Kas ajateenistus on mõttetu ajaraiskamine?

 Sissekanne Nr8/09.07.21/09:01

Minust on saanud reservteenistuja! Käes on juba juuli, ilmad on ebatavaliselt soojad ning mind oleks justkui heal ajal linnaloale lastud. See mõte, et ma olengi nüüd lõplikult kodus ja enam kordagi Tallinn-Narva maanteel Jõhvi suunas sõitma ei pea, ei ole mulle vist veel kohalegi jõudnud. Ma olen kodus ja püüan võtta igast momendist viimast, täpselt nagu väga üürikeseks jäänud linnalubadelgi.

Nüüdseks olen kuu aega juba reservis olnud ning püüdnud tsiviileluga kohaneda. Võtsin aja maha ning olen siiani teinud vaid seda, mida tõeliselt tahan. Olen läbi mõelnud enda kaitseväe kogemuse ning selle siia postitusse kirja pannud. Aus jutt, no bullshit.

Viimati kirjutasin aprilli alguses, kui mõned pikemad õppused juba seljatatud olid, kuid suurem osa nendest veel ees ootas. Siis oli 10 nädalat reservini, mis tundus nagu lõputu aeg. Enamik sellest 70 päevast veetsime me metsas ning graafik oli väga tihe. Praktiliselt õppus õppuse järel. Võtame kokku, mis kõik nende nädalatega juhtus.

Pilt ajateenistuse finaalist, Kevadtormilt. Drillid harjutatud, relvad õlised ning täielikult võitlusvõimeline pooljagu. Pildil: kpr Nigul, rms Talma ning mina.
Foto: N-srs Tölpt

Selles osas võtan kokku kogu ajateenistuse tervikuna, räägin Kevadtormist ning selle eel toimunud suurõppustest. Kas kogu see aeg ja pingutus oli kokkuvõttes kasulik?

Alustame ikka algusest. Aprilli esimesel nädalal olime keskpolügoonil. Tegemist oli paaripäevase õppusega, mis suutis eriliselt vingerpussi mängida. Teadupärast ei ole katuseta teenistusautoga võimalik mitte kuidagi halva ilma korral kuivaks jääda ning antud nädal tegi selle puust ja punaseks. Siis oli veel külm, väljas oli alla 10 kraadi ja taevast sadas alla lörtsi ning külma kevadist vihma. Õppuse raames toimusid jalaväe manöövrid ja suuremas osas oli eesmärk üksustevahelist koostööd harjutada. Mulle jääb eredalt meelde, kuidas me enda jaoga umbes 4 tundi ühte positsiooni julgestasime ja suure vihma ja lörtsi tõttu juba esimese tunniga läbimärjad olime. Kõigil oli nii halb ja külm, et hakkasime lihtsalt naerma. Tuletasime häid aegu meelde, rääkisime omavahel tsiviilelust toredaid jutte ja pidasime lihtsalt koos vastu. Sellepärast on võitluskaaslased meeletult olulised. Kui nendele saab sellistel olukordadel toetuda ja koos sellest kõigest nina püsti läbi minna - vot see on alles tunne.

Aprilli teisel nädalal saime natuke varustust hooldada ja valmistuda järgmisteks õppusteks. Vahepeal ehtisime enda GD-d ka maskeeringuga ära. Masinad nägid pärast seda päris kurjad välja. Väga palju me puhata ei jõudnudki, sest nagu te võite ette kujutada, siis on see päris suur töö.

Masinate maskeerimine. Esmalt kaetakse masin kamovõrguga ning siis seotakse selle külge meeletus koguses vanadest vormidest lõigatud ribasid.

Kolmandal nädalal sõitsime kohe esmaspäeva hommikul jällegi keskpolügoonile. Ootas ees 8-päevane õppus "YMIR". Tegemist oli peaaegu samas mastaabis harjutusega, nagu seda on Kevadtorm. Kohal olid liitlased, mõlemad jalaväebrigaadid ning igasugused toetusüksused. Nagu needus ikka end väljendab, siis saime seegi kord vihma. 8-st päevast vaid mõned olid ilma sajuta. YMIR pani korralikult proovile ning lõi mingil määral isegi närvi sisse, et mis küll Kevadtormil saab, kui juba praegu nii raske on. Miinipildurite jaoks on kõik õppused üpriski drillipõhised ja otseselt midagi väga uut või huvitavat minu jaoks seal ei juhtunudki. Iga õhtu telkide üles panek ja hommikul maha võtmine oli muidugi kõige tüütum tegevus üldse. Kõigepealt lähevad üles 2 juhtkondade telki ning siis võivad kõik alles hakata enda telkidega tööd tegema. Minu jaoks teenistuse kõige ebameeldivam tegevus. Kui viimasel päeval Jõhvi sõitsime ja teel sinna väga ära külmusime, siis sain meeletu runner's high osaliseks. Tundsin, et olen millegi väga vägevaga hakkama saanud ja suudaksin veel kauemgi metsas olla, kui vajadus peaks tekkima.

Aprilli viimase nädala esmaspäeval jõudsime Tapalt Jõhvi ning kohe kolmapäeval sõitsime edasi Sirgalasse, kus toimusid lahinglaskmised. Jalaväelased ja tulejuhid tegid enda trikke ning meie toetasime neid miinipilduja tulega. Kuna tulepositsiooni meeskonnal pole lahinglaskmistel just eriti palju tegevust, sest ohutustehnilistel põhjustel on alati vähe positsioone, kust miinikad lasevad, siis sain rahulikult rühma tegevust pealt vaadata ja samal ajal vaikselt raamatut lugeda. Imekombel olid lahinglaskmiste ajal ilmad ka nii kenad, et see tiksumine oli täitsa nauditav. Neljapäeva õhtul sain järsku teada, et pean tagasi Jõhvi sõitma, kuna järgmise päeva hommikul sõidan Tapale mingile rivistusele. Rohkem eriti infot ei saanudki, kuid pakkisin asjad kokku ja sõitsin tagasi Jõhvi. Järgmisel päeval sõitsime paari saatusekaaslasega Tapale brigaadirivistusele. Seal selgus, et olin brigaadiülema tänukirja ära teeninud. See oli suur au.

Brigaadirivistus. Kolonel Vahur Karus jagab meeneid ja tänukirju. Mind on näha järjekorras järgmisena.

Mai kuu algas järgmiste lahinglaskmistega. Õigemini oli tegemist õppusega "Tornaado". Nüüd lasime koos Kuperjanovi JVP miinipildujatega. Kui nende kahele tulerühmale meie üks rühm juurde liideti, siis moodustus miinipildujapatarei. Patarei koosseisus toetasime Kuperjanovi ja Kalevi jalavägesid, praktiliselt 4 päeva järjest. Rühma jaoks väga väsitav aeg, kuid nagu ma juba mainisin, siis minu jao jaoks pole lahinglaskmised palju rohkemat kui postil istumine, öösel ahjude kütmine või moraalseks toeks olemine. Kärtsu ja mürtsu lasti palju ning vaatepilt oli äge. Mis ei olnud äge, oli loomulikult vihm. Jälle vihm. Kogu aeg vihm. Vihm vihm vihm.

Mai teisel nädalal saime suure üllatusena linnaloale. Lausa viieks päevaks. 

KEVADTORM

17. mail, algas Kevadtorm. Kohe, kui Jõhvi linnaku väravast välja jõudsime, oli "olukord peal" ehk siis pidime käituma nagu sõjaolukorras. Viimaks algas see õppus, mis paneb proovile kogu teenistuse jooksul omandatud teadmised ja võtab sinu vaimsest pinnasest veel teste ja proove teadmaks, milleks sa inimesena võimeline oled. Sõitsime esimesena Soodlasse, kus paar päeva pataljoni koosseisus manöövreid läbi harjutasime. Minu jagu lähetati vahepeal juurde luurerühmale, et me koos soovitud alasse jõuaksime. Mu blogi staažikam  lugeja saab aru, et luurerühm koosneb ju jaoülematest, kellega ma koos enda NAEK-i läbisin. Jälle kohtusin vanade heade sõpradega ja saime mingeid ülesandeid jälle õlg õla kõrval täita. Kui Soodla harjutused läbi said, siis sõitsime koos Keskpolügoonile, kus luurajad kohe alguses kontakti said, kui mina läheduses enda positsiooni mõõdistasin. Siis sain küll aru, kui väga ma ikkagi luures tahaksin olla. Miinipilduja "luure" pole ikka see...

Keskpolügoon osutus meie jaoks vanaks ja tuttavaks kohaks. Päris eelmiste kordadega samadel positsioonidel olla ei saanud, aga üldiselt hakkas kaart vaikelt pähe kuluma ja lahingolukorra hindamine oli lihtsam. Ja mida siis Kevadtormi esimene nädal meile põnevat pakkus? Suures pildis eriti midagi. Tõenäoliselt ei ole mingi üllatus seda kuulda, aga nädala jooksul oli vaid 1 päev, mil ei sadanud vihma ning tegevus oli täpselt sama nagu eelmistel õppustel. Reedel sai õppus pausi ning üksused suundusid nädalavahetuseks reorgile ehk siis lahingvõimet taastama. Meie reorg toimus Tapa linnakus telkides. Mäletan, kuidas kõik soovisid puhata ja enda vabalt tunda, kuid ülemad hakkasid lambist mingit distsipliini ja korda taga otsima. Telkide kõrval toimus "hommikune ülevaatus" kontrollimaks väljanägemist ning varustuse kontroll. Päris narr tunne oli seda kõike taluda, samal ajal kui teised üksused kas rätikute väel või isegi tsiviilriietes ümberringi pealt vaatasid. Ka viimase õppuse ajal suutsid ülemad sellise n*ssimisega üllatada ja moraali korralikult alla tõmmata. Ju siis oli see vajalik.

Vihmasel õppusepäeval klõpsasin sellise foto. Tegemist on GD-ga, mis on presendiga kaetud, et pisut kuivem oleks ning seejärel ära maskeeritud. Seest vaadates on kuulipildujal ideaalne vaade, et nii mitu tundi rühma seljatagust julgestada.

Teine Kevadtormi nädal algas jällegi Soodlas. Nüüd jäime sinna valmisolekusse, et iga hetk kuhugi suunas vastase õhudessandi peale reageerida. Huvitavaks ja hirmsaks muutis selle kõige fakt, et see toimus tsiviilaladel. Praktiliselt kujutasime ette olukorda, kuidas peame kellelegi ukse taha minema küsimusega, et kas me võime siia platsile miinikad püsti panna ja siin maa mitme erineva veokiga üles künda. Kui ühel hetkel lõpuks häire tuligi ja me kogu pataljoniga enda jõud Nurmsi lennuvälja poole valmis panime, läks asi huvitavaks. Minu jagu liikus jällegi koos luurerühmaga ja edumaa teiste üksuste ees oli minimaalne. Mingit luuret polnudki võimalik selle ajaga teha. Kui me enda positsioonile jõudsime, siis selgus, et meie enda rühm jõudis sinna enne meid kohale. Aspirant oli pahane. Sellist asja ei tohiks kindlasti juhtuda. Selgus, et olime luurerühmaga tee peale liialt aega venitanud teise üksusega link-upi' tehes. Terve ülejäänud päeva seiklesime tsiviilaladel ringi. See oli põnev ja andis reaalse sõja kuvandit palju paremini edasi kui keskpolügooni lõputud sood. Kellegi eramaad me lõpuks üles kündma ei pidanudki ning ühtegi tsiviilkontakti õnneks ei tekkinud. Üks farmer vahepeal arvas, et me küll sõitsime ta viljapõllul, kuid nii see ei olnud ja selle tegid talle vahekohtunikud peatselt ka selgeks. Õhtu lõpuks oli vastase dessant tõrjutud ning otsisime ööbimise, et varahommikul saaksime tagasi keskpolügoonile sõita.

Järgmisel päeval hakkasime pärast mõnetunnist und sõitma. Sihtkohaks oli Läsna linnak, kus meile kollased lindid külge pandi ja 2. jalaväebrigaadile juurde liideti. Teel sinna sadas meeletult vihma. Olime kohale jõudes täiesti läbimärjad ning mingit motivatsiooni nüüd kedagi siin tulega toetama hakata meil küll ei olnud. Terve päev istusime enda jaoga postil ning samamoodi ka järgmise hommiku. Olime täiesti harjutusala ääres ja mingeid positsioonivahetusi ei olnud võimalik teha. Kuna vastane aina edenes, siis jõudis varsti järg ka meieni, Ühel hetkel nägime lahingmasinaid ning teadsime, et meiega on kohe kõik. Panime kähku kiirkaitse püsti ning andsime endast kõik, mis saime. Kogu rühmas on siiski vaid 2 tankitõrjerelva ning kaua me vastu ei püsinud. 20 minutit hiljem sõitsid meie positsioonil lahingmasinad ringi ning me olime surnud. 

CV-90. Kui selline asi sinu suunas vurab ja liiv kaevikuservalt maavärina tõttu alla variseb... näed sa tõenäoliselt viimast korda seda toru.
Foto: pildid.mil.ee

Sellega siiski see olukord ei lõppenud, vaid mõned minutid hiljem äratati meid taas ellu ja saime uuesti lahingutest osa võtta. Panime end nüüd korralikult valmis ja olime külalislahked. Jäime vastaseid ootama. Istusime positsioonidel pikemat aega, kuni lõpuks koidikul ENDEX ära kuulutati. Siis istusime 3-4 tundi niisama positsioonil ja ootasime järgmist infot ning saime lõpuks südaööl teada, et peame antud asukohast ära minema 2km lõuna suunas. Pakkisime asjad kokku ning läksime enda üürikest und nautima. 

Järgmise päeva äratus jääb mulle pikaks ajaks meelde. Magasin õndsat und kuni kuulsin võõraid hääli agressiivsel häälel raadiosse rääkimas "meist mingi pool klikki edasi on vastane, kes plaanib läbimurret ja siin meie positsioonidel on mingi miinika rühm, kes ei saa elust mitte m*nnigi aru. Nende torud on täiesti vales suunas ning mingit abi neist küll pole." Te oleks pidanud sellel hetkel mu nägu nägema. 3 tundi und oli nii magus, et hetkel magamiskotist kindlasti poleks tahtnud välja tulla, aga sõda vajab pidamist. Ajasin enda jao kiirelt üles ning jooksin ise juba nimetatud "võõra häälega" koordineerima, et olukorrast paremat pilti ette saada. 

Selgus, et meie positsioonil teeb jalavägi liitlaste soomustatud üksustele blokki. No selge. Miinikad on pandud jälle positsioonile, kus suurtest relvadest mingit kasu ei ole ning tuleb Galiliga tanki vastu sõdida. Hiljem sain teada, et see oli mingi õppuse kõrgem mähis, et vastane sealt meieni üldse jõudis. See selleks, juhtub ka parimatel. Ei läinud kaua aega, kuni sain rühmale äratuse teha, mida ka mitu päeva hiljem meelde tuletati ja selle üle nalja heideti. "üks-üks, üks-kaks, üks-kolm, siin viis-kaks. Äratus, teie positsioonidest 100m TAGA POOL on vastase tank, kuuldel." Nägin, kuidas unesegased sõdurid igast erinevast urust välja hakkasid pugema, et käsitulirelvadega tanke mõjutada. Andmine oli korralik ja läks umbes tund aega mööda, kuni kogu rühm surnuks kuulutati ja meie jaoks õppus läbi oli. Paar tundi hiljem kuulutati lõplik ENDEX ning hakkas varustuse kontroll, et suund Jõhvi poole võtta. Kaks nädalat. Kaks päeva, kui ei sadanud vihma. Tore.

Unustasin veel rääkida, kuidas sellel hommikul kõige ägedama Kevadtormi elamuse sain. Kui olukord veel rahulikum oli ja rühm lahingvalmis, siis saadeti minu jagu luurele. Leidsime ka ühe vastase lahingmasina, millest 50m taga pool olime. Suunasime sellele enda 2 tankitõrjerelva ja masina hävitamine oli vaid kahe päästikuvajutuse kaugusel. Paraku selle hävitamiseks luba me ei saanud, sest see oleks tõenäoliselt mõjunud kui herilasepesa torkimisena. Jällegi hakkasin õiget luuramist taga igatsema, et selliseid vastase tuvastamise ülesandeid tihedamini minule langeks. 

Lihtsalt äge pilt mu jaost. Ise tegin.

 

Pärast Kevadtormi õppuse osa lõppu sõitsime tagasi neljaks päevaks Jõhvi, et juba reservhooldusega pihta hakata. Jõudsime sellel ajal enamik asju ja masinaid ära hooldada, et reservi minek libedamalt läheks. Mingil päeval saime isegi poolteist tundi linnaluba, kui teised üksused 4 tundi said. Miks? Ei tea siiani, ju siis oli vaja meid veel ergutada. Järgmisel päeval käisid teised üksused jälle väljas, meile linnaluba ei määratud. Viimasel nädalal pakuti meie korrusele üle jäänud koroonavaktsiine. Teised üksused said, aga meie mitte ühtegi doosi. Kõlab ebaausalt? Võib-olla. See on kaitsevägi.

Õppuse osa sai läbi ja ees ootas finaal. Lahinglaskmised. Viimane nädal õppust kujutas endast ette 48h järjest valmidust, et tuleülesandeid täita. Minu ülesanne? Postil istuda ja rühma julgestada. Kui keegi muidu mingeid turvateenuseid vajab, siis andke teada. Põhimõtteliselt pean ma end nüüd professionaalseks turvalisuse tagajaks. Ma koostan kohe sellised julgestusplaanid, et oioi...

Lahinglaskmistesse ma pikalt ei laskugi. Midagi erilist meie positsioonilt näha ei olnud, kuid võidu lasid keskpolügooni sihtmärgialasse liikursuurtükid, suurtükid, miinipildujad, reaktiivsuurtükid ning isegi kopterid. Meie rühm lasi koos ühe lätlaste rühmaga ja hiljem üksinda. Lasime valgust ja kildmiine üle jalaväe peade, neil võis seal väga äge olla. Meie jaoks olid need minu arvates nagu varasemadki laskmised. Ei midagi väga erilist. Kui 48 tundi täis tiksus ja endex ära kuulutati, oligi sõjategevus meie jaoks läbi. Hakkasime masinatelt maskeeringuid maha võtma ning vaikselt asju hooldama, sest ees ootas suuuuur hooldus.

Kevadtormi lahinglaskmised. Ööpimeduses laskmise vaatamine on hoopis teine tera.
Foto: pildid.mil.ee

Kogu viimase nädala nägime vaeva, et ära teha reservhooldus autodele, telkidele, miinikatele, Galilidele ning kogu kasarmule. Lisaks sellele andsime iga päev mingi osa varustust ära, mis samuti aega röövis. Läks päris kiireks, kuid saime kõik õigeks ajaks tehtud. Neljapäeval sõitsime Tapale, kus karjääripäeva raames erinevaid masinad ja ametikohti näidati. Siis oli viimane brigaadirivistus ja sõit tagasi Jõhvi. Reedel viimane lihv kasarmu hoolduseks, viimased varustuselemendid lattu ja tsiviilriided selga. Välja minnes kontroll, et midagi ebaseaduslikku väeosast välja ei viiks ning minek. Igaveseks Jõhvi linnakust minema. Ma ei tundnud sellel päeval nii suurt rõõmu, kui enda ettekujutuses seda kõike varasemalt olin ette näinud, kuid olin siiski õnnelik. Jälle üks etapp elus läbitud ning aeg vastu astuda uutele väljakutsetele palju avaramatel ja ettearvamatutel väljadel, kui seda on kaitsevägi. 

Kas ajateenistus on kasulik? Kas ma soovitan ajateenistusse minna?

Lihtsat vastust ma sellele küsimusele anda ei oska. Mina ütleks nii, et ajateenistuse saab igaüks enda jaoks ise kujundada. Kui sa tahad selle teha põnevaks ja meeldejäävaks, siis selleks on sul võimalus. Kui sa ei viitsi midagi teha ja kavatsed sellest läbi šlangida, siis su ajateenistus tuleb täpselt nii mõttetu. Minu idee oli siia tulla ja võtta maksimum, arendada end inimesena ja olla kasulik sõdur riigile. Panna enda vaim ja füüsiline vorm proovile, ületada igasugused ettekujutused enda võimekusest, nutta, sest lihtsalt enam ei jaksa ning saada teadmisi metsas elamiseks või matkamiseks. Kas ma sain kõik, mida ma ootasin? Kindlasti mitte. 

Päris kiiresti sai selgeks, et kaitsevägi ei ole üldse selline, milline ta oli mu ettekujutuses. Mul on raske kirjeldada, mida ma sellega mõtlen, aga lühidalt öeldes ei ole kaitsevägi asutusena üldse nii efektiivne, kui võiks olla. Minu jaoks kasulik aeg oli vaid SBK (esimesed 7 nädalat) ja NAEK (7 nädalat Luurekompaniis) ning ülejäänud teenistus pigem passimine või ebaefektiivselt asjade tegemine. Ma arvan, et kui kogu õppetöö toimuks sama tulemuslikult, kui SBK-s või Luurekompaniis, siis võiks ajateenistus kesta tunduvalt vähem. Loomulikult pole see tõenäoliselt võimalik, sest enamik inimesi ei püsiks selles tempos ja jääks õppetööst maha. Probleemi ma näen, aga lahendust ka pakkuda ei oska. Võib-olla peaks koostama n-ö eliitrühmad või vastupidi rühmad inimestele, kes iseendagagi normaalselt hakkama ei saa. Võib-olla oleksin pidanud teenima erioperatsioonide väejuhatuses. (Võimalus selleks on paraku alles alates käesolevast aastast)

Kindlasti sõltub väga palju väeosast, kus aega teenida. Näiteks Luurekompanii või Logistikapataljoni võitlejate elusid ja olusid pole võimalik võrrelda. Ometi saavad mõlemad nooremseersantideks ja läbivad suures pildis justkui võrdväärse koolituspaketi auastme ülendamiseks.

Ma tulin ajateenistusse suure tuhina ja kõrge motivatsiooniga. Ma tahtsin kirjutada samal ajal blogi ning võimalusel võtta aktiivselt osa kõikidest väesisestest huvitegevustest või võistlustest. Pärast jõulupuhkust, kui isolaatorisse sattusin, see kõik muutus. Tutvusin isolaatoris mitme erineva tüübiga, kes kõik ajateenistust südamest vihkasid ja seda täielikuks ajaraiskamiseks pidasid. Nendega sellel teemal pikalt arutledes, hakkasin ka ise sellest perspektiivist aru saama. Kaitseväel on nii-nii palju murekohti ja probleeme, mille kõige lahendamiseks mingeid ressursse tõenäoliselt polegi olemas. Võib-olla on see iga riigi armeega nii, minu toetustase sellel küsimusele vastust ei tea.

Ajateenistus on kahtlemata kasulik. Ma õppisin sellest palju, kuid oleks võinud õppida palju rohkem. Ma tunnen, et minu potentsiaali ei kasutatud piisavalt ära ja enda võimete piire ma kahjuks kordagi ei ületanud. Samas ei saa ka vinguda, sest ajateenistuses on ikkagi korraga tuhandeid inimesi ning igaühele individuaalselt läheneda on võimatu. Kuid ebapädevad ja reaalsustaju kaotanud tegevväelased, kasutuid asju täis topitud tunniplaan, hommikused ülevaatused, Sirgala harjutusvälja väravas töötavad ülbikud, veniv õhtune riviloendus, mähiseid täis suurõppused, pool aastat tühjalt seisev ja mittetöötav sõdurikodu, ülemate tujudest sõltuvad "ergutused", mõttetud ja asjakohatud tunnid, 3 kuud töökorrast väljas olevad pesumasinad, täiesti alusetult nooremseersantideks saanud tegelased, mitte midagi kasulikku tegevad instruktorid, vigased sidevahendid, end "Apocalypse Now"-le sarnaselt jumalana tundvad linnaku korrapidajad, ajateenijate peale lihtsalt niisama karjuvad laotöötajad, võssa kasvanud ja seisev discgolfirada on vaid mõned nendest asjadest, mida SAAB korda teha. Need asjad peaksid olema korda tehtud. Ammu. See on nimekiri asjadest, mis mulle kümne minutiga pähe lõid. Igaüks teeb siit omad järeldused.

Ma kindlasti ei kahetse, et ma ajateenistusse vabatahtlikult tulin ning jään kokkuvõttes kogu teenistuse kogemusega rahule. Ma ei vihka ajateenistust, kuid tahtsin valgustada natuke põhjuseid, miks paljud noormehed siiani üritavad end ajateenistusest ära skeemitada. Asjad on kindlasti läinud paremaks, aga see töö ei tohi siin seisma jääda. Minu seisukoha ajateenistuse kohta võiks kokku võtta nii: ma olen väga uhke, et ajateenistuse ära tegin, kuid uuesti ei teeks. Ma olen tänulik Eesti kaitseväele nende võimaluste ja kogemuste eest, mida mulle pakuti. Aitäh.

Peagi hakkab uus suvekutse kasarmude suunas liikuma. Soovin edu kõikidele uutele teenijatele. Mina ütleks, et ajateenistus tegelikult teeb meheks. Vähemalt mehelikumaks. Seda aastat teenistuses tuleks kindlasti jäädvustada, et see pikemaks ajaks kaasas käima jääks. Ajateenistus paneb standardid paika ja võtab sinult ära isu vinguda mõttetute asjade üle. Jäta need emotsioonid alles ja kasuta neid edaspidises elus mõistlikult. Siis jääd teenistusega kindlasti rahule. Kui varem mitte, siis kohtume lahingus.

Aitäh sulle, lugeja, et alati minu tegemistega kursis tahtsid olla. Mul oli meeletult hea meel kõikide ootuseid täita, kes selle lingi avasid ja mulle hiljem häid tervitussõnu saatsid. Aitäh-aitäh-aitäh.

Ajateenistus on läbi. 

Uued vägiteod ootavad.

Nooremseersant Reinboom OUT

PS! Aitäh kõikidele inspireerivatele teenistuskaaslastele ning tegevväelastele. Tänu teile olen ma täna see, kes ma olen.