Varustus ja valmistumine

Sissekanne Nr2 /13.07.20/23:58

Ma arvasin, et ei kirjuta vähemalt nädal aega mitte midagi, aga näed, siin ma jälle olen, 24 tundi hiljem. Tahtsin natuke kirjutada varustusest, mille peaks kaitseväkke kaasa võtma või mis teeb seal elu natuke lihtsamaks. Selle kõige kohta on igal pool blogides ja Sõdurilehtedes nii palju infot, et tekib väike üleküllus. Ma proovin seda üleküllust veel hullemaks teha.

Minu esimene õhtune rivistus. 

Mitte nüüd päris see, mida oleks osanud oodata, aga mingis mõttes võtab ju rivi mõõtmed välja küll. Selline on siis pilt kogu kupatusest, mille ma endaga kaasa vean. Sõbrapoiss rääkis, et ta vedas sinna kasarmusse kolme kotiga nii palju kraami, et ega ilma fisheye'ta see krempel vist kaamerasse mahukski. Ma proovisin võtta ainult asju, milleta väga elu ette ei kujutaks.

Kraamihunnik, mida võib vaja minna

Mis ma siis kõik kaasa vedasin? 

Alustame pildi vasakust servast. Üleval on akupank ja laadijad ning üks Bluetooth klaviatuur, mille ma empsilt tuuri lasin. Sealt alla tulles on näha žilette, raamatut ning immuniseerimise passi. Midagi keerulist tegelt pole, pildil tasub veel tähele panna käekella, pealampi, kummipaelasid, sporditeipi, plaastreid, peeglit, niiskeid salvrätikuid ja loomulikult nimesilti, mille ma riigikaitselaagrist juba varem omandasin. 

Räägin natuke, miks mul nii veider pahnott kaasas on:

Kummipaelad- Minu salajane soov (või siis enam mitte nii salajane) on minna LuKo-sse ehk luurekompaniisse. Seal magatakse kogu aeg telkmantlite ehk slängis vist "bibi"-de all, mis tähendab, et konksudega kummipaelad on head abimehed, sest põhimõtteliselt tuleb kummitükist ehitada omale peavari. 

Bluetooth klaviatuur- Ega ma mõtlen seda blogi pidamise asja ikka täie tõsidusega, vähemalt praegu. Mõtlesin, et lihtsam on sellega trükkida kui telefonis. Hetkel valmib sellel väiksel trükimasinal esimene postitus ja ütleks, et päris ladna vidin. 

Vaseliin- soovitati küll camo alla näkku panna Nivea kreemi, aga vaseliin tundus ka mõistlik. 

Deodorant- pole aimugi, mis see on. Ema käskis kaasa võtta. Ütles, et pidavat teisi mehi mu kõrval rohkem motiveeritud hoidma.

Teisel pildil on näha kogu rõivastust, mida üks kiilaspäine nagamann võiks kaasa võtta.

Rõivastus ajateenistuse tarbeks

Ehk siis: sporditossud, aluspesu, pesukott, sokid ja paar rohelist särki. Kusjuures ühe rohelise särgi suutis täna mulle relvad.ee poe töötaja pähe määrida, kui sealt käekella ostsin. Aga ma arvan, et see oli väärt ost. 

Ma olen küll veel 0 sekundit kaitseväega seotud olnud, aga juba tahaks tulevastele kutsealustele paar nõuannet anda, targutaja nagu ma olen...

Kõikide punktide ette loe "Mulle tundub, et..", sest ega ma tegelikult ei tea nendest asjadest veel mitte mõhkugi.

Soovitused:

1. Kaitseväes mugavustunde saavutamine sõltub suuresti just ettevalmistusest. Osta korralik kraam ja loe blogidest, mida kogenumad relvavennad soovitavad.

2. Kui aega on asjade ostmiseks vähe, siis mine Koduekstrast läbi. Leidsin täna (ilmselgelt koos empsi abiga, sest need poed on nagu see tagatuba, kus ainult ema suudab pead kaotamata orienteeruda) umbes 15 minutiga enamuse esimesel pildil olevatest asjadest. 

3. Kui soovid korralikku varustust, näiteks käekella, siis mine aegsasti poodi. Täna oli selline olukord, kus enamus kaupluse kelladest olid juba väljamüüdud. Üks silepea võttis enne mind eelviimase "kaitseväe kella" nagu neid seal poes nimetati ja mulle jäigi viimane. Teades minu õnne, siis sain ilmselt tehase praagi, mis juba viimased 8 aastat on letil tolmu kogunud ja mille aku veel vaid paar päeva kestab. 

Noh, ongi vist kõik. Kokku läks see tavaar maksma umbes-täpselt 70 eurot, millest siis käekell maksis 20 eurot. Mõned tarbed nagu nuga ja peegel olid mul olemas. Kui need oleks ka pidanud ostma, siis olekski esimese kuu palk laiaks löödud. 

Juba seitsme tunni pärast on äratus ja ongi bussile minek. Mingeid emotsioone väga polegi, ootan lihtsalt und. Teile ütlen, et näeme järgmises osas! 

Sissekande soovitus:

Vaata Reamees Poomi videosid. Kindlasti te juba teate seda legendi, aga äkki on mõni lugeja siiski kivi all elanud. 

https://www.youtube.com/channel/UCIUqspYeZ57dlqU6xBTunYw 

Kes ma olen? Miks ma kirjutan?

Sissekanne Nr1 /12.07.20/23:24

Sellel pildil olen mina. Päris lähedalt. 

Mina olen Markus Reinboom. Tulevane reamees Reinboom, või nooremseersant Reinboom, või kolonel Reinboom, selle kohta ma midagi päris kindlalt öelda ei oska. Üldsegi ei oma mu tulevane auaste siin erilist tähtsust, sest ma tahaks teile rääkida, kes ma praegu olen ja miks ma olen need sõnad siia teile lugemiseks ritta seadnud. Kes juba ei tea, siis astun ma 14.07.20 ajateenistusse Jõhvi linnakusse. Kaitseväkke kohe peale keskkooli mineku mõte oli mul peas juba varem, sest mõistlik on ju loomulikult enne ülikooli astumist ja pere loomist see elu viimane kohustuslik asi ära teha. Peale seda võib kasvõi Kanaaridel käpa maha panna ja kõpla maasse lüüa, kui selleks tahtmist peaks olema. Igatahes, ma lõpetasin paar päeva tagasi Tallinna 32. Keskkooli, enne seda lõpetasin Turbas põhikooli ja veetsin elu esimesed 16 aastat maal. Ma olen siuke mitmekülgne tüüp ja ühe koha peal eriti kaua ei püsi, seega on mul hulganisti hobisid. Et paar huvitavamat välja tuua, siis tegelen poksi, näitlemise ja muusikaäriga. Samuti olen paljudel erinevatel spordialadel kaasa teinud, aga seal on mul pigem see kui-kedagi-teist-pole-siis-võtame-markuse roll olnud. 

Pilt Jõhvi linnaku koristuskapist, lihtsalt niisama

Aga mida iganes, mul on üpriski tavaline ja mittemidagiütlev elulugu, nii et seda ma küll siin heietama ei hakka. Ma parem räägin teile, miks ma seda blogi nüüd pidama hakkasin, ise alles märgade kõrvataguste ja tatise ninaga poisike. Nagu legendaarsed ja müütilised lood ikka algavad, siis niisamuti algab ka minu lugu. Oli kord ilus päev ja mul tuli mõte blogi hakata pidama. Ega midagi rohkemat nagu ei olnudki või ma ei mäleta küll, et oleks olnud. Lihtsalt mõtlesin, et kui kuuldud lugude järgi peab vähemalt viis tundi päevas koridore ja radikavahesid harjama, siis vahelduseks võiksin ju midagi loovat ja lustlikku ka teha ehk kirjutada. Ma ei tea, äkki veel joppab nii, et kui teised teevad suitsu või vilistavad niisama metsas lindudega võidu, siis mul lastakse natuke trükkida, see oleks vahva. 

Noh, isegi kui ei lasta, siis sellest pole ka hullu, sest ma ei lähe sinna metsakarva riideid kandma ainult blogipidamise pärast. Mul on veel eesmärke. Esiteks, loomulikult, tahan ma ühe vahva jutu siia kirjutada, et milline see kogu sõjamasinavärk minu perspektiivist välja näeb. Vahepeal räägin vahvat juttu ja vahepeal lähen kindlasti ka tõsiseks, sest minust ju ikkagi saab varsti mees. Seda ma luban, et pandagu mind või kuuseokkaid sööma, ma püüan olla aus ja objektiivne, enda, teie kui lugejate, ja ka Eesti kaitseväe suhtes. Mõnikord tekib võibolla tuju midagi kokku ka luuletada ja luisata või niisama käojaani puhuda, aga eks ma annan omal viisil sellest siis teada. 

Teine eesmärk on mul veel. Ma ei ole küll mingi ajakirjanik ja ilmselt ei saa ka selleks, aga mu võtted-trikid-nipid tunduvad küll äravahetamiseni sarnased mõne lehemehe omaga. Samamoodi ka see siin. Mu teine eesmärk on uurida,  kui palju saab üks tavaline entusiastlik noormees enda teenistust kujundada või kui kaugele-kõrgele on seal võimalik tõusta. Seda nii kaasvõitlejate (ma ütleks, et ka lugeja on minu kaasvõitleja, kindlasti keegi teist hoiab seda lugedes pöidlaid hetkel pihus(no loomulikult piltlikult)) silmis kui ka tavalises juriidilises auastmestikus. Eks me näe, millised võimalused mulle avanevad ja kuidas minusse sääl organisatsioonis suhtutakse. Ma kindlasti kirjutan sellest, mis värk seal toimub ja kuidas ma soovitaks järgmistel ajateenijatel asjale läheneda. Ma olen nagu väike katsejänes. Või siis mitte nii väike, sest ma kaalun muidu 100kg, lihtsalt lisan selle siia.

Tänaseks nagu ongi kõik. Ma ei taha kedagi ära väsitada ja hulganisti siia nüüd kirjutama hakata, seega väga pikka juttu siit ei leia. Kui jõledalt palju on aega surnuks lüüa, siis soovitaks mu blogi asemel lugeda näiteks A. Kivirähki teost "Mees, kes teadis ussisõnu". Tegelt hea idee tuli praegu. Ma jätan edaspidi iga postituse lõppu väikse soovituse, mida te, lugejad, võiksite igavuse peletamiseks teha, sest mina ei saa. Noh, umbes nii, et "soovitan teil käia igavusest pesemas, sest ma olen hetkel metsas laskelaagris ja siin sellist võimalust pole". Pull. Lükkan lõppu veel ühe pildi endast, et te mind tänaval või metsas ikkagi ära tunneks ja veel oma soengust, mille ma enne kiilakaks ajamist omale pähe nikerdada lasin. 

Mina nädal enne kaitseväge ja paar päeva enne kaitseväge

Mis seal ikka, soon-to-be rms Reinboom out. Ma lähen vaatan nüüd "step by step tutorial for Blogger" videosid ja naudin viimast õhtut koduvoodis. Kohtumiseni!

Sissekande soovitus: Lugege Andrus Kivirähki teost pealkirjaga "Mees, kes teadis ussisõnu". Põhjus: mul endal ei ole enam aega seda uuesti läbi lugeda, aga see on tõesti hea raamat.