokaaslased lappisid mu kärmelt ja asjatundlikult kokku ning tänu neile jäin ma ellu, õnneks või kahjuks. Järgnes kiire tagasiside kõikidelt kannatanutelt ning oligi aeg maiuspalaks.
Rännak
Nagu ikka kombeks, ei pääsenud me ka see nädal rännakust. Kui varem läksid rännakud järk-järgult aina raskemaks, siis seekord nii ei olnud. Läbisime 10km REV4 varustuses, mis on juba tuntud REV3 + katelok ja selle lisavarustus.
See ei pakkunud ilmselt kellelegi enam erilist väljakutset, sest varem olime sama distantsi läbinud ka REV5 varustuses. Samas oli rännak päris tempokas, läbisime seekord 10km palju kiiremini, kui eelmisel REV3 rännakul. Rännates leidsin ma hea nipi, kuidas mõistust selgena hoida. Nimelt unustasin ma eelmisest söögikorrast nätsu püksitaskusse ja rännaku ajal pistsin selle hammaste vahele. Kui esimese mehe kandasid on juba tundide viisi vaadatud ja need juba uduseks kipuvad minema, siis üks näts tõmbab pildi selgeks.
Rännaku lõpus tegime kiire 100-200m sprindi autodeni ja ajasime end 4 minutiga kastidesse. Pool tundi sõitu kasarmusse ja algas kõigi lemmik relva- ning varustusehooldus. Kaitseväes on hooldusega selline põhimõte, et esmalt hooldatakse kompanii varustus (näiteks jaotelgid), siis rühma varustus (näiteks joogikanistrid), siis relv ja salved, siis isiklik varustus ja alles siis isiklik hügieen. Kui tavaelus korralikult rännakult või väga lappesse läinud seenelkäigult naastes on esimese asjana ikka näopesu, siis meie näod on maskeeringu all veel mitu tundi, kuni me muid asju hooldame. Samas on see täiesti loogiline järjekord, arvestades varustuse valmisoleku vajadust ning seda, et kõige rohkem tahaks isiklikku hügieeni teha, seega on muude toimetustega võimalikult kiirelt ühele poole saamiseks hea motivatsioon.
Kui lõpuks kõik varustus hooldatud sai, siis sõime veel õhtusööki, koristasime ja läksimegi magusasse unne. Mäletan, et kuulasin veel õhtul enne öörahu kümmekond minutit muusikat, mis kaitseväes on magusam, kui kusagil mujal.
Teisipäev
Täpselt nagu esmaspäev, pidi ka teisipäev algama lahingvalmiduse kontrolliga. Mis aga juhtus, oli see, et meid äratati üles alles 6:05 ja öeldi, et pange spordidress selga, mingi mähis on. Ühesõnaga aeti drillseersandid liiga hilja üles ja seetõttu ka meie äratus lükkus edasi. Kui kästi spordivorm selga panna, siis oli see suur kergendus. Ajasime end siis kasarmust välja ja seisime spordivormiga teiste rühmade kõrval, kes lahingvarustuses olid. Asusime juba jooksma, aga ma kuidagi tundsin, et see olukord ei lõhna eriti hästi.
Nagu ma oskasin karta, nii ka läks. Kui me olime oma jooksuga kasarmust juba eemal, siis peeti meid kinni ja öeldi, et sorri, aga täna pidi ikkagi kontroll olema. Nägin, kuidas mõnel eesoleval mehel avastusest selle peale suu lahti vajus. Seersant Treesi käekellast käis piiks ja märgilised 5 minutit hakkasid jooksma.
Samamoodi hakkasime meie jooksma, läbi väikeste teede, mida mõni meist polnud varem läbinudki. Nagu metslased, surusime üksteise võidu endid ustest kasarmusse ja siis tubadesse, et välgukiirusel riidevahetus teha ja lahingvarustus kaasa haarata. Ma isegi ei mäleta, kas me jõudsime õigel ajal välja, sest sellega see hommik ei piirdunud. Jõudsime väljas minutikese hinge tõmmata, kui rivi ette ilmus drill, kes oli REV1 vormiga. Kuna rühm on alati ühtne, siis pidime taas tuppa tormama ja REV1 kiirelt selga ajama. Või noh, lihtsalt lahingvarustuse kappi ära pakkima ja uuesti tuldud teed tagasi jooksma. Kui taas hingeldades välja jõudsime, siis oli oht, et tuleb uuesti mingi uue vormiga platsile joosta, aga õnneks see nii ei olnud. Meid saadeti ainult tuppa tagasi ja siis saime hommikuse hügieeniga alustada. Lisaks kõigele muule tuli nüüd kiirelt pesemas käia, sest sellisest jooksmisest ja tormamisest mu laup lausa tilkus.
Kui hügieen tehtud sai, siis läksime taas metsa. Samuti kordamisülesanded. Esimeseks pidime kaevama püstilaskeasendi jaoks kaeviku ning selle kohta korraliku tulekaardi tegema. Ma ütleks, et kaeviku kaevamine on füüsiliselt kõige koormavam tegevus. Kõigile on antud väiksed labidad, millega peab end siis üleni maa alla kaevama. Seekord andis mulle jao vastutav kaeviku jaoks sellise koha, mis oli puujuurtega kaetud. Raiusin ja peksin seal neid puujuuri nagu loll, enne kui kaevama sain hakata. Kui ma juba 10 minutit kaevanud olin, siis lõin ma labida vastu suurt kivi. Ma hakkasin seal poetaguse kombel kiruma, et see pole võimalik, sest nüüd tuleb mul kaevik ju algusest alustada. Kui ma mõtlesin, et kogu tehtud töö nüüd raisku läheb, siis otsustasin ma lihtsalt kuidagi ümber kivi kaevata ja kui ülematele selline kaevik ei sobi, siis lihtsalt süüdistan kivi ja saan oma koslepi kätte.
Kivi ümber kaevates sain ma aru, et see kivi on tegelikult perfektses kohas ja isegi pole nii suur, kui ma teda algselt arvasin olevat. Kes kaevikut on kaevanud, see teab, et enne laskesektorit võiks olla kerge aste, kuhu peale saab salved panna või seal end mugavamalt toetada. Mina ei pidanud mingit astet ise tegema, sest see rändrahn oli täpselt selleks astmeks. Ma sain ümber tolle kivi enda kaeviku ka sügavaks kaevata. Joppas. Tulekaardi ja kaeviku sain õigeaegselt valmis, sain isegi varem sööma hakata. Kui toit söödud, pidi enda armsa pesakese jälle kokku lükkama. Mulle hakkas see kiviga auk juba meeldima.
 |
| Püstilaskeasendi kaevik. Kaevatud selle väikse rauast tööriistaga, mida kaitseväes labidaks kutsutakse. |
Kaevikutega saime ühele poole ning toit sai söödud, nüüd harjutasime sihtmärgi osutamist. See tähendab siis seda, et kui sa enda ees kuskil vastast näed, siis sa ütled esimeseks distantsi, siis suuna ning siis kellega või millega on tegu. Suuna ütlemiseks on välja mõeldud igasuguseid erinevaid meetodeid. Minu arvates on kõige lihtsam kella meetod ehk suuna ütlemiseks mõtled, millisele numbrile vastane kella peal jääb, kui otse ees on kell 12. Näiteks "30(meetreid ei ütle, lihtsalt meetrite arvu), kell 10, vastase üksikvõitleja". Lisaks kella meetodile saab kasutada igasuguseid "veerand vasak" ja orientiiridega seotud meetodeid, aga minu arvates need on liiga keerulised ja aeganõudvad, et lahingolukorras seda sõbrale ette lugema hakata. Loomulikult kui on rohkem aega ja vajadus täpsemalt infot edasi anda, siis võib ju neid muid meetodeid ka proovida, miks mitte.
Poole osutamise tunni pealt kutsuti kogu rühm kokku, sest üks vandersell oli suutnud oma varustuse ära kaotada. Tuli välja, et mees, kes niigi juba asjade kaotamises uusi kaitseväe rekordeid püstitas, on enda taseme veel kõrgemale tõstnud. Varem oli ta ära kaotanud oma prillid, panama mütsi, kiivrialuse mütsi ning kümneks minutiks isegi enda maskeeritud kiivri. Kes teab, võib-olla oli ta kiivricamo lihtsalt nii hea. Igatahes, seekord võttis terve rühm ahelikku, et tolle mehe LABIDAT otsida. Noh, hakkasime siis astuma ja ega ei läinud kaua aega, kui see üles leiti. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saab nii palju asju kaotada. Võib-olla ei mahu talle ka need asjad pähe, sellepärast kaotabki.
Kui kõigi varustus jälle nende omandis oli, siis teatati, et on aeg orienteerumiseks. 4. jagu löödi laiali teistesse jagudesse, et kokku 3 jagu oleks. Ma liitusin 1. jaoga. Orienteerumine ei pidanud eriti pikk olema, umbes 5km. Kui meil pooled punktid läbitud olid, siis tuli välja, et oleme 5km juba kõndinud. Mõnel mehel tõmbas see motivatsiooni nii maha, sest järgmine päev ootas meid ees järgmine ÜFT ehk üldfüüsiline test. Minu arvates oli kõndida igatahes parem kui kaevikut kaevata, nii et pigem tundsin sellest jalutuskäigust täitsa naudingut. Meie jagu oli kõige aeglasem ja jõudsime viimasena lõpp-punkti, kus hüppasime veokitele ja sõitsime kasarmusse.
Ja nagu alati, algas varustuse hooldus. Relv, rakmed, labidas, kindad, püksid jne. Kõik, mis oli liivane või räpane, tuli saada puhtaks. Mõned tunnid varustuse hoolduseks, pool tundi söömiseks ja oligi õhtu käes. Tuli ainult õhtusel rivistusel kärbestega liikumatult võidelda ja klassiruumid ära koristada, ning oligi jälle päeva parim aeg käes. Riided seljast ja voodisse. Head ööd!
Kolmapäev
Kauaoodatud 19.08.20. See on päev, mille nimel mehed paar nädalat rohkem motiveeritud olid ja endast alati parima andsid. Nimelt algas kolmapäeval meie siiani pikim linnaluba. See tähendas, et lausa 5 päeva sai enda rütmis elada ja enda ajaga teha, mida süda lustib. Aga see ei olnud veel päris käes.
Mis käes oli, oli hetk, mil toas karjutakse igahommikune "ÄRATUUUS!", ning sa näed enda poolunesegaseid jaokaaslaseid kappide juurde tormamas. Kiirelt spordivorm selga ja voodi korda. Kui aega üle jääb, siis jõuab pool põit ka ära kergendada. Tavaline 1,5km hommikujooks ning võimlemine ja uuesti tuppa, et hügieeni teha.
Siis söömine. Seekord sõin ma ainult 2 võileiba ja kausi krõbinaid, sest ees ootas ÜFT. Pole midagi jubedamat, kui keset 3200m jooksu avastada, et pagan, kõht on jooksmiseks liiga täis. Pärast söömist oli meil pisut vaba aega ja antigi käsklus, et võtke paaridesse, vedage end koos lebomati ja joogipudeliga kasarmu ette jalgpalliplatsile. Kästud, tehtud.
Algas ÜFT. Seekord hindajateks teiste rühmade ülemad, kes vist meie rühma paremust tunnistades meie tulemusi seekord halvemaks proovisid teha. Minu paariline, kes eelmisel ÜFT-il 300 punkti oli saanud ja peale seda ka snaipri katsed edukalt läbinud, on väga heas vormis võitleja. Kui ta kätekõverdusi juba üle 80 tegi, siis vorm hakkas pisut langema ja kätekõverdused ei olnud päris õiged, mille peale juhendaja ütles:"sellised küll arvesse ei lähe, ma ei tea, palju sul neid praegu on, aga kirja läheb 60." Mina lugejana üritasin küll pisut tegu õigustada, et need olid 3-4 viimast kätekõverdust, mis sellised olid, aga tulutult. Kui 60, siis 60.
Kõhulihased olid ka kõvasti raskemad, kui eelmine kord. Ma ei teagi, milline see päris õige kõhulihaste tegemise vorm on, aga me pidime kukla taga küünarnukid iga korduse järel korra maha panema. Võib-olla mujal see nii käibki ja meil eelmine kord olid natuke lahjemad reeglid, mina ei tea. Seekord oli igatahes palju raskem. Vähemalt jooks on selline asi, mida keegi muuta ei saa, stopperit ümber programmeerima ju ei hakka.
Seega, pärast kahte päeva rändamist ja kaevamist lootsin saada umbes sama tulemuse, mis esimesel testil. Tuletan meelde, et eelmisel sain kokku 264 punkti. Panen sulgudesse, kuidas seekord võrreldes eelmisega läks.
Nüüd olid tulemused järgmised: kätekõverdusi 75(+2), kõhulihased 55(-6) ja jooks 14:04 (-1sek).
Füüsiline vorm on ajateenistuses 100% paranenud, aga eks hindaja ja eelnevate päevade koormus tegid oma töö. Otseselt vahet ju polegi, mis kirja läheb, peaaasi, et endal oleks hea meel soorituste üle. Selle testi tulemus 255p. Pole tegelikult paha, ma jäin väga rahule.
Pärast ÜFT-i algas klassikaline majanduspäev. Ma isegi ei hakka sellest pikemalt kirjutama, eks ta üks kraapimine, nühkimine, tuulutamine, harjamine, pesemine, leotamine, loputamine, värskendamine, puhastamine, pühkimine, viksimine, õlitamine ja hõõrumine ole. Pärast mitmeid puuduste avastamisi ja loengute pidamist saime siiski enda linnaload ülematelt kätte ja sõit Tallinnasse võis alata.
Linnaluba
Tahtsin natuke enda linnaloast ka kirja panna. Ma usun, et paljusid võib huvitada, et kas see ajateenija midagi peale joomise ja magamise ka teeb.
Kolmapäeval läksin ma vanale sõbrale külla. Õhtu mööduski enamasti kaitseväe jutte pajatades ning üksteist asjadega kurssi viies. Kuna kaitseväe režiimis on öörahu kell 22, siis ega üle selle ei jaksagi väga kaua väljas olla. Kella 00ks jõudsin uuesti koju ja läksin otse magama ära.
Neljapäeval sõitsin ma koos pruudiga maale ema juurde. Kuna ma enne kaitseväge käisin kolm aastat linnas samamoodi koolis, et nädalavahetuseti käisin ema kulul süüa juutimas, siis nüüd on mul drill selge. Ehk siis sõitsin maale, sõin, tiksusin, lugesin, magasin, käisin õues, sõin jne. Mõnus puhkus. Korra käisin isegi discgolfi sõbraga mängimas, see oli ka üle pika aja täitsa vahva.
Reedel olin veel ema juures, aitasin seal pisut vannitoa remonti teha, aga üldiselt oli sama puhkus, mis varem. Õhtul tulin Tallinnasse tagasi, et rühmakaaslaste ja endiste klassivendadega natuke tähistada ja klõps, ärkasingi laupäeval üles.
Laupäeval sõitsime taas maale, et isa sünnipäevale minna. Selleks puhuks oli kaetud uhke peolaud ja köetud suitsusaun. Ühe sõduri unistus on korralik suitsusaun, ja kellel pole, see lihtsalt ei tea, millest unistada.
 |
| Mina pärast sauna tiiki kargamas |
Pühapäevane tegevus on kõigile teada. Mott on natuke maas ja tegevust on päris palju, sest õhtul peab jälle täisvarustusega kasarmus olema. Minu sõit algab maalt pihta umbes kella 15 ajal, et 20ks kenasti-kaunisti Jõhvi kasarmus olla.
Kuna nädalavahetusel oli meie drillseersant Hermlinil olnud sünnipäev, siis viskasime rms Varendi ja rms Lähkeriga kiirelt rahad kokku ja ostsime purgi Nutellat, kuhu korjasime lisaks kogu rühma ülejäänud Nato pakkide toite. Käepäraste vahenditega leiutasime kauni kinkekoti ning andsime kogu rühma koosseisus selle üle. Palju õnne!
 |
| Rms Lähker enneolematult kauni kingikotiga |
Pühapäeva õhtul lubati kõigil soovijatel Meistrite Liiga finaali vaadata, aga seda pidi tegema haudvaikses klassis. Siiski selle üle oli paljudel hea meel, et ülemad nii vastutulelikud olid.
Viiepäevane linnaluba saigi läbi ning algas eeldatavalt kõige raskem nädal, sest ees ootas lõpurännak.
Seitsmes nädal
Esmaspäev
Seitsmes nädal oli esimene, kus meile ei antud mingit tunniplaani, et end ette valmistada. Seega polnud kellelgi aimu, kas esimene päev algab mingi häirega või läheme hommikuvõimlemist tegema. Targemad mehed panid igaks juhuks lahingvalmiduse kontrolli tavaari juba valmis. Ma ei ole just kõige suurem jalkafänn, aga jäin ikkagi mängu vaatama, mistõttu unustasin enda varustuse valmis panna enne, kui teised juba magasid. Ma ei tahtnud neid äratada ja nii ma magama läksingi, lootes, et mingit häiret hommikul pole. Samuti oli see finaal täiega igav mäng ja lõpuks olin ma päris pettunud, et sellepärast nüüd ainult 6 tundi magada saan.
Hommikul oligi loomulikult lahingvalmiduse kontroll, aga ma pidin alles oma varustust kiirelt komplekteerima hakkama. Kuidagi imekombel jõudsin ma ikkagi õigel ajal välja, isegi veepudel oli täidetud. Kui see tehtud sai, siis ega muud polnudki kui tavaline rutiin. Kuigi tunde meil ei hakanud, lihtsalt passimine. Vahepeal liikusid jutud, et võib-olla peame täna kuhugi REV5-ga välja sõitma, et pange asjad valmis. Tiksumine kestis edasi ja ühel hetkel tuligi häire, et ajage oma REV5 DAF-i peale ja nii me tegime. Siis ootasime edasisi juhised ja peatselt need tulid. Juhised olid, et uuesti kogu varustus sealt maha vedada ja kasarmusse panna. Selleks korraks vist väljasõitu ei ole. Tiksumine kestis edasi ja ülematele see väga ei meeldinud, seega hakkas järsku kõikidesse tubadesse ükshaaval kas lahinggranaate või gaasigranaate lendama. Mõlemal juhul olid drillid erinevad. Pähe tuli tõmmata kas gaasimask või siis kannatada saanud sõpradele esmaabi anda. Kui granaat tuppa tuli, siis oli teada, et järgmised 10-15 minutit on ilmselt sisustatud. Kuna need drillid kestsid nii mitu tundi, siis ühel hetkel hakkas loodus hirmsal kombel kutsuma ja paraku pidin umbes pool tundi rahulikult potil istuma...
Pärast seda jauramist tuli ühel hetkel teade, et meil on täna käputäis mingeid eksameid. Ehk siis, esimese eksami jaoks pidi REV3-e selga panema ja maskeeringu näkku. Kui me kogunemispunkti jõudsime, siis selgus, et see on söösta-kata eksam. See läks edukalt, paar punkti jäi maksimumist puudu. Teine eksam pidi olema meditsiin, aga sellele ma ei jõudnudki, sest mina ja Rms Juhasoo-Lawrence pidime toimkonda minema.
Mis asi on toimkond?
Kui kasarmusse sisse astuda, siis on seal laud, kus taga istuvad korrapidaja ja korrapidaja abi. Nende juures on veel päevnikud. Korrapidaja ja korrapidaja abi annavad päevnikele koristamistööd ja ise tegelevad suuremate probleemidega. See punt moodustab peaaegu nagu kooli administraatori, kes valvavad 24/7 territooriumi, koristavad ühiselt kasutatavaid alasid, valvavad uksest käimist, jälgivad kaameraid jne. Kuna toimkond peaks iga päev vahetuma, siis panime end valmis. Keda ei olnud, oli meie vahetuse korrapidaja n-srs Ploom. Tal oli vaja esmaabi eksamit kontrollida, nii et lõppkokkuvõttes võtsin ma ise toimkonna üle, sest ma olin korrapidaja abi. Seal laua taga esimest korda on päris hirmus olla, umbes nagu oleks isaga tööle päev ja siis teatatakse, et su isa hetkel pole saadaval, tee ise ta tööd. Seal ma siis istusin ja püüdsin asjadest aru saada.
Ühel hetkel helises telefon ja ma pidin selle vastu võtma. Korrapidaja lauas on ports juttu, mida peab ette laduma, kui kõne vastu võtta. Kõige lõpuks peab ütlema enda nime. Mul jäi nimi pabinas ütlemata ja juba sain sealt torust sõnaliselt vastu pead. Hiljem, kui oli vaja samale numbrile tagasi helistada, siis ma helistasin kogemata majorile ja kandsin talle selle info ette, mis eelmisel helistajal vaja oli. Ta pani kõik kirja ja lõpus küsis, et kas ma olen kindel, et mul õige number on. Loomulikult sain ma siis aru, mis jura ma olin kokku keeranud ja vabandasin end sellest viisakalt välja. Hetk hiljem tuli järsku sisse üks kapten, kes ütles, et kuskil siin majas pidi öömaja olema. Ma ei olnud nagu kuulnud, et siin kuskil tegevväelased magavad, aga teadsin, et meil on üks tühi tiib küll. Juhatasin ta sinna ja ta tänas mind ning me mõlemad läksime oma päevadega edasi. Õhtul, kui ma sellest seersantidele rääkisin, siis selgus, et teises majas pidi olema eraldi broneeritud tuba tegevväelaste jaoks, aga keegi meist ei tahtnud enam vaest meest segada, sest ta oli juba end meie majja kenasti sisse seadnud. Otsustasime, et laseme tal öö ära magada ja siis vaatame edasi.
Ühel hetkel saabus meie korrapidaja ning siis võis õige toimkond rahus oma tööd teha. Ta õpetas mulle ja päevnikele ülesanded selgeks ja valvelaua taga istumine võis alata. Söömine on toimkonnas olles mõnus. Kui teised lähevad sööklasse rivis lauldes, siis on hea vaheldus minna kahe või kolmekesi ja süüa natuke rahulikumas tempos, omaette. Iga õhtu viib korrapidaja või korrapidaja abi läbi õhtuse riviloenduse ning see õhtu pidin seda tegema mina. Paarkümmend minutit enne riviloendust öeldi, et linnaku korrapidaja tahab mõlema kompanii mehi suurele riviplatsile, kus me tavaliselt loendust ei tee. Ühesõnaga järsku läks mu töö palju huvitavamaks, sest nimesid tuli tavalise seltskonna asemel lugeda ette kahe kompanii ees ehk umbes 230 inimese ees.
Meenutas juba samasugust närvikõdi, mis kunagi näitlemise aegadele enne lavale astumist veres oli. Täitsa igatsesin seda tunnet. Aga ma ütleks, et sain ilma viperusteta enda asja aetud ja nimed loetud, nii et kõik läks hästi. Kuna teised rühmad jõudsid testidelt tagasi nii hilja, siis anti meile öörahu pikendust kella 23ni. See tähendas minu jaoks seda, et minu uneaeg oli ainult paar tundi, sest keegi peab alati territooriumit valvama. Öösel kella kuueni tiksumine oli päris raske. Ma proovisin küll raamatut lugeda, aga iga 30 minuti tagant hakkas silm vägisi kinni vajuma. Selleks puhuks tuli maja peal paar tiiru teha, et uni ära läheks. Kuidagi jõudis siiski hommik kätte ja kordagi magama ei jäänudki. Läksin ajasin drillseersandid üles ja uus päev võis alata.
Teisipäev
Teisipäeva hommik oli mõneti tore. Kui kõik teised alles ärkasid ning maal ja taeval erilist vahet ei teinud, siis mina olin juba täitsa ärkvel. Ülejäänud rühm läks jooksma ja võimlema, aga ma istusin enda ruumis. Samas tähendas see seda, et jube uni kippus jälle peale. Enam ei saanud üldse lugeda, sest muidu oleks raamat käes magama jäänud. Mis selle päeva päästsid, olid ristsõnad. N-srs Ploom oli end korralikult ristsõnadega varustanud ja neid me terve aeg lahendasime. Hariv ja põnev tegevus.
Hommikupooliku tegi lõbusaks üks seik, mis veel aset leidis. Üks reamees tuli sisse ja tahtis n-srs Ploomi poole pöörduda. Uksel jooksis ta omadega natuke kokku ja ütles: "Härra seersant, reamees Ploom, lubage pöörduda." Me hakkasime loomulikult naerma ja seersant lasi tal uuesti proovida. Selline pange panemine oli nii hea värskendus, et me naersime selle üle veel pool tundi hiljem ka. Ühel hetkel hakkas meie rühma koridoris kõva sagimine ja tuli välja, et meie rühma poistel on hetkel REV5 häire käsil. Põhjuseks oli see, et eelmisel päeval ei jäänud keegi korrusele relvi valvama, kui sööma mindi. Seega oli päris lõbus vaadata, kuidas teised peavad kogu varustusega õue tormama, aga toimkond saab rahus istuda ja vaadata. Sorry, poisid.
Ühel hetkel astusid majja mundris tüdrukud. Hetkeks sattusime kõik segadusse, aga siis saime teada, et käsil on ajateenija töövarjutamine. See kujutas endas seda, et tüdrukud saavad proovida 24 tundi ajateenija elu. Selline programm on väga lahe idee, nende neidude õhinal nägusid oli lahe vaadata. Nii nad meie rühmas olid, kõndisid kaasa ühe rännaku ja osa lõpurännakust, aga sellest täpsemalt juba õigepea. Toimkonna lauda toodi mingi hetk info, et kõik võiksid oma REV5 koti ära pakkida ja juba autole visata, varsti on väljasõit. Me käisime vahetustega tubades asju pakkimas ja ega ei läinudki kaua, peatselt pidi isegi kasti ronima. Napilt jõudsin asjad pakitud.
Sõit kestis teadmata suunas (minu jaoks oli see teadmata suund, sest ma üritasin enda öist magamatust kuidagi tasa teha) mingi pool tunnikest ning kõigil kästi jalastuda. Kohe, kui autodelt maha saime, hakkas ka lõpurännak pihta. Võtsime jagude kaupa malelaua formatsiooni ja kõndisime sedasi umbes 4km. Kui mingisse metsaserva jõudsime, siis teatati, et kolmnurklaager tuleb nüüd püsti panna. Kui telgid püsti olid, siis võis juba süüa ja hügieeni teha. Samuti liikus ringi mingi info, et kui söödud ja pestud on, siis võib juba magama minna, mis sest, et kell alles 20 paiku oli. Nii ma siis kella 21ks enda telkmantli all olingi, valmis magama sättima.
Asju lahti pakkides ja magamiskotti otsides selgus, et ma olen korraliku pahanduse kokku keeranud. Esimest korda ajateenistuses olen ma selles rollis, kus ei olegi midagi enam peale hakata, tuleb kuidagi enda tekitatud jamale lahendus leida. Nimelt olin ma enda magamiskoti kuidagi maha unustanud. Tagantjärgi mõeldes saan ma täpselt aru, kuidas see juhtus, aga avastamise momendil oli müsteerium suur. Nimelt, pidime me eelmise nädala alguses magamiskottidega ju voodis magama ehk siis minu magamiskott seisis kenasti kasarmus ühes tühjas kapis, kus me neid päeval ladustasime. Samuti ei olnud mul toimkonna tõttu võimalik varustust korralikult üle kontrollida, sest aega selleks polnud. Kott oli mul endiselt raskem kui teistel, nii et eeldatavasti oli mul kõik olemas. Sellega siis algas minu kaitseväe raskeim öö. Kui ma magamiskoti puudumist märkasin, siis tegin ma ümbritsevatele telkide enda üle nalja ja info jõudis kuidagi juhtkonnani. Sealt ma sain loomulikult karistuse, milleks oli magamiskoti asemel omale kivi kotti pakkida, et see liiga kerge ei oleks.
 |
Lõpurännakul kaasa veetud kivi, mis kasarmus üllatusena kotist välja tuli |
Midagi polnud enam teha, kuidagi pidi nüüd magama minema. Ilmateade lubas hommikutundideks suve kõige külmemat ilma, 5 kraadi. Nüüd oli vaja kiirelt mõelda. Ma ajasin selga enam-vähem kõik soojust pakkuvad rõivad, mis mul kotis olid. Alustades soojast pesust ja lõpetades kiivrialuse mütsiga. Tagatipuks tõmbasin end magamiskoti asemele 250-liitrisesse prügikotti kerra, mingit soojust ta ju ikka pakub.
Siis algas öö. Kõlas karjumine, et kui keegi ühe piiksu peale kella 22-te teeb, siis kolime kogu laagriga ümber. Samal ajal jalutas juhtkond ringi ja tekitas kõigis tahtlikult ärevust, rääkides poistega öisetest häiretest ja põhjustest, miks võiks kohe laagri ümber kolida. Minu tegi see jutt nii ärevaks, et ma olin täiesti kindel, et kohe tuleb häire. Ma proovisin end kuidagi rahustada ja magama sättida, aga täpselt siis hakkas üleväsimus ja unetus pihta. Ma arvan, et ma vähkresin umbes kaks tundi, üritades magada ja keha maha rahustada. Terve see aeg tagus mu süda nagu ma oleksin jooksmas olnud. 00 ajal jäin ma siiski magama, aga ärkasin tunni pärast paanitsedes üles. Ma ei tea, mida ma unes nägin, aga üles ärgates oli mets kottpime ja mul oli tunne, nagu ma oleksin täiesti üksinda kuskil Siberi metsades. Ma sattusin päris paanikasse, aga rahustasin end maha. Sellel hetkel ma mõistsin, miks paanikahoogude ja ärevushäiretega inimesed ajateenistusest vabastuse saavad. Algas jälle siplemine pihta. Üks hetk ma siiski jäin magama, aga ärkasin juba 4:30 üles, sest jalad tahtsid otsast ära külmuda ja häda sundis telgist välja ronima. Käisin vetsus ära ja proovisin uuesti magama jääda, aga asja sellest ei saanud. Pool tundi enne kella kuut hakkasin hoopis vaikselt asju kokku pakkima, nii et ärkamise ajaks olid mu asjad kenasti koos ja ma sain kohe hakata süüa tegema.
Kolmapäev - SBK lõpurännak
Hommikusöögiks tegin ma mingi konservi, et kott kergemaks saada. Ma arvestasin, et enam sellel päeval eriti süüa ei saa. Söödud ja hügieen tehtud, tuli kiiresti stardipunkti liikuda. Startis 3 jagu, sest neljas jagu oli esimese kolme peale laiali jagatud. Mina liitusin kolmanda jaoga ja kokku tuli meil väga pädev punt. Seda nägi ka rühmaülem, kes meile sõnad peale luges, et meie jagu rännaku võidaks. Kui start anti, siis panime minema, päris hea tempoga. Esimese kontrollpunkti ehk KP1 koordinaadid olid meil teada ning võidutahe oli hea. Üks meie jao mees suutis esimese kilomeetriga end nii ära väsitada, et vajus juba teistest maha ja vajas motiveerimist. Mina lihtsalt karjumisse ei usu ja rääkisin temaga rahulikult, et nüüd on vaja end kokku võtta. Loomulikult uusi jalgu ma talle sellega alla ei suutnud panna, aga polnud ka tarvis, sest KP1 juba paistis. Seal selgus kõigi üllatuseks, et nüüd on aeg REV5 veokitele visata ja rännak jätkub REV3-ga. Kahmasin kiirelt mingeid batoonikesi suurest kotist välja ja viskasin selle kasti. Vähemalt midagi hamba alla. Kui kõik kotid kastis olid, siis saime uued koordinaadid ja asusime teele. Jällegi pidi üht reameest motiveerima ja teda edasi aitama. Mulle tundus, et praegu ma küll kedagi aidata ei jaksa, ise 2 ööd magamata ja pikk rännak alles ees. Päris frustreeriv olukord, aga keegi pidi selle töö enda peale võtma. Sedasi me edasi läksime, minu käsi teise mehe õlal, et teda õiges tempos edasi lükata.
KP2 oli mõned kilomeetrid edasi. Seal pidid 2 meest jaost raadiosidet oskama ja üksteisele NATO tähestikus infot edastama. Mina ja rms Juhasoo-Lawrence tegime selle testi ära.
Teekond KP3 juurde läks täpselt samamoodi nagu varemgi. Mina lükkasin terve tee üht meest ja kogu jagu sundis end kiirel sammul edasi. Samuti möödusime vahepeal enda rühma esimesest jaost, kes meist 20 minutit varem startinud olid.
KP3 oli samuti umbes 3-4km pärast eelmist. Sinna punkti jõudes oli ees järjekord ja tekkis paus istumiseks. Oodata saime umbes 20 minutit, muide ootamise ja kontrollpunktide läbimise ajal läks rännaku aeg kinni ehk siis istumine oli nagu taevane kingitus. Kolmandas punktis pidi liivakaste tassima nii, et kast käes ei tohi liikuda. Kui kast liigub, peavad inimese jalad olema paigal. Neid tuli vedada mööda metsarada ja siis üle kahe tee, nii et nendest möödustuks sild, sest inimese jalad ei tohi teed puudutada. Meie tegime selle punkti ära umbes 10 minutiga. Meile öeldi, et meist eelmine meeskond tegi seda üle 2 korra meist kauem. Kõik olid täiesti surnud, aga see info motiveeris edasi liikuma ja seda me tegime.
Jälle oli vaja kõndida 4km, et KP4 paistma hakkaks. Seal kästi vettkartvad asjad pükstest ära võtta ja kuhugi kõrgemale pakkida. Siis juhatati meid natuke edasi, kus hakkas üks jõe moodi värgendus paistma. Meie ülesanne oli liikuda puusani vees vastuvoolu mööda linte, et siis umbes saja meetri pärast uuesti veest välja tulla.
Loomulikult olid kõik läbimärjad, mille peale anti meile sokkide vahetamiseks umbes 5 minutit. Sellest jäi ilmselgelt väheks, sest saapad olid vaja kuidagi enam-vähem kuivaks saada ja uued sokid jalga panna. Mõned minutid läksid seal kaotsi, sest lihtsalt ei jõudnud oma asjadega valmis. Kui kõigil teine paar sokke jalas oli, siis jätkus meie teekond.
Nüüd kõndisime palju rohkem, umbes 8-9km, et järgmisesse punkti jõuda. See oli see lõik, mille jooksul mõned juba aeglasemaks hakkasid jääma ja üldine grupi motivatsioon sai hea löögi. Kellel märjad jalad hõõrusid ja kes lihtsalt päeva lõpuks väsinud olid. Muideks, see mees, keda ma pool rännakut enda ees lükkasin, oli nüüdseks üks nendest, kellel mingit probleemi polnud. Ehtne näide sellest, kuidas väga palju on mõtlemises kinni. Tegelikult oleks suutnud ka omal jõul vabalt rännaku ära teha, aga ta ei teadnud seda veel. Seda ajateenistus õpetab.
KP5 oli kõige viimane punkt. Seal anti meile tee äärest jao peale üks palk, mida me vedama pidime. Ma pakun, et üle 500 meetri. Seda tuli vedada õla kõrgusel, aga õlal palki toetada ei tohtinud, ühesõnaga mõnus õlatrenn. Tee peal improviseerisime, kuidas saab vahetusi teha, et teise käega ka kanda saaks. See tuli nii sujuvalt välja, nagu oleks seda juba varemgi teinud. Kui palgiga teekonna lõppu jõudsime, siis pidime jälle kõik vettkartvad asjad vormist välja võtma ning varustuse ära panema. Ainult REV1 ja kindad jäid alles. Jällegi natuke ootamist ning siis ootas meid ees juba järgmine rada. Palk tuli vedada läbi looduslike takistuste Peipsi järve kaldale, kuhu oli ehitatud takistusrada. Vette. Jällegi puusani vees tuli palgiga minna läbi ja üle erinevate takistuste. Lõpuks pidi madalas vees palgiga jao peale minuti jooksul võimalikult palju kõhulihaseid tegema.
 |
| Leidsin internetist illustreeriva pildi, me tegime samamoodi. Foto: Jim Rutan/CrossFit Honor |
Pärast kõhulihaseid teatati meile, et sellega meie rännak lõppeb. Kokku kõndisime ligi 22km, mis on tegelikult päris vähe. See-eest olid meil päris koormavad füüsilised kontrollpunktid ja kokkuvõttes tegelikult proovilepanev rännak, aga mitte midagi murdvat. Minule see väga suurt katsumust ei valmistanud ja end eriti ületama ei pidanud. Kuidas meie jaol läks? See selgus SBK pidulikul lõpetamisel.
Pärast rännakut sai käia veel korra ujumas, mida me koos jaoga ka tegime. See oli hea tunne, ujuda ja tähistada kogu koos veedetud aega. Tihti kõndisime selle 7 nädala jooksul erinevatest järvedest mööda ja unistasime nendes suplemisest. Nüüd oli see võimalik.
Pärast ujumas käimist istusime autode peale ja algas kasarmusse sõit. Ma olin vist minut aega ärkvel ja kui klapid lahti tegin, siis olime juba kasarmus. Kuna kiiver oli peas, siis see väänas selle poole tunniga mu pea nii kangeks, et see valutas veel 2 päeva pärast seda sõitu. Kasarmusse jõudes oli vaatamata ulmelisele väsimusele vaja teha veel varustuse kontroll ja hooldus. Paar tundi küürimist, kiire söömine ja siis magama. Kasarmu voodi tundus jällegi sellel ööl kõige parem ja turvalisem koht, kus üks inimolend võib uinuda.
Neljapäev
Hommik nagu ikka, ainult palju valusam. Hommikusel võimlemisel võis kuulda oigeid, kui jalgu venitasime. Samuti oli rivis kõndimine kohati päris katastroofiline, sest haigete jalgadega on taktsammu kõndida mõneti keeruline. Pärast söömist sain ma teada, et kuna enne rännakut ei andnud me enda toimkonda üle, siis tuleb seal nüüd edasi istuda. See oli selline kahetine uudis, ei teadnudki, kas kurvastada või olla õnnelik. Samas on hea rahulikult terve päev istuda, aga ma teadsin, et terve see päev on üks unega võitlus.
Terve selle päeva saime jällegi ristsõnu lahendada. Siis ei kiskunud uni peale. Toimkonna lõpuks oli seis selline, et üks 30-leheküljeline ristsõnade raamat olid täiesti lahendatud ja teine oli ka poolenisti täis. Ma arvan, et nüüd ma võiks vabalt mingil maakondlikel ristsõnade lahendamise võistlusel osaleda, kui selliseid asju korraldatakse.
Õhtul läks päev edasi suures reede ootuses ja varustust hooldades. Ma mäletan, et sellel päeval oli millegipärast vaimselt madalseisund. Ilmselt lihtsalt väsimusest ja ootusest, et saaks lähedasi näha. Samas oli ka põhjuseks see, et minu kaitseväe parim sõber rms Juhasoo-Lawrence sai järsku uudise, et ta läheb hoopis autojuhiks. Tal pole isegi b-kategooria lube ja siis tahetakse rekkajuhiks teha. Suurepärane juht, kes võiks ka vajadusel rühma juhtida, aga nüüd peab roolitaha istuma. Kahju. Samuti tehti selle juuli kutsega nii palju valesid valikuid, kes mingit rolli täitma peaks, et ma ei osanud enam enda tulevikust mitte midagi oodata. Aga mis seal ikka, kaitsevägi kord juba on selline, et igaüks ei saa valida, mida nad teha tahavad. Kõik tähtsamad ülemad, kes meil Jõhvis rääkimas on käinud, on öelnud, et olge entusiastlikud ja tundke asjade vastu huvi ning teil tekib võimalus valida, mida te teete. Ma olin selles lootuses terve aeg ka käitunud, aga nüüd hakkas karm reaalsus kohale jõudma. Võib-olla ei saagi tulejuhiks, võib-olla pannakse ühel hetkel autojuhiks, võib-olla siiski arvestatakse mingil määral mu valikutega. Ei tea.
Neljapäeva õhtul jõudis kohale, et see on eelviimane päev koos vanade kaaslastega ja ees ootab teadmatus ning tundmatus, kõik muutub. Ma mäletan, kuidas ma omaette hetkeks palvetasin, et me normaalsed drillseersandid ja rühma juhtkonna saaksime. Vanad juhid olid oma oskusliku juhtimisega meid nii kokku kasvatanud, et nüüd oli keeruline mõelda kellegi teise käe all töötamisele. Meie SBK rühm on alati nii ühtne olnud, et kahju on poistega nüüd hüvasti jätta. Aga pole midagi parata, erinevad kohad vajavad täitmist. Sellise mõttega läksin ma ka neljapäeva õhtul magama. Lootuses, et tulevik tooks vaid head.
Reede
Jällegi tavaline hommik, kuid kohe peale söömist rivistati kompanii üles ja algas vande andmise tseremoonia proov. Tegime proovi läbi ning läksime kasarmusse tagasi. Nüüd oli kõigil tegemist kolimisega, sest kogu meie maja pidi ümber kolima teise kasarmusse, et see pilgeni täis pakkida. Kui me terve enda varandusega teise kasarmusse jõudsime, siis selgus, et teise kompanii ülem oli meile kägu ajanud ning nende maja polnud kolimiseks absoluutselt valmis. Kõik toad, mis pidid meie uuele rühmale kuuluma, olid endiselt inimesi täis ning meil polnud kuhugi enda asju panna.
Kuidagi suvaliselt pakkisime siis asjad enam-vähem laiali ja ootasime, et teised välja koliks. Enamus neist ei jõudnud seda reede jooksul tehagi ehk siis selline segaduse jäigi sinna kestma. Meie magamisasjad ja spordiriided olid endises kasarmus, et pühapäeval seal ära magada ja esmaspäeva hommikul kerge võimleminegi ära teha. Selline logistiline arusaamatus, mis meil uues kasarmus toimus, ei tohiks minu arvates üldse aset leida. Sellele järgnes veel parajalt palju segadust esmaspäeval, aga sellest lähemalt juba järgmises postituses.
Sõdurivande andmine
Kui pereliikmed olid kenasti linnakusse kogunenud, siis algas tseremoonia pihta. Kaks kompaniid sõdureid marssisid uhkelt riviplatsile ning jäid ootama. Peatselt toodi lipp sisse. Siis tuli kapten, siis kindral, ning algaski vanne. Seda luges ette rms Mägi ning tema järgi kaks kompaniid. Võimas tunne. Kes sellest midagi ei tea, siis soovitan Youtube-st otsida. Seal leiab vanemaid videosid vande andmisest, kuid põhimõte on sama. Siis anti autasud kompanii parimatele sõduritele ning lõpurännaku parimale jaole. Tuli välja,
et ME VÕITSIME! Kogu see raske rännak ei olnud pingutatud asjata, meie võitjate jagu sai endale Kalevi JVP termosed. Need andis meile üle kompanii veebel ning õnnitles kindral
isiklikult. Lõpetuseks laulsime hümni, saatsime lipu välja ning marssisime minema. Lähedastega kuidagi paraku kokku puutuda ei saanud, tuli oodata linnaloale saamist.
Nagu ikka kombeks, siis enne linnaluba tuleb teha majanduspäev ehk kõik alad tuleb lüüa läikima. Veider on kasarmut küürida, teades, et paari tunni pärast saab juba lebosse visata ja magada. Vabadus on nii lähedal, aga samas tuleb natuke veel kaitseväe kõige ebamugavamaid töid teha. Kui kõik alad puhtaks saime, siis võtsime torukotid sööklasse kaasa ja sõime oma viimase lõuna SBK võitlejatena. Selleks puhuks pakuti isegi väga maitsvat torti. Kui kalli raha eest soetatud magusahunnikud söödud said, siis lahkusime sööklast ja marssisime pääslasse. Sealt lasti meid välja ning lõpuks sai omakseid tervitada.
 |
| Tiba naljakas pilt, aga pärast tseremooniat venda ja pruuti näha oli magus |
Kuna mulle tulid Jõhvi vastu ema, vend ja pruut, siis loomulikult tuli kuhugi ju ema raha kulutama minna. Võtsime suuna Tallinna poole ning tegime Viitnas kerge söögipeatuse, sest teistel olid hommikust saati kõhud tühjad. Tsiviilis söön ma alati midagi vürtsikat või mingit rämpsu, sest sellest tekib kasarmus puudus.
Kui Tallinnasse jõudsime, siis sain paari sõbraga kokku, keda ammu näinud ei olnud ning õhtu veetsime tähistades.
Laupäev
Puhkepäev kodus. See on hea tunne. Kuna ma kodus olles lasen tavaliselt täiesti lebosse ära, et nädalast end kenasti välja puhata, siis ma tavaliselt isegi ei söö väga palju, sest lihtsalt ei viitsi poes käia. Teine variant on mul see, et lähen lihtsalt Tallinnast enda maakoju, et siis ema juures tema kulul natuke leiba luusse lasta ja makaroninatukest mekkida. Nii ma ka tegin. Laupäeva õhtul kirjutas mulle üks sõber ka, et täna olevat Turbas asuv Mootorispordi muuseum poole ööni lahti. Käisime sõpradega seda ka vaatamas, väga äge kogemus. Soovitan kõigile auto- ja rallihuvilistele kindlasti seda külastada. Väärt sõit ka siis, kui Tallinnast või kaugemaltki tulla.
Pühapäev
Pühapäev on kasarmusse sõitmise päev. Enne seda proovin ma tavaliselt võimalikult palju blogi kirjutada, sest muul ajal pole väga aega. Midagi erilist ei olegi, madala motivatsiooniga päev. Seekord sõitsin ma Jõhvi teadmisega, et ees ootab kolimine ja NAK. Natuke teistsugune tunne, kui tavaliselt.
Kuigi ma olin end peas natuke ette valmistanud, et kolimine pole veel lõplik, siis sellel õhtul toimunud mähis on siiani selgelt meeles. Kui me linnakusse jõudsime, siis hakati meid uuesti tubade vahel ümber kolima. Kolimise käigus prooviti mingeid rühmade nimekirjasid ka käsitsi valmis teha, sest ametlikult polnud meieni mitte ühtegi dokumenti jõudnud. Kuna samuti polnud ühtegi juhti ega rühma vastutavat määratud, siis toimus kõik nagu peata kanad oleks jooksma lastud. Õhtune rivistus oli nii segane, et linnaku korrapidaja kutsus kõik koos suurele riviplatsile, kus meil natuke aega puid pani ning siis käskis koostada korralikud nimekirjad, et vähemalt tulekahju korral oleks teada, kas kõik on välja jõudnud. Arusaadav. Selle tõttu saime öörahu pikendust ja magamise arvelt veel pool tunnikest rivis seista. Lõpuks lasti meid magama ära, aga sellepärast tund aega vähem magada saada, mis polnud absoluutselt meie teha, oli tüütu. Aga pole hullu, ka selliseid kogemusi on vaja, et igapäevaseid organiseeritud toiminguid hinnata.
See postitus läks pikaks, võib-olla ka pisut venima, aga sidusat teksti ongi raske kiirelt kirjutada. Nooremallohvitseri kursuse algus on nii kiire olnud, et kasarmus pole kunagi aega kirjutada. Lisaks lastakse meid peaaegu iga nädalavahetus väljaloale, mis on ka alati väga tegus, seega kirjutamiseks aega napib.
Ootan jällegi kõikide tagasisidet. Kas on liiga palju teksti? Millest veel kirjutama peaksin? Kuidas lugemine meeldis?
Kui soovite tagasisidet jätta, siis minuga saab ühendust siit, kirjutage julgelt!
Facebook:
Instagram:
Aitäh lugemise eest, kohtume järgmises osas!
Sissekande soovitus: Raamat "Just nii, härra seersant!", autorid Timo Porval ja Tarvi Tiits.
Sõber Vaikla soovitas lugeda, kui tahan ise ka blogi pidada. Pool raamatut on nüüdseks loetud ja soovitan teilegi. Raamat on sarnane mu blogiga, mõnes kohas oleme isegi sarnaseid võrdluseid toonud. Keda huvitab, see loeb.
