Sissekanne Nr1 /12.07.20/23:24
 |
| Sellel pildil olen mina. Päris lähedalt. |
Mina olen Markus Reinboom. Tulevane reamees Reinboom, või nooremseersant Reinboom, või kolonel Reinboom, selle kohta ma midagi päris kindlalt öelda ei oska. Üldsegi ei oma mu tulevane auaste siin erilist tähtsust, sest ma tahaks teile rääkida, kes ma praegu olen ja miks ma olen need sõnad siia teile lugemiseks ritta seadnud. Kes juba ei tea, siis astun ma 14.07.20 ajateenistusse Jõhvi linnakusse. Kaitseväkke kohe peale keskkooli mineku mõte oli mul peas juba varem, sest mõistlik on ju loomulikult enne ülikooli astumist ja pere loomist see elu viimane kohustuslik asi ära teha. Peale seda võib kasvõi Kanaaridel käpa maha panna ja kõpla maasse lüüa, kui selleks tahtmist peaks olema. Igatahes, ma lõpetasin paar päeva tagasi Tallinna 32. Keskkooli, enne seda lõpetasin Turbas põhikooli ja veetsin elu esimesed 16 aastat maal. Ma olen siuke mitmekülgne tüüp ja ühe koha peal eriti kaua ei püsi, seega on mul hulganisti hobisid. Et paar huvitavamat välja tuua, siis tegelen poksi, näitlemise ja muusikaäriga. Samuti olen paljudel erinevatel spordialadel kaasa teinud, aga seal on mul pigem see kui-kedagi-teist-pole-siis-võtame-markuse roll olnud.
 |
| Pilt Jõhvi linnaku koristuskapist, lihtsalt niisama |
Aga mida iganes, mul on üpriski tavaline ja mittemidagiütlev elulugu, nii et seda ma küll siin heietama ei hakka. Ma parem räägin teile, miks ma seda blogi nüüd pidama hakkasin, ise alles märgade kõrvataguste ja tatise ninaga poisike. Nagu legendaarsed ja müütilised lood ikka algavad, siis niisamuti algab ka minu lugu. Oli kord ilus päev ja mul tuli mõte blogi hakata pidama. Ega midagi rohkemat nagu ei olnudki või ma ei mäleta küll, et oleks olnud. Lihtsalt mõtlesin, et kui kuuldud lugude järgi peab vähemalt viis tundi päevas koridore ja radikavahesid harjama, siis vahelduseks võiksin ju midagi loovat ja lustlikku ka teha ehk kirjutada. Ma ei tea, äkki veel joppab nii, et kui teised teevad suitsu või vilistavad niisama metsas lindudega võidu, siis mul lastakse natuke trükkida, see oleks vahva.
Noh, isegi kui ei lasta, siis sellest pole ka hullu, sest ma ei lähe sinna metsakarva riideid kandma ainult blogipidamise pärast. Mul on veel eesmärke. Esiteks, loomulikult, tahan ma ühe vahva jutu siia kirjutada, et milline see kogu sõjamasinavärk minu perspektiivist välja näeb. Vahepeal räägin vahvat juttu ja vahepeal lähen kindlasti ka tõsiseks, sest minust ju ikkagi saab varsti mees. Seda ma luban, et pandagu mind või kuuseokkaid sööma, ma püüan olla aus ja objektiivne, enda, teie kui lugejate, ja ka Eesti kaitseväe suhtes. Mõnikord tekib võibolla tuju midagi kokku ka luuletada ja luisata või niisama käojaani puhuda, aga eks ma annan omal viisil sellest siis teada.
Teine eesmärk on mul veel. Ma ei ole küll mingi ajakirjanik ja ilmselt ei saa ka selleks, aga mu võtted-trikid-nipid tunduvad küll äravahetamiseni sarnased mõne lehemehe omaga. Samamoodi ka see siin. Mu teine eesmärk on uurida, kui palju saab üks tavaline entusiastlik noormees enda teenistust kujundada või kui kaugele-kõrgele on seal võimalik tõusta. Seda nii kaasvõitlejate (ma ütleks, et ka lugeja on minu kaasvõitleja, kindlasti keegi teist hoiab seda lugedes pöidlaid hetkel pihus(no loomulikult piltlikult)) silmis kui ka tavalises juriidilises auastmestikus. Eks me näe, millised võimalused mulle avanevad ja kuidas minusse sääl organisatsioonis suhtutakse. Ma kindlasti kirjutan sellest, mis värk seal toimub ja kuidas ma soovitaks järgmistel ajateenijatel asjale läheneda. Ma olen nagu väike katsejänes. Või siis mitte nii väike, sest ma kaalun muidu 100kg, lihtsalt lisan selle siia.
Tänaseks nagu ongi kõik. Ma ei taha kedagi ära väsitada ja hulganisti siia nüüd kirjutama hakata, seega väga pikka juttu siit ei leia. Kui jõledalt palju on aega surnuks lüüa, siis soovitaks mu blogi asemel lugeda näiteks A. Kivirähki teost "Mees, kes teadis ussisõnu". Tegelt hea idee tuli praegu. Ma jätan edaspidi iga postituse lõppu väikse soovituse, mida te, lugejad, võiksite igavuse peletamiseks teha, sest mina ei saa. Noh, umbes nii, et "soovitan teil käia igavusest pesemas, sest ma olen hetkel metsas laskelaagris ja siin sellist võimalust pole". Pull. Lükkan lõppu veel ühe pildi endast, et te mind tänaval või metsas ikkagi ära tunneks ja veel oma soengust, mille ma enne kiilakaks ajamist omale pähe nikerdada lasin.
 |
| Mina nädal enne kaitseväge ja paar päeva enne kaitseväge |
Mis seal ikka, soon-to-be rms Reinboom out. Ma lähen vaatan nüüd "step by step tutorial for Blogger" videosid ja naudin viimast õhtut koduvoodis. Kohtumiseni!
Sissekande soovitus: Lugege Andrus Kivirähki teost pealkirjaga "Mees, kes teadis ussisõnu". Põhjus: mul endal ei ole enam aega seda uuesti läbi lugeda, aga see on tõesti hea raamat.
