Nooremallohvitseride baaskursus ehk NABK

Sissekanne Nr5/11.12.20/13:03

*See postitus valmis juba oktoobris, kuid avalikustamine viibis erinevatel põhjustel. Juttu on ajavahemikust  31. august kuni 11. oktoober.

Pilt, mis iseloomustab kõige paremini NABK-d

Eelmisest postitusest on jällegi pikk aeg möödas. Kui varem leidsin nädalavahetuseti aega kirjutamiseks, siis nüüd on need ka sisustatud olnud. Näiteks toimkonnas olemisega või õppustel osalemisega. Samuti magusatel linnalubadel ei soovi kogu aeg ajateenistust meenutada...

Kuna kuidagi on vaja kõik tagantjärele kirja saada, siis otsustasin, et enam pole mõtet detailselt igast päevast rääkida, sest ajateenija rutiin hakkab nii üksluiseks muutuma, et tapan lugejas äkki huvi ära. Kui varsti rutiin muutuma peaks, siis sellest kirjutan kindlasti taas detailselt. 

Selles postituses kirjutan rohkem enda mõtteid ja toon nädala kaupa välja ainult kõige põnevamad või paremad palad.

Räägin täpsemalt stressiööst, Scoutsrännakust, raskerelvade väljaõppest ning Läti suurõppusest Silver Arrow. 

Head lugemist! 

NAK- Nooremallohvitseride kursus

Kindlasti on mõni lugeja segaduses, mis asi on NAK või kuidas see ajateenistuse ülesehitus välja näeb.  Kirjutan kõigepealt sellest.

Tavalise ajateenistuse läbimiseks on mitmeid viise.

Esiteks, on võimalus tulla 8-kuulisesse või 11-kuulisesse teenistusse. 11ks kuuks tulemine eeldab, et alustad ajateenistust juulis või veebruaris ning 8-kuuline teenistus algab oktoobris. Vahet ei ole, mida keegi selle aja jooksul ära õpib, alguses on vaja läbida SBK ehk sõduri baaskursus. Aastaid tagasi tunti seda nime all "noorteaeg". Kunagi kestis see vist mitu kuud, tänapäeval kestab 7 nädalat. Kui SBK saab läbi, siis hakkavad 11 kuu ja 8 kuu kutsed erinema.

8-kuulise kursuse läbinud meestest saavad sõdurid kõige otsesemas mõttes. Nad läbivad SBK ning seejärel hakkavad õppima enda ametit, et jao koosseisus mingil alal täielik äss olla. Ütleme nii, et mõni 8-kuuline entusiast saab enda eriala nii selgeks, et võiks vabalt mõnele NAK-i poisile seda õpetada. Kui eriala on selge, siis hakkab pihta koostöö õppimine, et üksus oskaks korralikult kokku töötada, muidu pole ühestki tankitõrjepaarist või pooljaost mingit kasu. Teenistuse lõpuks on läbitud erinevad õppused, koolitused ja tunnid, et olla sõdur kõige paremas mõttes. 

11-kuulise kursuse läbinud noormeestest saavad üldiselt kas jaoülemad ehk nooremallohvitserid või autojuhid. Loomulikult see kõik toimub pärast SBK läbimist. Üldiselt otsustab igaühe eriala kaitseväe vajadus ning tootmisplaan, kuid mingil määral on võimalik seda ka mõjutada. Kui ise soovi avaldada ning midagi väga tahta, siis võibolla on võimalik ajateenija soovid tootmisplaaniga kokku viia. Samas on kindlasti kasulik enne ajateenistust ära teha b-kategooria juhiload, sest see annab igal juhul eelise.

Enam see süsteem eranditult selline ei ole, aga minu teenistuse ajal on nooremallohvitseriks õppides esialgu vaja läbida NABK ehk nooremallohvitseri baaskursus (millest mina selles sissekandes ka kirjutan) ning hiljem ka NAEK ehk nooremallohvitseri eriala kursus. Nende jooksul saavad tulevased jaoülemad täpsemalt teada, mida on vaja, et edukalt kaheksat meest juhtida. Kes nii väga head juhid ei ole, need saavad näiteks pooljao ülemateks või hoopiski soomuki peale sihturiks. Lisaks nendele on valikus veel igasuguseid erinevaid ameteid kõikides erinevates pataljonides, mis saavad kõik NAK-i jooksul selgeks. 

Autojuhid tegelevad sellega, et välja teenida uued juhiload. Kõik load alates sõiduauto omadest kuni reisibussini välja, oleneb vajadusest. Mõni saab isegi soomukijuhiks, mis mulle võhikuna tundub eriti äge kogemus. Autojuhi kursuse ülesehitusest ma väga palju ei jaga, aga huviline saab selle kindlasti välja uurida. 

Loomulikult on erandeid, sest mõni 11 kuu sõdur ei läbi talle ettenähtud kursuseid piisavalt hästi või keegi autojuhtidest ei läbi vajalikke eksameid. Sellistel juhtudel leitakse neile lihtsalt mingi jõukohane töö. 

Kui kõik on enda väljaõppe saanud, siis moodustatakse üksused. 11 kuu väljaõppega mehed juhivad jaoülematena 8 kuu mehi ning neid juhib omakorda 11 kuu parim mees, kes saab lisaks jaoülema rollile õppida selgeks ka reservrühmaülema rolli, mis tähendab, et tema otseses alluvuses on lausa 30 sõdurit! 

Mina mõtlesin juba aastaid tagasi, et huvitav, mida ma kaitseväes tegema peaks. Kas teha see võimalikult kiiresti ära või hoopis omandada kõik võimalikud juhiload. Lõpuks jõudsin mingit rada pidi üldsegi otsusele, et tahan saada nooremallohvitseriks ehk nooremseersandiks või lausa reservrühmaülemaks. See eeldab, et ma läbin 11-kuulise väljaõppe ning riik ei tee mulle välja ühtegi uut juhiluba, aga samas saan juhtimiskogemuse. Tulevikus mingi reka eesotsas ma ennast väga ei näe, aga mingi väiksema ettevõtte juhtpositsioonil - miks mitte. Lisaks kõigele tahtsin end füüsiliselt ja vaimselt proovile panna ja enda piire avastada. Seega tundus NAK-i minek loogiline valik.  Seda ma tegin. 

Minu nooremallohvitseride baaskursus

Kaheksas nädal ehk NABK 1. nädal

Algaski elu uues keskkonnas. Esimesed päevad olid kolimise tõttu täis segadust. Kõik pidid kolima uude kasarmusse ja sealsed asukad pidi kolima edasi uutesse tubadesse. Kuna üks lüli jäi lonkama ja mõnel lihtsalt polnud kuhugi edasi kolida, siis kogu süsteem vajus kokku. Sellel päeval oli õhus palju pingeid ja stressi, sest loomulikult tekib uues keskkonnas igasuguseid uusi ebamugavusi. Võitjatena tulid sealt välja kõige kannatlikumad, sest ootamist ja sisutühja uue käsu ootamist oli palju.

Juba pikka aega on kõik selleks valmistunud, et NAK-i ajal hakkab rohkem vaba aega tekkima. Õhtud peaks olema pigem vabamad ja saab rahulikumalt aega veeta. Nüüd, kui see aeg peaks käes olema, siis on asi sellest kaugel. Esiteks, meie rühma moodustavad mehed, kes tulid siia mitmest erinevast kompaniist. See tähendab, et kõigil on erinev väljaõpe ja erinevad harjumused või reeglid. Loomulikult tekib omavahel mingit hõõrdumist, sest kõik on enda vanade reeglitega harjunud. See tähendas, et õhtuti õppisime uuesti ühtselt marssimisega seotud tavalisi rividrille ning leppisime kokku, kuidas miski edaspidi käib. Mingit vaba aega meil igatahes alguses ei tekkinud. See tekitas alguses päris suure pettumuse, sest õhtune vaba aeg sisustati juba ammu õpitud asjade taasõppimisega. Tüütu.

Samuti tuli nüüd ümber harjuda uue juhtkonna ja drillseersantidega. Nagu ikka, tundub alguses kõik palju hullem, kui tegelikult on. Esimestel päevadel tundusid drillid kurjad ja nõmedad, sest pidevalt tõsteti meie peale häält. Mida rohkem aeg edasi, seda normaalsemana see tundus. Kui karjuti, siis võtsime seda nagu  tavalist rääkimist, sest üks drillidest tegigi 90% ajast valjemat häält. Mis seal ikka, keskkonnaga harjub ju ikka ära. Hiljem saime aru, et üldiselt olid drillid tegelikult väga head. NABK lõpu poole sai nendega juba normaalselt ka juttu puhutud ning ühtegi kontrollifriiki ei olnud, kes 24/7 enda ülemvõimu oleks meie peal kasutanud. Mitte, et selliseid siin kohtaks, aga varasemalt loetud ja kuuldud jutud kaitseväest väitsid küll, et kontrollifriike peab siin taluma. Minu kogemuse põhjal ei vasta need jutud tõele.

Uus rühmaülem n-ltn R. K. oli esimeste nädalate jooksul hästi palju meist eemal seoses enda muude kohustustega, mistõttu ei saanud hästi algul aru, mis tüüpi mehega tegemist on. Kui ta kohal oli, siis ei suhelnud ta meiega nii palju, kui eelmine. Samas mulle väga meeldis, et meid nüüd rohkem usaldatakse ja ei kontrollita pidevalt. Natuke rohkem vabaduse tunnet. Kui muidu ei osanudki rühmaülemast midagi erilist arvata, siis Läti õppuse käigus sain ma aru, kellega tegelikult tegemist on. Ülimalt tark ning hea juht. Vahepeal täitis isegi kompaniiülema rolli. Uhkusega teenisin enda NABK tema rühmas. Läti õppusest räägin hiljem veel pikemalt.

Uus rühmavanem, n-vbl K. L., tundus alguses väga kontrolliv ja kuri, aga esmamuljetega pole üldiselt kaitseväes midagi peale hakata. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda toredamaks kõik muutub. Samamoodi oli rühmavanemaga ka. Ma ütleks, et n-vbl K.L. on siiani kõige pullim tegevväelane, kellega ma kokku puutunud olen. Parajalt kuri ja tõsine, aga samas viskab enamus ajast nalja ning oskab meestel tuju üleval hoida. Kõige parem keskkond õppimiseks ongi minu arvates selline, kus saab vabalt naerda ja nalja teha, aga samas kõik asjad ka korralikult läbi teha. Tervitused juhtkonnale ja drillidele, kohtume pärast NAEK-i!

Kui kiiremas korras on vaja maskeering näkku teha, siis täidame poistega iga peegli nurga ära, et kõik end mingil määral näeksid

Mida me siis kaheksandal nädalal üldse tegime? Pidin ju enda tegemistest blogi kirjutama mitte siin tegevväelaseid arvustama, eksole. Noh, olgu.

Kaheksas nädal möödus raskerelvade Carl-Gustav ning MG-3 õppimisega. Carl-Gustav on 84mm kaliibriga tankitõrjerelv ning MG-3 on 7,62mm kaliibriga kuulipilduja. Mõlemad relvad on Galilist tunduvalt erinevad, mistõttu pidime nendega uuesti kõik põhidrillid tegema. Loomulikult on pärast Galili õpet ikkagi kergem need selgeks saada, sest kõik põhilised ohutusreeglid on samad. 

Kui need kaks põhirelva selged olid, siis tuli veel lisaks ka INSTALAZA C90 õpe. Tegemist on umbes nagu Carl-Gustavi väikse vennaga ehk siis INSTALAZA on tunduvalt kergem. Samas on ta kaliiber 90mm, mis on suurem kui Carl-Gustavil. Kui Carl-Gustav ja MG-3 on ikkagi klassikalised sõjarelvad, siis INSTALAZA on natuke teistsugune. Esiteks, on ta ühekordne, mis tähendab, et pärast ühte lasku võib selle toru põõsasse visata ja siis kiiremas korras putku pista. Teiseks, ei ole tal otseselt päästikut, vaid tuleb nuppu vajutada. Veider tunne, nagu mängiks mingit arvutimängu- vajutad nuppu ja käib jube litter.

Peale relvade õppisime me natuke lahingtegevuse aluseid ning juhioskuseid ka. Need olid päris huvitavad tunnid. Juhioskuste arendamises sain ma taaskord aru, et olen psühholoogiast jubedalt huvitatud. Ma olen alati juhtimise psühholoogiat ja annet kui sellist analüüsinud erinevate eeskujude läbi ning nüüd kaitseväes pedagoogika tundides seda kõike lahata ja mõista oli üllatavalt äge. Ma ei arvanud, et siin midagi sellist õppida saab. Psühholoogiahuvilised, NAK on kindlasti teie jaoks!

Nagu juba mainisin, siis see nädal vaba aega väga ei olnudki. Õhtuti tegelesime igasuguse tüütu kordamisega. Vähemalt saadeti meid reedel linnaloale, mis andis võimaluse välja puhata ja lähedasi näha.

Üheksas nädal ehk NABK 2. nädal

Püüan sellest lühikokkuvõtte teha, muidu kisub postitus väga pikale.

Terve nädal olime metsas. See ei olnud õnneks metsas ööbimisega, vaid selline hommikul-metsa-ja-õhtul-tagasi seenelkäik. Päris mugav, ei pea katelokiga ise süüa nikerdama ega iga õhtu ja hommik telkmantli ning lebomatiga vehkima.

Samas kippus pähe mõte, et võiks pooled nendest tundidest ära õpetada ka klassiruumis, aga saan aru, et Gusti(Carl-Gustav) ja MG(MG-3) kandmist ning nendega toimetamist on vaja praktiseerida.  Alguses on päris keeruline, sest relva kaal ja sellega toimetamine on hoopis teistsugune Galiliga võrreldes. Ühesõnaga, mida me siis terve nädal tegime, oli üpris lihtne. Õppisime jao taktikat ja sidepidamist. Põhimõtteliselt kulus terve nädal ära, et nendega tutvust teha. Ah muidugi, oleksin peaaegu unustanud. Üks huvitav öö oli meil ju ka..

Teisipäeva õhtul kästi ebaloomulikul ajal kogu kompanii välja üles rivistada, seljas killuvest ning kaasas pealambid, joogipudelid ja muu hädavajalik varustus pimedas liiklemiseks. Selgus, et algab stressiöö.

Stressiöö

See on traditsioon, mille läbimisel saavad kõik NAK-i reamehed õppuriteks. Meie stressiöö algas peale kella 21-te. Meile teatati, et nüüd tuleb läbida 15 erinevat punkti kogu linnaku peal, igas punktis on teatud ülesanded, mille peab 15 minuti jooksul ära tegema. Vihma sadas ja metsaskäigust olime päris väsinud, aga see oligi vist tahtlikult nii planeeritud. Tuli lihtsalt tegutseda. Huvitavamatest punktidest kirjutan. 

Teine punkt oli GD(Mercedes Benz GD) lükkamine. Pidime sellega ringi ümber kasarmu tegema. Kui tehtud saime, siis öeldi, et üks ring veel. Kui teise ringi tehtud saime ja kops juba üle maksa oli, siis öeldi, et veel üks ring. Kokku tegimegi 3 ringi, aga viimase ringi lõpus ei osanud keegi oodata, mitu neid tuleb.

Mingis punktis pidime silmad kinni jaotelgi kokku panema, ainult jaoülemal olid silmad lahti ja tema pidi meid juhendama. Samal ajal sadas meeletut padukat. Minu töö oli lihtsalt paduka käes seista ja ühte posti püsti hoida. Pärast seda ei olnud mu kehal mitte ühtegi kuiva kohta, isegi aluspesu oli läbimärg. Mul hakkas nii külm, et järgmisesse punkti kõndimise asemel jooksin seda vahemaad edasi-tagasi.

Sellest järgmises punktis tuli silmad kinni Galil kokku panna, lahti võtta ja relvadrille ka veel teha.

Mõned punktid hiljem tuli kõigi lemmikpunkt. Ülesanne oli jao koosseisus teha muda sees madalroomamist ja läbida mingit sorti takistusrada, samal ajal vastase tehnikat meelde jättes. Ma arvan, et keegi meist polnud elus nii mudane olnud, kui peale seda punkti. Riided kaalusid selle mudakatte all vist üle 10kg. Mis seal ikka, tuli edasi liikuda.

Selline nägi stressiöö lõpuks välja toapõrand. Riided ja kogu varustus magusa mudakihi all. Stressiöö kõige stressirikkam hetk oligi see, kui mõtlesin varustuse hoolduse peale.

Mingis järgmises punktis tuli uuesti läbi mudaaugu joosta 3-4 korda. Seal kukkus jaokaaslane mulle õnnetul kombel otsa ja lõi mu silmad enda kindaga muda täis. Umbes 2 minutit ei suutnud ma silmi avada ja lõpuks veega loputades hakkas nägemine taastuma. Huvitav kogemus.

Ahjaa, terve selle öö vältel pidi kaasas olema 3x10kg miini ja 2x20kg kanistrit. Neid ei tohtinud hetkekski valveta jätta ning kõik punktid läbiti ka koos nendega. Mõnel jaol pandi neid korraldajate poolt pihta ka, aga meie jagu õnneks pääses sellest.

Kella kolme või nelja paiku saime kõik enda punktid läbitud ja jõudsime kasarmusse tagasi, mille peale öeldi, et tublid, minge magama ära. Kui enda toas voodites olime, mis muide nägi välja nagu seapesa, sest kuidagi õues end mudast puhastada ei olnud võimalik, siis tuli järsku häire, sisuga "REV5 (täisvarustus) selga ja autodele". Enam ei olnud ausalt öeldes mitte mingit tahtmist uuesti riidesse panna ja välja minna, aga käsku tuleb täita. Kui lõpuks kogu varustuse selga saime, mille käigus ei jäänud vist ükski varustuseelement mudast puutumatuks, siis toimus autodele mineku asemel hoopis rivistus. Stressiöö korraldajad seisid kompanii rivi ees ning kiitsid stressiöö läbinud sõdureid. Pärast seda jagati kätte õppuri pagunid ning  siis võis tõesti magama ära minna.

Selline näeb välja õppuri pagun, mis pärast stressiööd välja jagatakse

Usute või mitte, aga stressiöö ei olnudki selle nädala kõige raskem pingutus, sest reedel ootas üks kerge rännak veel ees.

Scoutsrännak

Kes ei tea, siis Scoutsrännak on 30km pikkune rada, mis tuleb jalgsi läbida. Sellel võivad osaleda kõik tsiviilisikud kui ka kõiksugused kaitseväelased. Endale tuleb lihtsalt 15kg lisaraskust selga ajada ning 30km pikkune rada võimalikult kiiresti läbida. Neljapäeva õhtul kaalusime ja valmistasime enda varustust ette, et kõik oleks õiges kaalus. Kui ma sain teada, et rakmetest ja killuvestist ei piisagi, siis teadsin täpselt, mida endale rakmetesse juurde sokutada. Kes on varem mu blogi lugenud, see teab, et SBK lõpurännaku eel anti mulle karistuseks üks ilus raudkivi, mille ma pärast kasarmusse jõudes pidin kiviplatsile viima. Oli aeg seesama kivi sealt nüüd välja otsida, et talle veel märgilisem tähendus külge jalutada. Koos selle kivi ja mõne raskema konserviga vastas kõik reeglitele ja võis rännakule suunduda. Tänaseks ilutseb see kivi mu korteris postamendi peal, meenutades mulle neid kiviga läbitud distantse. 

Iga kilomeetri emotsioone pole vist mõtet siia üles kirjutada, aga ütlen üldiselt, et see oli senise ajateenistuse jooksul kõige raskem füüsiline pingutus. Ma ootasin ajateenistusest juba ammu seda, et see mu võimed nii piirile paneks, et keha ei suudaks enam füüsiliselt rohkemat. Scoutsrännak täitis sellega mu ootused. Kui lõpetada rännak alla 4 tunni ja 30 minuti, siis saab endale väikse medalikese. Poole pealt tuli mulle pähe idee, et mis ma niisama ikka kõnnin, võiks siis juba mingit eesmärki ka püüdma minna. Lisasin siis tempot ja andsin kandadele valu, et medalit püüda. Lõpus, kui oli 5km veel minna, hakkasin lausa vahelduva eduga jooksma, et graafikus püsida, aga paraku see siiski ei õnnestunud. Lõpetasin rännaku ajaga 4:43 ehk 13 minutit jäi seekord medalist puudu. Samas tagasi mõeldes tegin ma nii palju vigu, et järgmine aasta plaanin minna tsiviilisikuna alla 4 tunnist aega püüdma. Usun, et see on võimalik.

Hetk pärast Scoutsrännaku lõppu. Tunne oli hea, aga paari minuti pärast läks vasak trapetslihas krampi ning oli järgmised 3 päeva mehekombel paistes

Pärast Scoutsrännakut võtsime suuna otse Tallinnale, et seal linnaluba nautida. Sellel linnaloal väga jalad mind kanda ei tahtnud. Ma ei tea, kuidas teised linnaloal välja puhkavad, aga minu strateegia on lihtne. Tuleb võimalikult palju aega voodis veeta ja lähedasi paluda, et nad paar korda päevas süüa tooksid. Lõõgastumine nagu kuningal, need olid head ajad. 

Kümnes nädal ehk NABK 3. nädal

Kümnes nädal oli üks igavamate killast. Põhimõtteliselt terve nädal oli käsuõpe ja sellega seonduv. Kes ei tea, siis käsk ei ole lihtsalt mingi ühelauseline käsklus, vaid on palju struktureeritum ja keerulisem. Selle nädala jooksul kirjutasime mitu rühmaülema käsku ümber jaoülema käsuks ning ehitasime ka maastikumudeleid, mille peal käsku anda. Maastikumudel on käepäraste vahenditega ehitatud makett kaardist, mille peal on hea käsku lahti seletada. 

Rms Reinboom käsku andmas. Pilt tehtud Lätis käsuõppe tunni ajal

Õigus küll, neljapäeval käisime laskmas ka. Tegime laskmisharjutust A8 ehk siis pöörde pealt laskmine. Kõige pealt seisad külje või seljaga sihtmärgi poole, vaatad ja tuvastad sihtmärgi, keerad sihtmärgi poole, võtad õige laskeasendi ja poetad kuulikese vastasesse. Lihtne. 

Reedel tegelesime veel käsu andmisega ja tegime korraliku varustuse hoolduse. Päeva rikkus ära teadaanne, et enne Lätit ei saa enam kordagi linnaloale, põhjuseks karantiinis olemine, et keegi koroonat õppusele ei viiks. Seega hooldasime varustust ja tegime kasarmut korda, et seal mugav nädalavahetust veeta oleks. 

Laupäeval vastu pühapäeva pidin mina kompanii korrapidaja ka veel olema. Kõige magusamal ajal, kui teised said voodites lebotada, istusin mina toimkonnas. Vähemalt sain uuesti lugemisega ree peale, selle ööpäeva jooksul lugesin ligi 150lk raamatut. 

Üheteistkümnes nädal ehk NABK 4. nädal

Enne nädala selgroo murdmist veetsime aega Sirgalas. Esmaspäeval panime jaotelgid püsti ning tegime erinevaid harjutusi ning drille. Õppisime jao kiirkaitset ja sellega seonduvat ning kordasime üle patrullimise ning öövaatlusseadme kasutamise.

Teisipäev kulus laskmise peale. A9 ja TEST3. Tavainimesele selgitus, et TEST3 on põhimõtteliselt eksam, mis sisaldab endas kõik siiani õpitud laskmisoskuseid. Põhimõtteliselt tuleb lasta lamades 100m pealt, joosta edasi 75m peale, kus lastakse trepilt, joosta edasi 50m peale, et lasta läbi akende ning siis lipata 25m peale ning lasta seina toel, olles ise ohutult seina taga. Igas punktis on ka salvevahetus. Kui mälu ei peta, siis sooritasin eksami ajaga 2:28 ning sain 115 punkti. Soliidne tulemus. Sooritamiseks pidi saama aja alla 4 minuti ja punkte üle saja.

Teisipäeval jõudsid TEST3 ära teha vähesed. Kõik, kes selle ära jõudsid teha, sõitsid kolmapäev hommikul kasarmusse varustust hooldama, mina nende hulgas. Andsime kõik kõvasti kuuma ja hooldasime nii kuis jaksasime, et natuke enne teiste jõudmist saaks niisama tukastada. Täpselt sellel ajal, kui hakkasime hooldusega ühele poole jõudma, siis jõudsid teised kohale. Kõik unistused rahulikust saunast läksid hetkega vastu taevast. Olime ilmaasjata agaralt varustust kantseldanud.

Neljapäev oli puhtalt varustuse hooldamiseks. Kogu varustus oli vaja Lätti sõiduks korda saada. 

Reede hommikul oli kõigi varustus valmis, et 8 päeva üle elada. Algas sõit Lätti.

Bussisõit kestis koos söögi- ja pissipausidega ligi 7 tundi. Päris mõnus oli lihtsalt istuda, ilma et keegi vahepeal tuppa tuleks ja puid alla lükkaks. Kasarmus pikutades on pidevalt tunne, et keegi astub kohe sisse ja annab mingit tegevust, et keegi niisama ei istuks. Bussis sai magada, ristsõnu lahendada ning raamatut lugeda. Kui kohale jõudsime, lükkasime jaotelgid püsti, tegime nendele korraliku maskeeringu, sõime ning läksime magama ära. Õigemini sain õhtul veel kolme Luurekompanii sõbraga kokku, et üle pika aja juttu ajada. See oli tore. Teenime küll koos Eestis, aga teenistuse jooksul kohtume esimest korda Lätis. Naljakas. 

Nädalavahetus möödus raskelt. Puhata ei saanud, vaid tegime drille, nagu oleks tavaline kesknädal Jõhvis. Terve nädalavahetuse põksusime koos raskerelvadega ja see tõmbas ikka läbi küll. Kuna öösiti pidi lükkama patrulli ja ahjuvalvet, et teised saaksid turvaliselt magada ja ükski telk põlema ei läheks, siis sain iga öö vähe magada. Nii käis rutiin teisipäevani välja, sest teisipäeva varahommikul hakkas "sõda" pihta.

Kaheteistkümnes nädal ehk NABK 5. nädal

Esmaspäev oli tavaline drillimine, ei midagi huvitavat. Samas panime õhtul end vaimselt valmis, et ilmselt tuleb öösel häire ja keegi enam ei maga. Arvestasime, et nüüd on kuni neljapäevani unetu, sest "sõda" pidi lõppema neljapäeva pärastlõunal. Läksime õhtul magama, olles valmis öises patrullis reaalselt vajadusel tuld andma. Ahjaa, esmaspäeval jagati meile ju  hulgaliselt laskemoona ka. Ütlen ausalt, et paugutamisest tuleb rõõm küll, aga kõike seda tassida oli päris raske.

Mingit öist häiret ikkagi ei tulnud, ärkasime tavalisel ajal ning pakkisime kiirelt asjad kokku, et käsku järgida ja edasi suruda. Kõndisime umbes 6 tundi läbi soode ja liivaväljade, kuni jõudsime ülimalt kaunisse kohta, kuhu positsioonid ööseks sisse võtsime. See oli raba keskelt kerkiv liivadüün, mille sarnast ma varem elus kohanud pole. Kaevasime kaevikud ja jäime vastast ootama. Õhtusöök päikeseloojangu all nii looduskaunis kohas oli täielik sõduriromantika.

Kuna olime terve aeg matkanud REV4-ga, siis ei olnud kellelgi magamiskotte ega lebomatte kaasas. Öö tuli üle elada sellega, mis meil kaasa pakitud oli. Kes viitsis rohkem tassida, sellel oli öö mugavam ja kõvasti soojem. Käepäraste vahenditega tuli hakkama saada ja siin tulid appi ellujäämise nipid ja trikid. Näiteks teavad enamus sõdureid, et palja maa peal hakkab kole külm ja mõistlik oleks midagi alla panna. Oksi või kes teab mida muud metsa all leidub.

Jäin pimeduse saabudes kahe männi vahele liiva peale magama ning ärkasin tund aega hiljem üles, üleni külmast värisedes ja kõikjalt kange. Panime terve jao üksteise kõrvale magama, et natuke soojem oleks, ehk on midagigi tolku. Ärkasin jällegi paar tundi hiljem üles, sest vasak jalg lausa valutas külmast. Mõtlesin, et enam küll edasi magada pole kuigi tervislik. Ajasin end püsti ning liikusin ringi, et natuke veri liikuma saada ja jalg uuesti soojaks läheks. Kui tagasi pikali hakkasin heitma, siis mässisin enda jalad igatpidi telkmantli sisse, et need natukenegi soojemad oleksid. Siis jäin väga sügavalt ja mõnusalt magama ning sain taaskord magusad paar tundi und, enne kui meid väga vara hommikul üles äratati, sest vastane pidi varahommikul tõenäoliselt luuret tegema ja meil tuli selleks valmis olla.

Algas kolmapäev. Äratuse hetkel olin nii külmunud ja magamata, et hakkasin tunde lugema, kaua veel "sõja" lõpuni on. Sain natuke üle kolmekümne tunni, jube. Varsti kutsus rühmavanem mind enda juurde, et teatada kaks uudist. Esiteks, et kompaniiülem on öösel surma saanud ning meie rühmaülem peab teda asendama. Seega sai meie uueks rühmaülemaks srs M.Z. Varasem lugeja teab, et ta oli SBK ajal mu rühmavanem. Igatahes, teiseks uudiseks oli see, et kui meie praegune rühmavanem peaks surma saama, siis olen mina tema esimene asendus. Väidetavalt olen mina rühmast kõige usaldusväärsem seda ametit pidama. Selline lause tegi kohe sõnatuks. Kaitseväes ei kiideta ega loobita häid sõnu kunagi niisama ja sellised laused tekitavad tohutult motivatsiooni. Võtsin rõõmsalt uudised vastu ning jätkasime ringkaitsega. Hetk tagasi arvutatud 30 tundi ei tundnud enam nii kole. Sõduri motiveeritus on ikka ulmeliselt tähtis. Kui varem ei tahtnud ma enam edasisele mõeldagi, siis nüüd olin ma motiveeritud ka läbi tule minema.

Hommikul saime käsu panna end valmis, et rindele minna. Vahepeal oli rindejoon koos A-kompaniiga meist kõvasti edasi liikunud. Ajasime enda kompanii MAN-idele ning sõitsime vastase suunas. Ühel hetkel kupatati meid maha ning algas taktikaline rännak. Teadsime, et liigume ringiga kuhugi taktikaliselt magusasse kohta ja mitte rohkemat. Mitu kilomeetrit müttasime mööda sood ja raba, kuniks jõudsime kohale. Nüüd tuli viimased ettevalmistused teha, et vastast läbi metsatuka minnes üllatada. Kolmas rühm läks ees ning teised pidid tiibama. Kui kolmas peale läks, siis kuulsime juba laskmist ja karjumist, kõlas, nagu kõik läheb plaanipäraselt. Meie tiibamise teekonnale jäi paraku ette ületamatu jõgi, mistõttu pidime kolmanda jälgedes minema.

Järsku avastasime end keset mitmeid vastase sõjamasinaid. Tegime mõned neist kahjutuks ja pidasime seal filmiväärilise lahingu maha. Sõdimine kulmineerus meie jaoks lennukipommi teel hävinemisega. Tuli võtta kiivrid peast ja koguneda.

Pärast surma saamist viidi meid tagasi laagrialale, kus olid meie jaotelgid. Saime siis natuke puhata ja hügieeni teha, sest olime nüüd QRF(quick reaction force) ehk kiirreageerimis üksus. Meid äratati nii-öelda uuesti ellu.

Õhtul tegime veel natuke maastikuluuret järgmise positsiooni jaoks, aga sellest lõppkokkuvõttes kasu ei olnud. Siis anti info, et varahommmikul on äratus ning siis tuleb kohe MAN-idele minna. Saime mõned tunnid magada. Terve öö magasime lahingvarustuses, et oleksime valmis kohe reageerima. Kuna häiret ei tulnud, siis jätkasime plaanipäraselt. Pakkisime end autodele kenasti ära, enne kui jõuti öelda, et plaanide muutus, minge tagasi magama ja olge valmis järgmise häire peale reageerima. Nüüd võis häire tulla viie minuti või lausa 3 tunni pärast, keegi ei teadnud.

Kuna meie liitlased A-kompanii võitlejad hoidsid positsioone väga hästi, siis me isegi ei pidanud reageerima, mis tähendab, et magasime  hommikuni välja. Nii pikalt polnud terve see nädal maganud. Siis aga tuli häire: "RINGKAITSESSE!!" ning kõik jooksid poole une pealt enda kaevatud kaevikutesse ümber telkla. Selgus, et vastane on meist 600-1000m kaugusel, sest lätlaste hoitud vasakust tiivast oli läbi murtud. Jäime ootama, kõik valmis enda padrunilasti tühjaks kõmmutama. Istusime üle poole tunni kaevikutes, valmis laskmiseks, aga vastast ei tulnud. Tuli hoopis hüüe:"Endex-endex, koguneda laagri keskele!" Kogunesime keskele ning selgus, et õppus on läbi saanud.

Tõmbasime varustuse pingevabalt selga ja kohendasime kõik ära ning sõitsime lõpurivistusele, kuhu kõik õppusel osalenud tehnika ja sõdurid kogunesid. Päris äge oli. Sai näha igasugust huvitavat tehnikat. Siis oli aeg pakkimiseks ning hoolduseks ja viimase öö magasime telkmantli all. Reede hommikul sõime ära ning astusime bussi. Algas viimaks sõit Jõhvi suunas. 

Kui ma bussi astusin, siis jäin praktiliselt viie minutiga magama. Ärkasin üles kaks tundi hiljem, kindad endiselt käes ja müts peas. Kui lahti jõudsin riietuda, siis sain teada, et jõuame varsti Tartusse, kus pausi teeme. Pärast pausi sõitsime edasi Jõhvi ning ülejäänud päev kulus varustuse hoolduseks. Oleksime ka reedel linnaloale saanud, aga selgus, et kogu kompaniile on laupäeva hommikuks toit tellitud. Kui öö ära magasime ning toidu ära sõime, olime pühapäeva õhtuni vabad. Lühike linnaluba, aga üle pika aja kulus seegi loomulikult marjaks ära.

Kolmeteistkümnes nädal ehk NABK 6. nädal

Viimane NABK nädal. 

Esmaspäev oli planeeritud enamjaolt varustuse hoolduseks. Kuna tegelikult sai juba eelmine nädal enamus varustusest hooldatud, siis sellest polnudki enam väga suurt tüli. Paar tundi hooldust, kuid enamik ajast oli tegelikult puhkus. Õhtul saime rühmaülema käsu, et see teisipäevaks eksami raames kirjutada jaoülema käsuks. Samuti pidime maastikumudeli ehitama, et ka seda käsu andmisel kasutada. Maastikumudeli saime valmis pimedas, alles tunnike enne öörahu. Siis tuli käsku kirjutada. Ma arvan, et sellega sain enam-vähem valmis alles öösel. Täiendused ja muu täpsustuse jätsin järgmisesse päeva.

Teisipäev ja kolmapäev olid eksamite päevad. Teisipäeval oli esimene eksam ÜFT ehk üldfüüsiline test. See oli päris hirmus, sest tegelikult oli NABK jooksul vorm kindlasti langenud. Kõhulihaseid tegin ma viimati siis, kui eelmine ÜFT oli ning hommikuti enam kätekõverdustele ka erilist rõhku ei pandud. Ühesõnaga, lood polnud head. Kätekõverdusi tegin vist 63, kõhulihaseid 45 ning jooksin ajaga 14:30 kanti. Kõhulihastega oleksin tegelikult pidanud läbi kukkuma, aga lugeja pani paar vajalikku sooritust juurde, et ma ei põruks. Jooksus ja kätekõverdustes oli tulemus isiklikult pettumustvalmistav, aga eksam sai sooritatud.

Teine eksam oli vastase tehnika tundmine, kus pidi masinate tüübi kirja panema. Kolmas eksam oli jaole tulejuhtimiskäsu andmine. Neljas ja teisipäeva viimane eksam oligi jaoülema käsu andmine. See oli eksam, mis pidi olema kõige raskem ja pingelisem, aga seegi läks sujuvalt. Minu grupile öeldi lausa, et andsime päeva parima käsu. Kõik teisipäeval toimunud eksamid sain sooritatud ning järeleksamite pärast muret tundma ei pidanud.

Kolmapäeval sõitsime välja U-järve harjutusalale. Seal toimusid tunnid ning viimane eksam. Eksam oli jao kaitsesse mehitamine. Ühesõnaga pidi jaoliikmed paika panema ja ära seletama, miks keegi kuskil asetseb ja milline tulesektor tal on. Päris lihtne. Esimene tund oli lõiketraadist tõkete meisterdamine. Väga huvitav tund oli, jällegi mingi asi, mille õppimist ei osanud oodata. Ma olen alati mõelnud, et kuidas neid ehitatakse, kui see traat nii terav on. Nüüd sain targemaks.

Lõiketraadist tõkete meisterdamine

Teine tund oli miinivälja rajamine. Olime varem juba miinide õpet saanud, mistõttu see ei olnud just kuigi keeruline tund. Kui kõik see tegevus tehtud sai, siis algas NABK viimane rännak. 15km kodu poole. Rännaku tegi eriliseks see, et liikusime vahepeal läbi kitsaste metsaradade täielikus kottpimeduses. Tegelikult oli päris lõbus, sest sellises stiilis rännakut polnud varem teinud. Mulle pimedus meeldib. Kasarmusse jõudsime kella 22 ajal, mistõttu saime öörahu pikendust. Enne magamist oli vaja hooldada relv, süüa õhtusöök ning teha isiklik hügieen.

Neljapäev oli mõnus päev. Kellel oli vaja, need tegid korduseksameid ning teistel oli sellel ajal vaba aeg. Paar tundi kulus taaskord varustuse hooldusele, et see laitmatuks saada. Kui varustus oli korras, siis ülejäänud päev oli reservaeg. Kirjutasin blogi, ajasin poistega niisama juttu ning lugesime koos raamatuid. Väga mõnus. Sellel päeval tegin ka postituse kõige esimese foto, mis kirjeldab väga hästi seda koos chillimist. Õhtul pakkisime natuke varustust kokku, sest esmaspäeval pidi suureks kolimiseks minema. Samuti oli reedeseks linnaloaks vaja kott kokku panna.

Reedel oli NABK lõppu tähistav väljasõit. Läbi brigaadi spordiinstruktori saime organiseerida rekreatsioonipäeva, millega meie rühma esindusmees tegeles. Kes tahtis, läks spaasse või paintballi, meie otsustasime enda jaoga minna airsofti mängima. Meiega liitusid drillseersandid ja teised jaodki, kokku saime rühmatäie inimesi. Mängukoht asus Laagris, mistõttu sõitsin hommikul enda autoga Jõhvist Tallinnasse, teised läksid tellitud bussiga.

Tegime mitmeid airsofti mänge erinevate stsenaariumitega. Väga lõbus kogemus, läheks teine kordki.  Päris sõjaga loomulikult võrrelda ei saa, aga vahva võiduhimu lõi sisse küll. Peale airsofti läksime linnaloale ära. Mina läksin koju magama, et õhtuks välja puhata. Otsustasime jaoga, et kuna nüüd kõik laiali lähevad, siis saame veel õhtul viimast korda kokku. Ajasime juttu ja jõime morrsi. Ühel hetkel saime kõik aru, et ega meil polegi paljust rohkemast rääkida kui ajateenistusest. Vahepeal triivib jutt kuhugi eemale, aga ühel hetkel on see jällegi tagasi sõjajuttudel. Igatahes toredad poisid. Õnneks kohtume uuesti allüksuse ajal, kui kõigi NAEK läbitud on. Kohtumiseni!

NABK saigi läbi. Mis siis nüüd edasi saab? Minu ajateenistus jätkus Tapal, Luurekompanii ridades. Keda huvitab legendaarne LuKo, siis tasub järgmist osa oodata. Olin lukos 7 nädalat enne kui tagasi Jõhvi naasesin. Püüan selle sissekande enne jõule välja saada. Rohkem nagu polegi midagi lisada, olge muhedad!

Mind leiad:

Facebook:

https://www.facebook.com/markus.reinboom 

Instagram:

https://www.instagram.com/markusreinboom

Aitäh lugemise eest, kohtume järgmises osas!

Sissekande soovitus: Käisin kinos Eesti uut filmi "O2" vaatamas, soovitan teilegi! 

SBK viimased nädalad, lõpurännak ja sõdurivanne

Sissekanne Nr4/14.09.20/20:02

Sõduri baaskursus ongi läbi, aeg lendab. Mind ootavad ees uued väljakutsed, uued sõbrad, uued ülemad ja uhiuus kasarmu. Minu ajateenistuse teekond jätkub nooremallohvitseri kursusel ehk NAK-is. Täpsemalt peaks minust saama miinipildujarühma tulejuht. Kuuldavasti pidi olema üks ägedamaid ameteid kaitseväes. Eks me näe...

Minu eelmised postitused on nüüdseks avalikud ja seega olen saanud lugejatelt igasugust tagasisidet. Põhiline tagasiside on see, et sissekanded võiksid olla päeva kaupa veel detailsemad, veel pikemad. Ma püüan edaspidi kirjutada täpsemalt, kuid lubadust anda ei saa, sest kirjutamiseks kulub meeletu aeg. Samuti tekkisid küsimused erinevate "ergutuste" kohta, et kas meil siis voodirallit ja mootorrattasõitu ei olegi. Kirjutan nendest ka seekord natuke täpsemalt.

See postitus on ja jääb kõige pikemaks. Siin on peaaegu tunnike lugemist, mida soovitan õhtul tee kõrvale lugeda. Kui bussis sõites lahti võtta ja alustada, siis tasub juba liinile 2 ringi peale teha, muidu lõpuni ei jõua. Sellest saaks vist isegi raamatut vaikselt koostama hakata...

Selles postituses saad lugeda kuuendast ja seitsmendast SBK nädalast(17.-30.aug), minu esimesest suuremast hajameelsusest, SBK lõpurännakust ja sõdurivande andmisest.

Aga alustuseks, meie SBK rühm.

Kalevi JVP 2. õppekompanii 1. rühm

Need nägusad, tõsised ja uhked näod lähevad nüüd laiali. Kes autojuhiks, kes nooremallohvitseriks, kes Küberväejuhatusse, aga koos me enam ei tegutse. Minu poolt aitäh kõikidele meeldiva koostöö eest, aitäh drillseersantidele, rühmaülemale n-ltn Liivalaidile ja rühmavanemale srs Zahknale. Elagu, elagu, elagu!

Kuues nädal

Esmaspäev

Päev algas lahingvalmiduse kontrolliga. See tähendab, et tavalise spordidressi asemel tuleb hommikul esimese asjana selga ajada REV3 ja kuidagi viie minutiga riviplatsile koperdada. Huvitav on see, et kõik varustus ei pea selle ajaga päriselt seljas olema, näiteks paelade sidumiseks küll aega ei ole. Tulebki lihtsalt sõdurivorm ja killuvest selga ajada ning joosta, rakmed ühes ja kiiver teises käes. Õues on juba rohkem aega asju kohendada. Kui kõik õue jõuavad, siis pole kellelgi enam und, mis sest, et ärkasime alles 5 minutit tagasi. 

Kastitäis mehi MAN-is. Tegelikult on seal hulk ohutusreegleid, mida järgima peab. Näiteks relv peab olema vintrauaga alla poole suunatud ja kiiver peab alati peas olema.

Kui sellega ühele poole saime, siis sõime ja pakkisime end autodele ning sõitsime metsa. Kogu see nädal oligi mõeldud selleks, et korrata juba õpitud asju. Alustuseks tuli näkku ja kiivrile korralik maskeering teha, puid kahjustamata. Siis kordasime esimeseks asjaks liikumisviise. See tähendab seda, et tuleb osata hiilida, joosta, kõndida, mitut viisi roomata jne. Ühesõnaga selline järeleaitamine, et kes pole kunagi varem ukakat või peitust mänginud, siis neile ka midagi uut ja põnevat. 

Loomulikult legendaarne liikumisviis on madalroomamine, mida ei saa mainimata jätta. See käib nii, et paned näo vastu maad ja käed ilusti keha kõrvale. Siis hakkad end varvastega edasi lükkama, ise planksirgelt maas lamamas. Ühesõnaga madalroomaja näeb välja nagu laip, kes liigub teokiirusel edasi ja kui seda eriti hoolikalt teha, siis võiks nina adra kombel tööd teha ja enda järel kerge vao maha jätta.

Peale liikumisviiside kordasime veel söösta-katat ja liikumistee valikut. Selleks pandi meile püsti  viie punktiga orienteerumisrada, kus saime ise valida teekonna nende võimalikult kiireks läbimiseks. See läks päris sujuvalt, kui võtta arvesse, et kaardil olevad metsasihid olid täiesti täis kasvanud ja neid saime edasi-tagasi kõndides pool tundi otsida. Tund või kaks taarusime mööda rabamaad, mida täitsid hüppeliigeste suurimad vaenlased - pokud. Igatpidi soojendatud ja läbiväänatud jalgadega jõudsime finišissse, kus hakkasime endale katelokkide abil lõunat meisterdama. Tegin seekord korraliku Adventure Foodi sooja toidu.

Lõuna söödud, ootas meid kompanii parameedik n-srs Hermlin, kelle juhendamisel mängisime läbi paar elulist stsenaariumit lahinguvälja esmaabist. Isiklikult on esmaabi tunnid minu jaoks päris igavad, sest olen esmaabi õppinud alates põhikooli KEAT koolitusest kuni autokooli esmaaabi koolituseni välja. Seega tunnen, et ma võiksin ajateenistuse esmaabi selgeks saada poole tunniga, aga igasuguseid esmaabiga seotud tunde on meil ikka päris palju. See selleks, kaitseväes teed sa kõike, mis võib igav, nüri või täiesti mõttetu tunduda, kasvõi teed seda iseloomu  või kannatuse kasvatamiseks. Mind valiti õnneks kannatanuks ehk siis minu töö oli lihtsalt karjuda ja segast juttu ajada, sest olin äsja miinipilduja killuga kaela tabamuse saanud. Jaokaaslased lappisid mu kärmelt ja asjatundlikult kokku ning tänu neile jäin ma ellu, õnneks või kahjuks. Järgnes kiire tagasiside kõikidelt kannatanutelt ning oligi aeg maiuspalaks.

Rännak

Nagu ikka kombeks, ei pääsenud me ka see nädal rännakust. Kui varem läksid rännakud järk-järgult aina raskemaks, siis seekord nii ei olnud. Läbisime 10km REV4 varustuses, mis on juba tuntud REV3 + katelok ja selle lisavarustus. 

See ei pakkunud ilmselt kellelegi enam erilist väljakutset, sest varem olime sama distantsi läbinud ka REV5 varustuses. Samas oli rännak päris tempokas, läbisime seekord 10km palju kiiremini, kui eelmisel REV3 rännakul. Rännates leidsin ma hea nipi, kuidas mõistust selgena hoida. Nimelt unustasin ma eelmisest söögikorrast nätsu püksitaskusse ja rännaku ajal pistsin selle hammaste vahele. Kui esimese mehe kandasid on juba tundide viisi vaadatud ja need juba uduseks kipuvad minema, siis üks näts tõmbab pildi selgeks.

Rännaku lõpus tegime kiire 100-200m sprindi autodeni ja ajasime end 4 minutiga kastidesse. Pool tundi sõitu kasarmusse ja algas kõigi lemmik relva- ning varustusehooldus. Kaitseväes on hooldusega selline põhimõte, et esmalt hooldatakse kompanii varustus (näiteks jaotelgid), siis rühma varustus (näiteks joogikanistrid), siis relv ja salved, siis isiklik varustus ja alles siis isiklik hügieen. Kui tavaelus korralikult rännakult või väga lappesse läinud seenelkäigult naastes on esimese asjana ikka näopesu, siis meie näod on maskeeringu all veel mitu tundi, kuni me muid asju hooldame. Samas on see täiesti loogiline järjekord, arvestades varustuse valmisoleku vajadust ning seda, et kõige rohkem tahaks isiklikku hügieeni teha, seega on muude toimetustega võimalikult kiirelt ühele poole saamiseks hea motivatsioon.

Kui lõpuks kõik varustus hooldatud sai, siis sõime veel õhtusööki, koristasime ja läksimegi magusasse unne. Mäletan, et kuulasin veel õhtul enne öörahu kümmekond minutit muusikat, mis kaitseväes on magusam, kui kusagil mujal.

Teisipäev 

Täpselt nagu esmaspäev, pidi ka teisipäev algama lahingvalmiduse kontrolliga. Mis aga juhtus, oli see, et meid äratati üles alles 6:05 ja öeldi, et pange spordidress selga, mingi mähis on. Ühesõnaga aeti drillseersandid liiga hilja üles ja seetõttu ka meie äratus lükkus edasi. Kui kästi spordivorm selga panna, siis oli see suur kergendus. Ajasime end siis kasarmust välja ja seisime spordivormiga teiste rühmade kõrval, kes lahingvarustuses olid. Asusime juba jooksma, aga ma kuidagi tundsin, et see olukord ei lõhna eriti hästi.

Nagu ma oskasin karta, nii ka läks. Kui me olime oma jooksuga kasarmust juba eemal, siis peeti meid kinni ja öeldi, et sorri, aga täna pidi ikkagi kontroll olema. Nägin, kuidas mõnel eesoleval mehel avastusest selle peale suu lahti vajus. Seersant Treesi käekellast käis piiks ja märgilised 5 minutit hakkasid jooksma.

Samamoodi hakkasime meie jooksma, läbi väikeste teede, mida mõni meist polnud varem läbinudki. Nagu metslased, surusime üksteise võidu endid ustest kasarmusse ja siis tubadesse, et välgukiirusel riidevahetus teha ja lahingvarustus kaasa haarata. Ma isegi ei mäleta, kas me jõudsime õigel ajal välja, sest sellega see hommik ei piirdunud. Jõudsime väljas minutikese hinge tõmmata, kui rivi ette ilmus drill, kes oli REV1 vormiga. Kuna rühm on alati ühtne, siis pidime taas tuppa tormama ja REV1 kiirelt selga ajama. Või noh, lihtsalt lahingvarustuse kappi ära pakkima ja uuesti tuldud teed tagasi jooksma. Kui taas hingeldades välja jõudsime, siis oli oht, et tuleb uuesti mingi uue vormiga platsile joosta, aga õnneks see nii ei olnud. Meid saadeti ainult tuppa tagasi ja siis saime hommikuse hügieeniga alustada. Lisaks kõigele muule tuli nüüd kiirelt pesemas käia, sest sellisest jooksmisest ja tormamisest mu laup lausa tilkus.

Kui hügieen tehtud sai, siis läksime taas metsa. Samuti kordamisülesanded. Esimeseks pidime kaevama püstilaskeasendi jaoks kaeviku ning selle kohta korraliku tulekaardi tegema. Ma ütleks, et kaeviku kaevamine on füüsiliselt kõige koormavam tegevus. Kõigile on antud väiksed labidad, millega peab end siis üleni maa alla kaevama. Seekord andis mulle jao vastutav kaeviku jaoks sellise koha, mis oli puujuurtega kaetud. Raiusin ja peksin seal neid puujuuri nagu loll, enne kui kaevama sain hakata. Kui ma juba 10 minutit kaevanud olin, siis lõin ma labida vastu suurt kivi. Ma hakkasin seal poetaguse kombel kiruma, et see pole võimalik, sest nüüd tuleb mul kaevik ju algusest alustada. Kui ma mõtlesin, et kogu tehtud töö nüüd raisku läheb, siis otsustasin ma lihtsalt kuidagi ümber kivi kaevata ja kui ülematele selline kaevik ei sobi, siis lihtsalt süüdistan kivi ja saan oma koslepi kätte.

Kivi ümber kaevates sain ma aru, et see kivi on tegelikult perfektses kohas ja isegi pole nii suur, kui ma teda algselt arvasin olevat. Kes kaevikut on kaevanud, see teab, et enne laskesektorit võiks olla kerge aste, kuhu peale saab salved panna või seal end mugavamalt toetada. Mina ei pidanud mingit astet ise tegema, sest see rändrahn oli täpselt selleks astmeks. Ma sain ümber tolle kivi enda kaeviku ka sügavaks kaevata. Joppas. Tulekaardi ja kaeviku sain õigeaegselt valmis, sain isegi varem sööma hakata. Kui toit söödud, pidi enda armsa pesakese jälle kokku lükkama. Mulle hakkas see kiviga auk juba meeldima.

Püstilaskeasendi kaevik. Kaevatud selle väikse rauast tööriistaga, mida kaitseväes labidaks kutsutakse.

Kaevikutega saime ühele poole ning toit sai söödud, nüüd harjutasime sihtmärgi osutamist. See tähendab siis seda, et kui sa enda ees kuskil vastast näed, siis sa ütled esimeseks distantsi, siis suuna ning siis kellega või millega on tegu. Suuna ütlemiseks on välja mõeldud igasuguseid erinevaid meetodeid. Minu arvates on kõige lihtsam kella meetod ehk suuna ütlemiseks mõtled, millisele numbrile vastane kella peal jääb, kui otse ees on kell 12.  Näiteks "30(meetreid ei ütle, lihtsalt meetrite arvu), kell 10, vastase üksikvõitleja". Lisaks kella meetodile saab kasutada igasuguseid "veerand vasak" ja orientiiridega seotud meetodeid, aga minu arvates need on liiga keerulised ja aeganõudvad, et lahingolukorras seda sõbrale ette lugema hakata. Loomulikult kui on rohkem aega ja vajadus täpsemalt infot edasi anda, siis võib ju neid muid meetodeid ka proovida, miks mitte.

Poole osutamise tunni pealt kutsuti kogu rühm kokku, sest üks vandersell oli suutnud oma varustuse ära kaotada. Tuli välja, et mees, kes niigi juba asjade kaotamises uusi kaitseväe rekordeid püstitas, on enda taseme veel kõrgemale tõstnud. Varem oli ta ära kaotanud oma prillid, panama mütsi, kiivrialuse mütsi ning kümneks minutiks isegi enda maskeeritud kiivri. Kes teab, võib-olla oli ta kiivricamo lihtsalt nii hea. Igatahes, seekord võttis terve rühm ahelikku, et tolle mehe LABIDAT otsida. Noh, hakkasime siis astuma ja ega ei läinud kaua aega, kui see üles leiti. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saab nii palju asju kaotada. Võib-olla ei mahu talle ka need asjad pähe, sellepärast kaotabki.

Kui kõigi varustus jälle nende omandis oli, siis teatati, et on aeg orienteerumiseks. 4. jagu löödi laiali teistesse jagudesse, et kokku 3 jagu oleks. Ma liitusin 1. jaoga. Orienteerumine ei pidanud eriti pikk olema, umbes 5km. Kui meil pooled punktid läbitud olid, siis tuli välja, et oleme 5km juba kõndinud. Mõnel mehel tõmbas see motivatsiooni nii maha, sest järgmine päev ootas meid ees järgmine ÜFT ehk üldfüüsiline test. Minu arvates oli kõndida igatahes parem kui kaevikut kaevata, nii et pigem tundsin sellest jalutuskäigust täitsa naudingut. Meie jagu oli kõige aeglasem ja jõudsime viimasena lõpp-punkti, kus hüppasime veokitele ja sõitsime kasarmusse.

Ja nagu alati, algas varustuse hooldus. Relv, rakmed, labidas, kindad, püksid jne. Kõik, mis oli liivane või räpane, tuli saada puhtaks. Mõned tunnid varustuse hoolduseks, pool tundi söömiseks ja oligi õhtu käes. Tuli ainult õhtusel rivistusel kärbestega liikumatult võidelda ja klassiruumid ära koristada, ning oligi jälle päeva parim aeg käes. Riided seljast ja voodisse. Head ööd!

Kolmapäev

Kauaoodatud 19.08.20. See on päev, mille nimel mehed paar nädalat rohkem motiveeritud olid ja endast alati parima andsid. Nimelt algas kolmapäeval meie siiani pikim linnaluba. See tähendas, et lausa 5 päeva sai enda rütmis elada ja enda ajaga teha, mida süda lustib. Aga see ei olnud veel päris käes.

Mis käes oli, oli hetk, mil toas karjutakse igahommikune "ÄRATUUUS!", ning sa näed enda poolunesegaseid jaokaaslaseid kappide juurde tormamas. Kiirelt spordivorm selga ja voodi korda. Kui aega üle jääb, siis jõuab pool põit ka ära kergendada. Tavaline 1,5km hommikujooks ning võimlemine ja uuesti tuppa, et hügieeni teha.

Siis söömine. Seekord sõin ma ainult 2 võileiba ja kausi krõbinaid, sest ees ootas ÜFT. Pole midagi jubedamat, kui keset 3200m jooksu avastada, et pagan, kõht on jooksmiseks liiga täis. Pärast söömist oli meil pisut vaba aega ja antigi käsklus, et võtke paaridesse, vedage end koos lebomati ja joogipudeliga kasarmu ette jalgpalliplatsile. Kästud, tehtud. 

Algas ÜFT. Seekord hindajateks teiste rühmade ülemad, kes vist meie rühma paremust tunnistades meie tulemusi seekord halvemaks proovisid teha. Minu paariline, kes eelmisel ÜFT-il 300 punkti oli saanud ja peale seda ka snaipri katsed edukalt läbinud, on väga heas vormis võitleja. Kui ta kätekõverdusi juba üle 80 tegi, siis vorm hakkas pisut langema ja kätekõverdused ei olnud päris õiged, mille peale juhendaja ütles:"sellised küll arvesse ei lähe, ma ei tea, palju sul neid praegu on, aga kirja läheb 60." Mina lugejana üritasin küll pisut tegu õigustada, et need olid 3-4 viimast kätekõverdust, mis sellised olid, aga tulutult. Kui 60, siis 60.

Kõhulihased olid ka kõvasti raskemad, kui eelmine kord. Ma ei teagi, milline see päris õige kõhulihaste tegemise vorm on, aga me pidime kukla taga küünarnukid iga korduse järel korra maha panema. Võib-olla mujal see nii käibki ja meil eelmine kord olid natuke lahjemad reeglid, mina ei tea. Seekord oli igatahes palju raskem. Vähemalt jooks on selline asi, mida keegi muuta ei saa, stopperit ümber programmeerima ju ei hakka. 

Seega, pärast kahte päeva rändamist ja kaevamist lootsin saada umbes sama tulemuse, mis esimesel testil. Tuletan meelde, et eelmisel sain kokku 264 punkti. Panen sulgudesse, kuidas seekord võrreldes eelmisega läks.

Nüüd olid tulemused järgmised: kätekõverdusi 75(+2), kõhulihased 55(-6) ja jooks 14:04 (-1sek).

Füüsiline vorm on ajateenistuses 100% paranenud, aga eks hindaja ja eelnevate päevade koormus tegid oma töö. Otseselt vahet ju polegi, mis kirja läheb, peaaasi, et endal oleks hea meel soorituste üle. Selle testi tulemus 255p. Pole tegelikult paha, ma jäin väga rahule.

Pärast ÜFT-i algas klassikaline majanduspäev. Ma isegi ei hakka sellest pikemalt kirjutama, eks ta üks kraapimine, nühkimine, tuulutamine, harjamine, pesemine, leotamine, loputamine, värskendamine, puhastamine, pühkimine, viksimine, õlitamine ja hõõrumine ole. Pärast mitmeid puuduste avastamisi ja loengute pidamist saime siiski enda linnaload ülematelt kätte ja sõit Tallinnasse võis alata.

Linnaluba

Tahtsin natuke enda linnaloast ka kirja panna. Ma usun, et paljusid võib huvitada, et kas see ajateenija midagi peale joomise ja magamise ka teeb. 

Kolmapäeval läksin ma vanale sõbrale külla. Õhtu mööduski enamasti kaitseväe jutte pajatades ning üksteist asjadega kurssi viies. Kuna kaitseväe režiimis on öörahu kell 22, siis ega üle selle ei jaksagi väga kaua väljas olla. Kella 00ks jõudsin uuesti koju ja läksin otse magama ära. 

Neljapäeval sõitsin ma koos pruudiga maale ema juurde. Kuna ma enne kaitseväge käisin kolm aastat linnas samamoodi koolis, et nädalavahetuseti käisin ema kulul süüa juutimas, siis nüüd on mul drill selge. Ehk siis sõitsin maale, sõin, tiksusin, lugesin, magasin, käisin õues, sõin jne. Mõnus puhkus. Korra käisin isegi discgolfi sõbraga mängimas, see oli ka üle pika aja täitsa vahva.

Reedel olin veel ema juures, aitasin seal pisut vannitoa remonti teha, aga üldiselt oli sama puhkus, mis varem. Õhtul tulin Tallinnasse tagasi, et rühmakaaslaste ja endiste klassivendadega natuke tähistada ja klõps, ärkasingi laupäeval üles. 

Laupäeval sõitsime taas maale, et isa sünnipäevale minna. Selleks puhuks oli kaetud uhke peolaud ja köetud suitsusaun. Ühe sõduri unistus on korralik suitsusaun, ja kellel pole, see lihtsalt ei tea, millest unistada. 

Mina pärast sauna tiiki kargamas

Pühapäevane tegevus on kõigile teada. Mott on natuke maas ja tegevust on päris palju, sest õhtul peab jälle täisvarustusega kasarmus olema. Minu sõit algab maalt pihta umbes kella 15 ajal, et 20ks kenasti-kaunisti Jõhvi kasarmus olla. 

Kuna nädalavahetusel oli meie drillseersant Hermlinil olnud sünnipäev, siis viskasime rms Varendi ja rms Lähkeriga kiirelt rahad kokku ja ostsime purgi Nutellat, kuhu korjasime lisaks kogu rühma ülejäänud Nato pakkide toite. Käepäraste vahenditega leiutasime kauni kinkekoti ning andsime kogu rühma koosseisus selle üle. Palju õnne! 

Rms Lähker enneolematult kauni kingikotiga

Pühapäeva õhtul lubati kõigil soovijatel Meistrite Liiga finaali vaadata, aga seda pidi tegema haudvaikses klassis. Siiski selle üle oli paljudel hea meel, et ülemad nii vastutulelikud olid. 

Viiepäevane linnaluba saigi läbi ning algas eeldatavalt kõige raskem nädal, sest ees ootas lõpurännak. 

Seitsmes nädal

Esmaspäev

Seitsmes nädal oli esimene, kus meile ei antud mingit tunniplaani, et end ette valmistada. Seega polnud kellelgi aimu, kas esimene päev algab mingi häirega või läheme hommikuvõimlemist tegema. Targemad mehed panid igaks juhuks lahingvalmiduse kontrolli tavaari juba valmis. Ma ei ole just kõige suurem jalkafänn, aga jäin ikkagi mängu vaatama, mistõttu unustasin enda varustuse valmis panna enne, kui teised juba magasid. Ma ei tahtnud neid äratada ja nii ma magama läksingi, lootes, et mingit häiret hommikul pole. Samuti oli see finaal täiega igav mäng ja lõpuks olin ma päris pettunud, et sellepärast nüüd ainult 6 tundi magada saan. 

Hommikul oligi loomulikult lahingvalmiduse kontroll, aga ma pidin alles oma varustust kiirelt komplekteerima hakkama. Kuidagi imekombel jõudsin ma ikkagi õigel ajal välja, isegi veepudel oli täidetud. Kui see tehtud sai, siis ega muud polnudki kui tavaline rutiin. Kuigi tunde meil ei hakanud, lihtsalt passimine. Vahepeal liikusid jutud, et võib-olla peame täna kuhugi REV5-ga välja sõitma, et pange asjad valmis. Tiksumine kestis edasi ja ühel hetkel tuligi häire, et ajage oma REV5 DAF-i peale ja nii me tegime. Siis ootasime edasisi juhised ja peatselt need tulid. Juhised olid, et uuesti kogu varustus sealt maha vedada ja kasarmusse panna. Selleks korraks vist väljasõitu ei ole. Tiksumine kestis edasi ja ülematele see väga ei meeldinud, seega hakkas järsku kõikidesse tubadesse ükshaaval kas lahinggranaate või gaasigranaate lendama. Mõlemal juhul olid drillid erinevad. Pähe tuli tõmmata kas gaasimask või siis kannatada saanud sõpradele esmaabi anda. Kui granaat tuppa tuli, siis oli teada, et järgmised 10-15 minutit on ilmselt sisustatud. Kuna need drillid kestsid nii mitu tundi, siis ühel hetkel hakkas loodus hirmsal kombel kutsuma ja paraku pidin umbes pool tundi rahulikult potil istuma... 

Pärast seda jauramist tuli ühel hetkel teade, et meil on täna käputäis mingeid eksameid. Ehk siis, esimese eksami jaoks pidi REV3-e selga panema ja maskeeringu näkku. Kui me kogunemispunkti jõudsime, siis selgus, et see on söösta-kata eksam. See läks edukalt, paar punkti jäi maksimumist puudu. Teine eksam pidi olema meditsiin, aga sellele ma ei jõudnudki, sest mina ja Rms Juhasoo-Lawrence pidime toimkonda minema.

Mis asi on toimkond?

Kui kasarmusse sisse astuda, siis on seal laud, kus taga istuvad korrapidaja ja korrapidaja abi. Nende juures on veel päevnikud. Korrapidaja ja korrapidaja abi annavad päevnikele koristamistööd ja ise tegelevad suuremate probleemidega. See punt moodustab peaaegu nagu kooli administraatori, kes valvavad 24/7 territooriumi, koristavad ühiselt kasutatavaid alasid, valvavad uksest käimist, jälgivad kaameraid jne. Kuna toimkond peaks iga päev vahetuma, siis panime end valmis. Keda ei olnud, oli meie vahetuse korrapidaja n-srs Ploom. Tal oli vaja esmaabi eksamit kontrollida, nii et lõppkokkuvõttes võtsin ma ise toimkonna üle, sest ma olin korrapidaja abi. Seal laua taga esimest korda on päris hirmus olla, umbes nagu oleks isaga tööle päev ja siis teatatakse, et su isa hetkel pole saadaval, tee ise  ta tööd. Seal ma siis istusin ja püüdsin asjadest aru saada. 

Ühel hetkel helises telefon ja ma pidin selle vastu võtma. Korrapidaja lauas on ports juttu, mida peab ette laduma, kui kõne vastu võtta. Kõige lõpuks peab ütlema enda nime. Mul jäi nimi pabinas ütlemata ja juba sain sealt torust sõnaliselt vastu pead. Hiljem, kui oli vaja samale numbrile tagasi helistada, siis ma helistasin kogemata majorile ja kandsin talle selle info ette, mis eelmisel helistajal vaja oli. Ta pani kõik kirja ja lõpus küsis, et kas ma olen kindel, et mul õige number on. Loomulikult sain ma siis aru, mis jura ma olin kokku keeranud ja vabandasin end sellest viisakalt välja. Hetk hiljem tuli järsku sisse üks kapten, kes ütles, et kuskil siin majas pidi öömaja olema. Ma ei olnud nagu kuulnud, et siin kuskil tegevväelased magavad, aga teadsin, et meil on üks tühi tiib küll. Juhatasin ta sinna ja ta tänas mind ning me mõlemad läksime oma päevadega edasi. Õhtul, kui ma sellest seersantidele rääkisin, siis selgus, et teises majas pidi olema eraldi broneeritud tuba tegevväelaste jaoks, aga keegi meist ei tahtnud enam vaest meest segada, sest ta oli juba end meie majja kenasti sisse seadnud. Otsustasime, et laseme tal öö ära magada ja siis vaatame edasi. 

Ühel hetkel saabus meie korrapidaja ning siis võis õige toimkond rahus oma tööd teha. Ta õpetas mulle ja päevnikele ülesanded selgeks ja valvelaua taga istumine võis alata. Söömine on toimkonnas olles mõnus. Kui teised lähevad sööklasse rivis lauldes, siis on hea vaheldus minna kahe või kolmekesi ja süüa natuke rahulikumas tempos, omaette. Iga õhtu viib korrapidaja või korrapidaja abi läbi õhtuse riviloenduse ning see õhtu pidin seda tegema mina. Paarkümmend minutit enne riviloendust öeldi, et linnaku korrapidaja tahab mõlema kompanii mehi suurele riviplatsile, kus me tavaliselt loendust ei tee. Ühesõnaga järsku läks mu töö palju huvitavamaks, sest nimesid tuli tavalise seltskonna asemel lugeda ette kahe kompanii ees ehk umbes 230 inimese ees. 

Meenutas juba samasugust närvikõdi, mis kunagi näitlemise aegadele enne lavale astumist veres oli. Täitsa igatsesin seda tunnet. Aga ma ütleks, et sain ilma viperusteta enda asja aetud ja nimed loetud, nii et kõik läks hästi. Kuna teised rühmad jõudsid testidelt tagasi nii hilja, siis anti meile öörahu pikendust kella 23ni. See tähendas minu jaoks seda, et minu uneaeg oli ainult paar tundi, sest keegi peab alati territooriumit valvama. Öösel kella kuueni tiksumine oli päris raske. Ma proovisin küll raamatut lugeda, aga iga 30 minuti tagant hakkas silm vägisi kinni vajuma. Selleks puhuks tuli maja peal paar tiiru teha, et uni ära läheks. Kuidagi jõudis siiski hommik kätte ja kordagi magama ei jäänudki. Läksin ajasin drillseersandid üles ja uus päev võis alata. 

Teisipäev

Teisipäeva hommik oli mõneti tore. Kui kõik teised alles ärkasid ning maal ja taeval erilist vahet ei teinud, siis mina olin juba täitsa ärkvel. Ülejäänud rühm läks jooksma ja võimlema, aga ma istusin enda ruumis. Samas tähendas see seda, et jube uni kippus jälle peale. Enam ei saanud üldse lugeda, sest muidu oleks raamat käes magama jäänud. Mis selle päeva päästsid, olid ristsõnad. N-srs Ploom oli end korralikult ristsõnadega varustanud ja neid me terve aeg lahendasime. Hariv ja põnev tegevus. 

Hommikupooliku tegi lõbusaks üks seik, mis veel aset leidis. Üks reamees tuli sisse ja tahtis n-srs Ploomi poole pöörduda. Uksel jooksis ta omadega natuke kokku ja ütles: "Härra seersant, reamees Ploom, lubage pöörduda." Me hakkasime loomulikult naerma ja seersant lasi tal uuesti proovida. Selline pange panemine oli nii hea värskendus, et me naersime selle üle veel pool tundi hiljem ka. Ühel hetkel hakkas meie rühma koridoris kõva sagimine ja tuli välja, et meie rühma poistel on hetkel REV5 häire käsil. Põhjuseks oli see, et eelmisel päeval ei jäänud keegi korrusele relvi valvama, kui sööma mindi. Seega oli päris lõbus vaadata, kuidas teised peavad kogu varustusega õue tormama, aga toimkond saab rahus istuda ja vaadata. Sorry, poisid. 

Ühel hetkel astusid majja mundris tüdrukud. Hetkeks sattusime kõik segadusse, aga siis saime teada, et käsil on ajateenija töövarjutamine. See kujutas endas seda, et tüdrukud saavad proovida 24 tundi ajateenija elu. Selline programm on väga lahe idee, nende neidude õhinal nägusid oli lahe vaadata. Nii nad meie rühmas olid, kõndisid kaasa ühe rännaku ja osa lõpurännakust, aga sellest täpsemalt juba õigepea. Toimkonna lauda toodi mingi hetk info, et kõik võiksid oma REV5 koti ära pakkida ja juba autole visata, varsti on väljasõit. Me käisime vahetustega tubades asju pakkimas ja ega ei läinudki kaua, peatselt pidi isegi kasti ronima. Napilt jõudsin asjad pakitud.

Sõit kestis teadmata suunas (minu jaoks oli see teadmata suund, sest ma üritasin enda öist magamatust kuidagi tasa teha) mingi pool tunnikest ning kõigil kästi jalastuda. Kohe, kui autodelt maha saime, hakkas ka lõpurännak pihta. Võtsime jagude kaupa malelaua formatsiooni ja kõndisime sedasi umbes 4km. Kui mingisse metsaserva jõudsime, siis teatati, et kolmnurklaager tuleb nüüd püsti panna. Kui telgid püsti olid, siis võis juba süüa ja hügieeni teha. Samuti liikus ringi mingi info, et kui söödud ja pestud on, siis võib juba magama minna, mis sest, et kell alles 20 paiku oli. Nii ma siis kella 21ks enda telkmantli all olingi, valmis magama sättima. 

Asju lahti pakkides ja magamiskotti otsides selgus, et ma olen korraliku pahanduse kokku keeranud. Esimest korda ajateenistuses olen ma selles rollis, kus ei olegi midagi enam peale hakata, tuleb kuidagi enda tekitatud jamale lahendus leida. Nimelt olin ma enda magamiskoti kuidagi maha unustanud. Tagantjärgi mõeldes saan ma täpselt aru, kuidas see juhtus, aga avastamise momendil oli müsteerium suur. Nimelt, pidime me eelmise nädala alguses magamiskottidega ju voodis magama ehk siis minu magamiskott seisis kenasti kasarmus ühes tühjas kapis, kus me neid päeval ladustasime. Samuti ei olnud mul toimkonna tõttu võimalik varustust korralikult üle kontrollida, sest aega selleks polnud. Kott oli mul endiselt raskem kui teistel, nii et eeldatavasti oli mul kõik olemas. Sellega siis algas minu kaitseväe raskeim öö. Kui ma magamiskoti puudumist märkasin, siis tegin ma ümbritsevatele telkide enda üle nalja ja info jõudis kuidagi juhtkonnani. Sealt ma sain loomulikult karistuse, milleks oli magamiskoti asemel omale kivi kotti pakkida, et see liiga kerge ei oleks. 

Lõpurännakul kaasa veetud kivi, mis kasarmus üllatusena kotist välja tuli

Midagi polnud enam teha, kuidagi pidi nüüd magama minema. Ilmateade lubas hommikutundideks suve kõige külmemat ilma, 5 kraadi. Nüüd oli vaja kiirelt mõelda. Ma ajasin selga enam-vähem kõik soojust pakkuvad rõivad, mis mul kotis olid. Alustades soojast pesust ja lõpetades kiivrialuse mütsiga. Tagatipuks tõmbasin end magamiskoti asemele 250-liitrisesse prügikotti kerra, mingit soojust ta ju ikka pakub.

Siis algas öö. Kõlas karjumine, et kui keegi ühe piiksu peale kella 22-te teeb, siis kolime kogu laagriga ümber. Samal ajal jalutas juhtkond ringi ja tekitas kõigis tahtlikult ärevust, rääkides poistega öisetest häiretest ja põhjustest, miks võiks kohe laagri ümber kolida. Minu tegi see jutt nii ärevaks, et ma olin täiesti kindel, et kohe tuleb häire. Ma proovisin end kuidagi rahustada ja magama sättida, aga täpselt siis hakkas üleväsimus ja unetus pihta. Ma arvan, et ma vähkresin umbes kaks tundi, üritades magada ja keha maha rahustada. Terve see aeg tagus mu süda nagu ma oleksin jooksmas olnud. 00 ajal jäin ma siiski magama, aga ärkasin tunni pärast paanitsedes üles. Ma ei tea, mida ma unes nägin, aga üles ärgates oli mets kottpime ja mul oli tunne, nagu ma oleksin täiesti üksinda kuskil Siberi metsades. Ma sattusin päris paanikasse, aga rahustasin end maha. Sellel hetkel ma mõistsin, miks paanikahoogude ja ärevushäiretega inimesed ajateenistusest vabastuse saavad. Algas jälle siplemine pihta. Üks hetk ma siiski jäin magama, aga ärkasin juba 4:30 üles, sest jalad tahtsid otsast ära külmuda ja häda sundis telgist välja ronima. Käisin vetsus ära ja proovisin uuesti magama jääda, aga asja sellest ei saanud. Pool tundi enne kella kuut hakkasin hoopis vaikselt asju kokku pakkima, nii et ärkamise ajaks olid mu asjad kenasti koos ja ma sain kohe hakata süüa tegema. 

Kolmapäev - SBK lõpurännak

Hommikusöögiks tegin ma mingi konservi, et kott kergemaks saada. Ma arvestasin, et enam sellel päeval eriti süüa ei saa. Söödud ja hügieen tehtud, tuli kiiresti stardipunkti liikuda. Startis 3 jagu, sest neljas jagu oli esimese kolme peale laiali jagatud. Mina liitusin kolmanda jaoga ja kokku tuli meil väga pädev punt. Seda nägi ka rühmaülem, kes meile sõnad peale luges, et meie jagu rännaku võidaks. Kui start anti, siis panime minema, päris hea tempoga. Esimese kontrollpunkti ehk KP1 koordinaadid olid meil teada ning võidutahe oli hea. Üks meie jao mees suutis esimese kilomeetriga end nii ära väsitada, et vajus juba teistest maha ja vajas motiveerimist. Mina lihtsalt karjumisse ei usu ja rääkisin temaga rahulikult, et nüüd on vaja end kokku võtta. Loomulikult uusi jalgu ma talle sellega alla ei suutnud panna, aga polnud ka tarvis, sest KP1 juba paistis. Seal selgus kõigi üllatuseks, et nüüd on aeg REV5 veokitele visata ja rännak jätkub REV3-ga. Kahmasin kiirelt mingeid batoonikesi suurest kotist välja ja viskasin selle kasti. Vähemalt midagi hamba alla. Kui kõik kotid kastis olid, siis saime uued koordinaadid ja asusime teele. Jällegi pidi üht reameest motiveerima ja teda edasi aitama. Mulle tundus, et praegu ma küll kedagi aidata ei jaksa, ise 2 ööd magamata ja pikk rännak alles ees. Päris frustreeriv olukord, aga keegi pidi selle töö enda peale võtma. Sedasi me edasi läksime, minu käsi teise mehe õlal, et teda õiges tempos edasi lükata.

KP2 oli mõned kilomeetrid edasi. Seal pidid 2 meest jaost raadiosidet oskama ja üksteisele NATO tähestikus infot edastama. Mina ja rms Juhasoo-Lawrence tegime selle testi ära. 

Teekond KP3 juurde läks täpselt samamoodi nagu varemgi. Mina lükkasin terve tee üht meest ja kogu jagu sundis end kiirel sammul edasi. Samuti möödusime vahepeal enda rühma esimesest jaost, kes meist 20 minutit varem startinud olid. 

KP3 oli samuti umbes 3-4km pärast eelmist. Sinna punkti jõudes oli ees järjekord ja tekkis paus istumiseks. Oodata saime umbes 20 minutit, muide ootamise ja kontrollpunktide läbimise ajal läks rännaku aeg kinni ehk siis istumine oli nagu taevane kingitus. Kolmandas punktis pidi liivakaste tassima nii, et kast käes ei tohi liikuda. Kui kast liigub, peavad inimese jalad olema paigal. Neid tuli vedada mööda metsarada ja siis üle kahe tee, nii et nendest möödustuks sild, sest inimese jalad ei tohi teed puudutada. Meie tegime selle punkti ära umbes 10 minutiga. Meile öeldi, et meist eelmine meeskond tegi seda üle 2 korra meist kauem. Kõik olid täiesti surnud, aga see info motiveeris edasi liikuma ja seda me tegime. 

Jälle oli vaja kõndida 4km, et KP4 paistma hakkaks. Seal kästi vettkartvad asjad pükstest ära võtta ja kuhugi kõrgemale pakkida. Siis juhatati meid natuke edasi, kus hakkas üks jõe moodi värgendus paistma. Meie ülesanne oli liikuda puusani vees vastuvoolu mööda linte, et siis umbes saja meetri pärast uuesti veest välja tulla. 

Loomulikult olid kõik läbimärjad, mille peale anti meile sokkide vahetamiseks umbes 5 minutit. Sellest jäi ilmselgelt väheks, sest saapad olid vaja kuidagi enam-vähem kuivaks saada ja uued sokid jalga panna. Mõned minutid läksid seal kaotsi, sest lihtsalt ei jõudnud oma asjadega valmis. Kui kõigil teine paar sokke jalas oli, siis jätkus meie teekond.

Nüüd kõndisime palju rohkem, umbes 8-9km, et järgmisesse punkti jõuda. See oli see lõik, mille jooksul mõned juba aeglasemaks hakkasid jääma ja üldine grupi motivatsioon sai hea löögi. Kellel märjad jalad hõõrusid ja kes lihtsalt päeva lõpuks väsinud olid. Muideks, see mees, keda ma pool rännakut enda ees lükkasin, oli nüüdseks üks nendest, kellel mingit probleemi polnud. Ehtne näide sellest, kuidas väga palju on mõtlemises kinni. Tegelikult oleks suutnud ka omal jõul vabalt rännaku ära teha, aga ta ei teadnud seda veel. Seda ajateenistus õpetab.

KP5 oli kõige viimane punkt. Seal anti meile tee äärest jao peale üks palk, mida me vedama pidime. Ma pakun, et üle 500 meetri. Seda tuli vedada õla kõrgusel, aga õlal palki toetada ei tohtinud, ühesõnaga mõnus õlatrenn. Tee peal improviseerisime, kuidas saab vahetusi teha, et teise käega ka kanda saaks. See tuli nii sujuvalt välja, nagu oleks seda juba varemgi teinud. Kui palgiga teekonna lõppu jõudsime, siis pidime jälle kõik vettkartvad asjad vormist välja võtma ning varustuse ära panema. Ainult REV1 ja kindad jäid alles. Jällegi natuke ootamist ning siis ootas meid ees juba järgmine rada. Palk tuli vedada läbi looduslike takistuste Peipsi järve kaldale, kuhu oli ehitatud takistusrada. Vette. Jällegi puusani vees tuli palgiga minna läbi ja üle erinevate takistuste. Lõpuks pidi madalas vees palgiga jao peale minuti jooksul võimalikult palju kõhulihaseid tegema. 

Leidsin internetist illustreeriva pildi, me tegime samamoodi. Foto: Jim Rutan/CrossFit Honor

Pärast kõhulihaseid teatati meile, et sellega meie rännak lõppeb. Kokku kõndisime ligi 22km, mis on tegelikult päris vähe. See-eest olid meil päris koormavad füüsilised kontrollpunktid ja kokkuvõttes tegelikult proovilepanev rännak, aga mitte midagi murdvat. Minule see väga suurt katsumust ei valmistanud ja end eriti ületama ei pidanud. Kuidas meie jaol läks? See selgus SBK pidulikul lõpetamisel.

Pärast rännakut sai käia veel korra ujumas, mida me koos jaoga ka tegime. See oli hea tunne, ujuda ja tähistada kogu koos veedetud aega. Tihti kõndisime selle 7 nädala jooksul erinevatest järvedest mööda ja unistasime nendes suplemisest. Nüüd oli see võimalik.

Pärast ujumas käimist istusime autode peale ja algas kasarmusse sõit. Ma olin vist minut aega ärkvel ja kui klapid lahti tegin, siis olime juba kasarmus. Kuna kiiver oli peas, siis see väänas selle poole tunniga mu pea nii kangeks, et see valutas veel 2 päeva pärast seda sõitu. Kasarmusse jõudes oli vaatamata ulmelisele väsimusele vaja teha veel varustuse kontroll ja hooldus. Paar tundi küürimist, kiire söömine ja siis magama. Kasarmu voodi tundus jällegi sellel ööl kõige parem ja turvalisem koht, kus üks inimolend võib uinuda.

Neljapäev

Hommik nagu ikka, ainult palju valusam. Hommikusel võimlemisel võis kuulda oigeid, kui jalgu venitasime. Samuti oli rivis kõndimine kohati päris katastroofiline, sest haigete jalgadega on taktsammu kõndida mõneti keeruline. Pärast söömist sain ma teada, et kuna enne rännakut ei andnud me enda toimkonda üle, siis tuleb seal nüüd edasi istuda. See oli selline kahetine uudis, ei teadnudki, kas kurvastada või olla õnnelik. Samas on hea rahulikult terve päev istuda, aga ma teadsin, et terve see päev on üks unega võitlus. 

Terve selle päeva saime jällegi ristsõnu lahendada. Siis ei kiskunud uni peale. Toimkonna lõpuks oli seis selline, et üks 30-leheküljeline ristsõnade raamat olid täiesti lahendatud ja teine oli ka poolenisti täis. Ma arvan, et nüüd ma võiks vabalt mingil maakondlikel ristsõnade lahendamise võistlusel osaleda, kui selliseid asju korraldatakse.

Õhtul läks päev edasi suures reede ootuses ja varustust hooldades. Ma mäletan, et sellel päeval oli millegipärast vaimselt madalseisund. Ilmselt lihtsalt väsimusest ja ootusest, et saaks lähedasi näha. Samas oli ka põhjuseks see, et minu kaitseväe parim sõber rms Juhasoo-Lawrence sai järsku uudise, et ta läheb hoopis autojuhiks. Tal pole isegi b-kategooria lube ja siis tahetakse rekkajuhiks teha. Suurepärane juht, kes võiks ka vajadusel rühma juhtida, aga nüüd peab roolitaha istuma. Kahju. Samuti tehti selle juuli kutsega nii palju valesid valikuid, kes mingit rolli täitma peaks, et ma ei osanud enam enda tulevikust mitte midagi oodata. Aga mis seal ikka, kaitsevägi kord juba on selline, et igaüks ei saa valida, mida nad teha tahavad. Kõik tähtsamad ülemad, kes meil Jõhvis rääkimas on käinud, on öelnud, et olge entusiastlikud ja tundke asjade vastu huvi ning teil tekib võimalus valida, mida te teete. Ma olin selles lootuses terve aeg ka käitunud, aga nüüd hakkas karm reaalsus kohale jõudma. Võib-olla ei saagi tulejuhiks, võib-olla pannakse ühel hetkel autojuhiks, võib-olla siiski arvestatakse mingil määral mu valikutega. Ei tea. 

Neljapäeva õhtul jõudis kohale, et see on eelviimane päev koos vanade kaaslastega ja ees ootab teadmatus ning tundmatus, kõik muutub. Ma mäletan, kuidas ma omaette hetkeks palvetasin, et me normaalsed drillseersandid ja rühma juhtkonna saaksime. Vanad juhid olid oma oskusliku juhtimisega meid nii kokku kasvatanud, et nüüd oli keeruline mõelda kellegi teise käe all töötamisele. Meie SBK rühm on alati nii ühtne olnud, et kahju on poistega nüüd hüvasti jätta. Aga pole midagi parata, erinevad kohad vajavad täitmist. Sellise mõttega läksin ma ka neljapäeva õhtul magama. Lootuses, et tulevik tooks vaid head.

Reede

Jällegi tavaline hommik, kuid kohe peale söömist rivistati kompanii üles ja algas vande andmise tseremoonia proov. Tegime proovi läbi ning läksime kasarmusse tagasi. Nüüd oli kõigil tegemist kolimisega, sest kogu meie maja pidi ümber kolima teise kasarmusse, et see pilgeni täis pakkida. Kui me terve enda varandusega teise kasarmusse jõudsime, siis selgus, et teise kompanii ülem oli meile kägu ajanud ning nende maja polnud kolimiseks absoluutselt valmis. Kõik toad, mis pidid meie uuele rühmale kuuluma, olid endiselt inimesi täis ning meil polnud kuhugi enda asju panna. 

Kuidagi suvaliselt pakkisime siis asjad enam-vähem laiali ja ootasime, et teised välja koliks. Enamus neist ei jõudnud seda reede jooksul tehagi ehk siis selline segaduse jäigi sinna kestma. Meie magamisasjad ja spordiriided olid endises kasarmus, et pühapäeval seal ära magada ja esmaspäeva hommikul kerge võimleminegi ära teha. Selline logistiline arusaamatus, mis meil uues kasarmus toimus, ei tohiks minu arvates üldse aset leida. Sellele järgnes veel parajalt palju segadust esmaspäeval, aga sellest lähemalt juba järgmises postituses.

Sõdurivande andmine

Kui pereliikmed olid kenasti linnakusse kogunenud, siis algas tseremoonia pihta. Kaks kompaniid sõdureid marssisid uhkelt riviplatsile ning jäid ootama. Peatselt toodi lipp sisse. Siis tuli kapten, siis kindral, ning algaski vanne. Seda luges ette rms Mägi ning tema järgi kaks kompaniid. Võimas tunne. Kes sellest midagi ei tea, siis soovitan Youtube-st otsida. Seal leiab vanemaid videosid vande andmisest, kuid põhimõte on sama. Siis anti autasud kompanii parimatele sõduritele ning lõpurännaku parimale jaole. Tuli välja, et ME VÕITSIME! Kogu see raske rännak ei olnud pingutatud asjata, meie võitjate jagu sai endale Kalevi JVP termosed. Need andis meile üle kompanii veebel ning õnnitles kindral 

isiklikult. Lõpetuseks laulsime hümni, saatsime lipu välja ning marssisime minema. Lähedastega kuidagi paraku kokku puutuda ei saanud, tuli oodata linnaloale saamist. 

Nagu ikka kombeks, siis enne linnaluba tuleb teha majanduspäev ehk kõik alad tuleb lüüa läikima. Veider on kasarmut küürida, teades, et paari tunni pärast saab juba lebosse visata ja magada. Vabadus on nii lähedal, aga samas tuleb natuke veel kaitseväe kõige ebamugavamaid töid teha. Kui kõik alad puhtaks saime, siis võtsime torukotid sööklasse kaasa ja sõime oma viimase lõuna SBK võitlejatena. Selleks puhuks pakuti isegi väga maitsvat torti. Kui kalli raha eest soetatud magusahunnikud söödud said, siis lahkusime sööklast ja marssisime pääslasse. Sealt lasti meid välja ning lõpuks sai omakseid tervitada. 

Tiba naljakas pilt, aga pärast tseremooniat venda ja pruuti näha oli magus

Kuna mulle tulid Jõhvi vastu ema, vend ja pruut, siis loomulikult tuli kuhugi ju ema raha kulutama minna. Võtsime suuna Tallinna poole ning tegime Viitnas kerge söögipeatuse, sest teistel olid hommikust saati kõhud tühjad. Tsiviilis söön ma alati midagi vürtsikat või mingit rämpsu, sest sellest tekib kasarmus puudus. 

Kui Tallinnasse jõudsime, siis sain paari sõbraga kokku, keda ammu näinud ei olnud ning õhtu veetsime tähistades. 

Laupäev

Puhkepäev kodus. See on hea tunne. Kuna ma kodus olles lasen tavaliselt täiesti lebosse ära, et nädalast end kenasti välja puhata, siis ma tavaliselt isegi ei söö väga palju, sest lihtsalt ei viitsi poes käia. Teine variant on mul see, et lähen lihtsalt Tallinnast enda maakoju, et siis ema juures tema kulul natuke leiba luusse lasta ja makaroninatukest mekkida. Nii ma ka tegin. Laupäeva õhtul kirjutas mulle üks sõber ka, et täna olevat Turbas asuv Mootorispordi muuseum poole ööni lahti. Käisime sõpradega seda ka vaatamas, väga äge kogemus. Soovitan kõigile auto- ja rallihuvilistele kindlasti seda külastada. Väärt sõit ka siis, kui Tallinnast või kaugemaltki tulla. 

Mina kodukoha kõige ägedamat muuseumi kaemas

Pühapäev

Pühapäev on kasarmusse sõitmise päev. Enne seda proovin ma tavaliselt võimalikult palju blogi kirjutada, sest muul ajal pole väga aega. Midagi erilist ei olegi, madala motivatsiooniga päev. Seekord sõitsin ma Jõhvi teadmisega, et ees ootab kolimine ja NAK. Natuke teistsugune tunne, kui tavaliselt. 

Kuigi ma olin end peas natuke ette valmistanud, et kolimine pole veel lõplik, siis sellel õhtul toimunud mähis on siiani selgelt meeles. Kui me linnakusse jõudsime, siis hakati meid uuesti tubade vahel ümber kolima. Kolimise käigus prooviti mingeid rühmade nimekirjasid ka käsitsi valmis teha, sest ametlikult polnud meieni mitte ühtegi dokumenti jõudnud. Kuna samuti polnud ühtegi juhti ega rühma vastutavat määratud, siis toimus kõik nagu peata kanad oleks jooksma lastud. Õhtune rivistus oli nii segane, et linnaku korrapidaja kutsus kõik koos suurele riviplatsile, kus meil natuke aega puid pani ning siis käskis koostada korralikud nimekirjad, et vähemalt tulekahju korral oleks teada, kas kõik on välja jõudnud. Arusaadav. Selle tõttu saime öörahu pikendust ja magamise arvelt veel pool tunnikest rivis seista. Lõpuks lasti meid magama ära, aga sellepärast tund aega vähem magada saada, mis polnud absoluutselt meie teha, oli tüütu. Aga pole hullu, ka selliseid kogemusi on vaja, et igapäevaseid organiseeritud toiminguid hinnata. 

See postitus läks pikaks, võib-olla ka pisut venima, aga sidusat teksti ongi raske kiirelt kirjutada. Nooremallohvitseri kursuse algus on nii kiire olnud, et kasarmus pole kunagi aega kirjutada. Lisaks lastakse meid peaaegu iga nädalavahetus väljaloale, mis on ka alati väga tegus, seega kirjutamiseks aega napib. 

Ootan jällegi kõikide tagasisidet. Kas on liiga palju teksti? Millest veel kirjutama peaksin? Kuidas lugemine meeldis?

Kui soovite tagasisidet jätta, siis minuga saab ühendust siit, kirjutage julgelt! 

Facebook:

https://www.facebook.com/markus.reinboom 

Instagram:

https://www.instagram.com/markusreinboom

Aitäh lugemise eest, kohtume järgmises osas!

Sissekande soovitus:  Raamat "Just nii, härra seersant!", autorid Timo Porval ja Tarvi Tiits.

Sõber Vaikla soovitas lugeda, kui tahan ise ka blogi pidada. Pool raamatut on nüüdseks loetud ja soovitan teilegi. Raamat on sarnane mu blogiga, mõnes kohas oleme isegi sarnaseid võrdluseid toonud. Keda huvitab, see loeb.