Sissekanne Nr7/02.04.21/10:38
10 nädalat reservini
Selles osas tuleb juttu koroonaviirusest, Nursipalu metsalaagrist ning miinipilduri elust.
Viimati kuulsite minust siis, kui NAEK-ile Luurekompaniis lõpu peale tegin. Vahepeal on palju aega mööda läinud, aga ütlen ausalt, et väga palju uut ja erilist toimunud ei olegi. Eks sellel ole põhjuseid mitmeid, aga neid jõuame siin lahata. Mingit väga pikka loba ma seekord ei aja, et teid tulevasteks Kevadtormi seiklusteks pisut näljaseks jätta.
Saabumine jõulupuhkuselt. Pärast kahte nädalat puhkamist oli loomulikult päris keeruline kasarmusse naasta, aga sinna ma õieti ei jõudnudki. Tegelikult ei jõudnud ma kasarmusse lausa järgmised neli nädalat. Kõik algas sellega, et otsustasin puhkuselt taas Jõhvi sõita sõpradega samas autos. Kui juba poolel teel Jõhvi suunal olime, siis said mu sõbrad teate, et nad võivad olla lähikontaktsed, sest nende sõber ei tunne end kõige paremini ja ootab nüüdseks koroonatesti tulemust. Olukord ei soosinud head. Kui juba Jõhvi linn paistis, siis hakkas ühel sõbral hoopiski halb olla, mistõttu seda ka kohe pääslas tegevväelastele rääkisime. Sellise jutu peale saadeti meid otseloomulikult pikema seletamiseta isolaatorisse. Kui enda kompsudega maha istusime, siis ei olnud ma end varem nii veidralt tundnud. Rühmakaaslased kogunevad kasarmus ning hakkavad väljaõpet saama, mina istun enda uue voodi pervel ning püüan aru saada, mis koht see isolaator üldse on. Kordagi varem pole ma kaitseväes isegi laatsas käinud ega endale ühtegi vabastust saanud, nüüd lihtsalt istun siin ja tunnen end täieliku šlangina. Aga mis seal parata, ju siis pidi nii minema.
Isolaator. Vanaaegsed kapid, madalamad ning amortiseerunud narivoodid. Paljudel voodikohtadel pole madratseidki. Tunne, nagu oleksime kuhugi ajarännule sattunud ja nüüd end vabariigi taasloomise aegadest leidnud. Okei, mitte päris nii kaugelt, aga ikkagi oli kõik päris vana ja natuke räämas. Ja mida peakski ühelt isolaatorilt ootama? Uhket haiglatuba koos puldi teel juhitavate vooditega? Ärge tehke nalja, see pole Kuperjanov.
Iga viie kuni kümne minuti tagant tuli tuppa järgmine tüüp. Õhtu lõpuks oli meid toas 14 tükki. Õnneks või kahjuks mitte kauaks. Järgmine päev selgus, et sõber, kellel oli autos paha hakanud, oligi koroona positiivne. Tema jaoks algas sõit tapale, meie jaoks pikenes isolatsiooni aeg 10 päeva. Palju me ei jõudnudki aega surnuks lüüa, enne kui juba järgmine sõber positiivse testiga Tapale sõidutati. Ja läks jälle 10 päeva nullist käima. Desinfitseerisime pidevalt kõike võimalikku ning kandsime maske, et nakkust natukenegi pidurdada. Vahepeal oli tunne, nagu oleksime mingis koroona testilaboris, kus uuritakse, kuidas ja millistel tingimustel see levib. Oleksin sellises eksperimendis huviga osalenud.
Igatahes, samal ajal kui meie päevad läbi lamasime (no see lamamine oli tõesti vähemalt 20 tundi ööpäevas, sest peale söömise ühtegi tegevust päevakavas ei olnud), tekkis mul vaikselt sümptomeid juurde. Kõigepealt kerge väsimustunne ja peavalu (mida seostasin liigse ekraanide vaatamise ja lamamisega), siis juba kõhulahtisus ning viimaks kadus lõhnataju ära. Lootsime kõik, et olen lihtsalt haigeks jäänud ning põskkoopapõletik on see kurjajuur, mis mu armsa lõhnataju ära pätsas. Aga ei. Mõni aeg hiljem selgus, et olen samuti koroona endale külge saanud.
Uus peatükk isolaatori elus. Kõik positiivsed sõidutatakse Tapale. Kuigi Jõhvis oli meil juba paras seltskond tekkinud, siis nüüd löödi see kahjuks laiali. Kusjuures selle koroona testtoa andmete põhjal levib see viirus ikka väga veidraid teid pidi. Mõned ettevaatlikumad said endale lambist koroona külge ja kõige laisemad jalutasid lõpuks negatiivsetena isolaatorist välja. Ühesõnaga nüüd viidi pool tuba Tapale ära, mina kaasaarvatud. Tapa isolaator oli küll palju uudsem ja uhkem, aga tegelikult ebamugavam ka. Praktiliselt oli kõikidel tubadel ühine katus, ainult seinad olid vahele ehitatud. Rahu ja vaikust ei saanud kunagi. Mõned läksid alles 2-3 paiku magama ja liitlased ärkasid juba kell 6 üles. Lõpuks ehitasime enda toas endale madratsitest koopad, kus õhk üldse ei liikunud, aga sees vähemalt hea vaikne oli. Päevas mängisime jällegi tundide viisi UNO-t ning nii see aeg otsa saigi. Varsti sõitsime jällegi tagasi Jõhvi poole, nüüdseks läbipõdenutena.
Vana hea Jõhvi. Tagasi kasarmusse jõudsin laupäeval. Kokku olin isolaatoris 27 päeva ning enne seda 14 päeva jõulupuhkusel. Tagasi oma poiste sekka jõuda oli väga veider. Sõpru oli hea meel näha, aga esmakordselt üle pooleteist kuu tagasi Kaitseväes olla oli imelik. Meenutas tegelikult lausa SBK tunnet, kui esimest korda üldse militaarmaailma astusin. Neid mõtteid ma siiski õnneks kaua mõelda ei saanud, sest järgmine päev saadeti kõik puhkusele. Jälle nädalaks. Koroonaga võitlemiseks proovitakse uut süsteemi, et linnaload pole mitte nädalavahetuseti vaid kuus korra saab umbes nädalaks ajaks välja. Ehk siis minu jaoks oli see planeerimata ideaalne ajastus. Läksin esimest korda linnaloale tundega, et seda ma küll ära teeninud ei ole. Pole õieti vahepeal midagi teinudki.
*n-srs Reinboom naudib taas nädalast linnaluba*
Väljaõpe jätkub. Käes on juba 8. veebruar. Viimaks olen tagasi. Päriselt tagasi. Aeg relvad kapist välja võtta ja riiki kaitsta. Kohe esimesel nädalal kui tagasi jõudsin, tutvusin oma uue jaoga. Asjad olid nüüd sedasi, et nemad õpetasid mind, sest samal ajal kui nad said selgeks, mida me tegema peame, olin mina ju isolaatoris. Õppisin teiste pealt ja varsti sain isegi asjale pihta. Ja siis tuli mul juba neid juhtima hakata.
Läksime Puhatu harjutusalale mõneks ööks laagrisse. Sellel ajal oli päris karge talv, õnneks saime jaotelgis magada. Luurekompaniis ei osanud telkidest unistadagi. Täpsustuseks olgu öeldud, et kuulun nüüd miinipilduja rühma ja olen tulepositsiooni meeskonna ülem. Lihtsustatult on mu töö teha miinipildujatele eelluuret, et neil oleks turvaline tegutseda. Lisaks mõõdistan enda jaoga relvade asukohad ning määran paiknemisaladele täpsemad telkide ning autode asukohad. Üldiselt on töö päris lihtne, aga samas põnev ka. Eriti põnev on siis, kui lumi on nii paks, et kaardil planeeritud kohtadesse pole võimalik ligi pääseda. Siis läheb käiku loominguline mõtlemine ja leidlikkus. Õnneks sõdur on leidlik.
Järgmisel nädalal harjutasime taas miinipildujaga tegutsemist. Kuna vahepeal oli ka vastlapäev, siis toimusid pataljonivahelised võistlused. Igast rühmast pandi 5-liikmeline esindus välja. See oli päris lõbus, sai vanaaegsete suuskadega igasuguseid vangerdusi teha. Meie meeskond sai igal alal esimese või teise koha, nii et lõpuks pääsesime korraks poodiumilegi.
 |
| Lahingtoetuskompanii esindus vastlapäeva jõumõõtmiseks Pildil vasakult: rms Karron, n-srs Ivanov, n-srs Reinboom, kpr Meiner, rms Gustavson |
Kui miinika drillid olid kenasti läbi harjutatud, siis sõitsime Sirgalasse reaalselt põrsaid taeva poole tulistama. Päris äge vaatepilt. Ise ma relvameeskondade juurde minna ei saa, sest ma olen ainuke tüüp meie rühmast, kes isolaatori tõttu miinipilduja väljaõpet saanud pole. Seetõttu sain ma üldiselt lihtsalt vaatepilti nautida. Ööbisime Sirgalas ning järgmisel päeval rihtisime uued Galilid ära. Me oleme vist väheseid üksuseid Eestis, kes siiani R20 RAHE-sid pole saanud. Kui automaadid rihitud saime, siis sõitsime tagasi kasarmusse ja algas kõigi lemmik telkide hooldus. Ja nädala lõpp.
Sellel päeval mõõdeti Jõhvis külmarekord -30 kraadi. Ilus on küll, aga meeletult külm samuti.
Veebruari viimane nädal algas jalaväe kursusega. Nimelt oleme miinipilduritena ikkagi eelkõige jalaväelased ja siis erialaspetsialistid, nii et jalaväe põhioskused peavad kenasti selged olema. Vana hea söösta-kata ja jao liikumisviisid. Õnneks oskasid enam-vähem kõik seda juba enne seda nädalat, nii et erilist pinget see ei pakkunud. Tuim drillimine terve nädal, et siis juba aina juurde õppida. Viimaks tegime ka rühma koosseisus liikumisi läbi.
Märts ehk nii-öelda esimene kevadekuu algas taas jalaväe õppimisega. Nimelt harjutasime erinevaid kontaktivorme ja õppisime vastase kohta. Seerude jaoks oli info üldiselt vana, aga kordamine on tarkuse ema. Lisaks tegime taas miinide paigaldamise tunde, ehitasime liivakottidest (mille lumega täitsime) kaitserajatisi ning puudest raidtõkkeid. See nädal oli üldiselt madalama tempoga, mis aina rohkem kevadele mõtlema pani. Tundus, et Jõhvis ei jõuagi see kevad kunagi kohale. Nädala lõpus taas puhkusele sõites tuli hoopis korralik lumekiht maha, mis kevadelootuse jällegi paar nädalat edasi lükkas. Vähemalt sai uue talve vastu võtta kodus, väidetavalt viimasel puhkusel enne reservi.
*Puhkus*
Puhkuselt tagasi. Kui tekib küsimus, et mida puhkusel tehakse, siis tegelikult on puhkuse "tähistamine" võrreldes ajateenistuse algusega muutunud küll. Kui alguses nautisin täiel rinnal vabadust ja mürgeldasin pidevalt kuskil ringi, siis enam pole see võimalik. Esiteks on loomulikult koroonapiirangud seda tagasi tõmmanud, aga teisalt polegi tegelikult selleks enam energiat. Nüüd on koju jõudes palju magusam lihtsalt pikutada-puhata ning perega aega veeta. Kuhugi tähistama enam nagu ei kipugi. Lihtsalt pole enam jaksu.
Kui taas linnakusse jõudsime, siis oli esimesel nädalal päris masendav olla. Mida kauem kaitsevägi kestnud on, seda kallimaks need puhkused muutuvad. Ja loomulikult seda raskem on tagasi väkke jõuda. Aga kannatame ära, enam pole väga palju reservini jäänud. Esimesel nädalal hakkasime taas jalaväge õppima. Seekord natuke rohkem edasijõudnute kraami. Nädala põhiteemad olid jao kiirkaitse ning kiirrünnakud koos tiibamisega. Praktiliselt tähendab tiibamine seda, et üks pool jaost jääb vastase pihta tuld andma seniks, kuni teine jao pool neid külje pealt ründab. Iga päev käisime seda harjutamas ning läbi tegemas, et kõigil asi kenasti selge oleks. Viimaks saime kõike paukmoonaga läbi teha ja see oli nädala kõige põnevam osa. Pärast seda kasarmusse tagasi, varustuse hooldus ning ettevalmistus järgmiseks nädalaks.
Võrru sõit. Järgmise ehk märtsi viimase nädala veetsime Võru külje all, Nursipalus. Õigemini sõitsime sinna juba pühapäeval ning pidime naasma järgmisel pühapäeval. 7 ööd oli ettenähtud jaotelgis. Ilm oli ka selline soe-külm-soe-külm ehk siis maa oli pidevalt sulamisest päris märg. Aga üldiselt ilmad olid päris kenad, mis natuke motivatsiooni juurde andis. Välja sõitsin enda jaoga mõned tunnid enne rühma, sest me kuulume LEG-i ehk luure erigruppi. Praktiliselt läheb relvastatud ja mehaniseeritud üksus enne põhikolonni varem kohale, et ala julgestada ja ettevalmistused teiste saabumiseks teha. Lahtise GD-ga Võrru sõitmine oli taaskord "elamus". Meenus Luurekompanii, kui täpselt samasse kohta enda geekatega läksime.
Võrus ootas meid ees tegus ning põnev nädal. Esimestel päevadel lasime Galilidega, ma sain esimest korda teravat lastes instruktor olla. Kui 8 kuu poisid olid enda harjutused ära sooritanud, saime jaoülematena ka natuke kõmmutada ja vanu trikke meelde tuletada. Teravmoonaga laskmisest ei ütle kunagi ära. Teise päeva õhtul ootas meid ees öine orienteerumine, mille enda jaoga väga kiirelt ja oskuslikult ära tegime. Ikkagi pimedas töötama harjunud üksus.
Kolmandal päeval lasime taas miinipildujatest. Ilm oli ilus ning otselaskmiste vaatepilt väga kaunis. Otselaskmine on see, kui relvameeskonnad näevad ise ka, kuhu nende lastud miin kukub. See tähendab, et seda tehakse tavaliselt väga suurel platsil. Kui tulistamised ja kõmmutamised mööda said, siis õppisime terve päeva linnalahingut. See on põnev asi. Õpe seisneb selles, kuidas majadele läheneda, neid puhastada või maju ise kaitsta. Väga huvitav teema. Viimaks saime seda ka paukmoonaga harjutada ning päris kiiresti sai selgeks, et seda peaks veel ja veel harjutama, et selles heaks saada.
Kui paugutamised-tulistamised ja kärts-mürts möödas oli, siis õppisime kaevikute kaevamist. Tagusime jäisesse maapinda terve jaoga miinipilduja kaevikud, mis oli suur töö. Kujutage ette, et teil on vaja auto maa sisse ära peita. Sellist kaevikut on ka miinipilduja jaoks vaja. Kui töö tehtud, ajasime kaevikud kinni ning valmistasime end ette järgmiseks päevaks. Rühma koosseisus kaitseks.
 |
| Miinipilduja kaevik. Sellise augu masse kaevamiseks kulub mitu tundi ja päeva jagu sõduri energiat Pildil: 1. relvameeskond ja abilised Foto: rms Sakson |
Rühma kaitse ehk siis ettevalmistatud kaitsepositsioonidel maa-ala hoidmine. Rühmaülem asp Mägi andis meile käsu ning jaoülemad asusid tegudele. Eel-julgestused, kaevikutesse rajatud kaitseliinid ning planeeritud tegevus vastase viivitamisel. Salved täis paukmoona ning lintide viisi MG-3 moona. Tundide viisi vastase ootamist ning märjal maal külmetamist, aga siis kulminatsiooniks korralik action. Mina sain enda jaoga korralikult vastast tiibata ning taganemisel suitsugranaate loopida. Siiani arvatavasti üks kõige sõjalähedasem kogemus kaitseväes. Kui lahing lõppeb ning adrenaliin raugeb, siis saabub täielik rammestus. Ärakarjutud hääl, jooksmisest surnud jalad ning läbikülmunud sõrmed-varbad.
Kui asjad pakitud saime ning kaevikud taas kinni kaevatud, siis selgus, et sõidame hoopis täna, neljapäeva õhtul, tagasi Jõhvi. Põhjuseks loomulikult koroona. Nimelt tekkis out-of-nowhere täpselt enne Võrru sõitmist meie rühma üks positiivne. Kuna tuba täielikult ära ei isoleeritud, siis sealt see levima hakkaski ning Nursipalus olles testiti veel positiivseid juurde. Polnudki enam midagi teha, tuli õppuselt varem tagasi tulla ning kogu rühmaga isolatsiooni minna. Nüüd oleme juba mõned päevad isolatsioonis istunud. Olukord pole väga hull ning arvatavasti pääseme varsti osade kaupa välja. Vähemalt leidsin lõpuks aega uue blogipostituse kirjutamise jaoks.
Selleks korraks kõik. Kirjutamise hetkel on veel vaid 70 päeva minna. Ütlen ausalt, et reserviootus on juba päris suur. Viimased jõupingutused ning 10 nädalat tuleb kuuma anda ja saabki juba minema. Soovin lugejatele kõike head ning püsige kodudes! Hoidke tervist ja kandke maski. Koroona pole naljaasi.
Minu sotsiaalmeedia:
Facebook:
https://www.facebook.com/markus.reinboom
Instagram:
https://www.instagram.com/markusreinboom
Aitäh, et lugesid.
Sissekande soovitus: Lugege Sõdurilehte. Võib-olla on märtsikuu väljaandes teie lemmiksõdurist ka üks väike nupuke kirjas. hehehehe.
