Teenistuse algus

Sissekanne Nr3 /16.08.20/09:51

On pühapäev, 16. august. Täna lõppeb teenistuse viies nädal ehk kokku olen väes olnud 32 päeva. Ega siin polegi rohkem aega kui vaid korra kuus mingeid postitusi teha. Praegu on meil SBK ehk sõduribaaskursus ja seega on väljaõpe väga intensiivne. Ma proovin kuidagi kokku võtta, mis selle väga tegusa aja jooksul siis toimunud on. Tuleb natuke pikem postitus, kirjutasin seda kokku 5 tundi, pidage vastu.

Alustame algusest

Kõigepealt läksin Tallinast bussile, mis siis Jõhvi poole suundus. Bussis olid kõik vaiksed ja väga kinnised, nii et enda pinginaabriga tegin ainult paar lauset kahe tunni jooksul juttu. Üldiselt tundusid kõik parajad pudrunäpud olevat, aga ma uskusin, et eks sõdurivorm ja uued soengud teevad lähipäevil oma töö noorte sõdurite vorpimisel. Kui Jõhvi jõudsime, siis astus bussi üks meie drillseersantidest ja sellel hetkel said ilmselt kõik aru, et me ei tulnud siia nalja tegema. 

Kõigil temperatuurid mõõdetud, sõitis buss meie uue kodu müüride vahelt sisse. Sellele järgnes erinevate dokumentide täitmine, vaktsineerimine ning siis varustuse kogumine. Esimesel päeval saab julmalt palju varustust. Kui kahe suure kotiga uued poisid kasarmusse jõuavad, siis on kõigil higi lahti ja käed tassimisest kanged. 

Mind suunati Kalevi jalaväepataljoni Lahingtoetuskompanii esimese rühma neljandasse jakku. Üldiselt saavad meie kompanii meestest tankitõrjujad, meie rühmast vist miinipildujad. Ma olin kõige esimene mees, kes esimesest rühmast kohale jõudis, seega sain endale valida kõige parema toa ja voodi. Voodite paremust hinnatakse siin selle järgi, millistel on  läheduses pistikud. Kui enda tuppa jõudsin, siis sellele järgnes rida käskluseid ja ülesandeid, mida kõike ma enda varustusega tegema pidin. Kui teised poisid ka tuppa jõudsid, siis sain neid juba juhendada ja aidata, et kõik lõpuks järje peale saaksid. Esimesed kaks päeva kuluvadki sellele, et esimesel tunnil kahte suurde prügikotti kogutud tavaar ilusti lahti pakkida. Ja siis jälle kokku, sest tundub, et kõik on tehtud. Ja siis jälle lahti, sest miski läks valesti. Ja siis jälle kokku. Ja siis jälle lahti...

Reamees Reinboom enda kapi ees

Jõhvi linnakust

Jõhvi- see kurikuulus koht, kuhu keegi enda ajateenistuse jooksul sattuda ei taha. Jutud ju räägivad, et söök on halb, potentsiaalsele rindejoonele kõige lähemal, kõige rohkem on siin umbkeelseid venelasi, kes midagi ei mõika ning loomulikult on see ju kodust nii kaugel. 

Tulin siia sellise eelarvamusega ja pidin üllatuma. 

Tegelikult pole hullu midagi. Jah, ma elan küll pisut aegunud kasarmus, kus pole enda sauna, aga tingimused on tegelikult täitsa head. Söök on väga hea. Peaaegu igal toidukorral pakutakse krõbinaid, mis mu motivatsiooni üleval hoiavad ja dieeti ei lase pidada. Minu täielik nõrkus. Samuti on igal toidukorral võimalik valida endale sobiv ports ja toit. Põhimõtteliselt nagu Rootsi laud.

Sportimiseks on tingimused ideaalsed. Linnakul on enda jooksurada, väga korralik jõusaal ning mingi teoreetiline discgolfi rada. Teoreetiline selles mõttes, et ma pole seal kordagi kedagi mängimas näinud ning see on väga võssa kasvanud, sellest on väga kahju. 

Sõdurikodu siin veel ei ole. See on see koht, kus peaks saama vabal ajal chillida ning eluks vajalikku kraami osta, näiteks krõpse. Kuna uhiuus sõdurikodu valmib "ühe kuni mitme kuu pärast", siis käib meil selle asenduseks iga pühapäev autopood ehk lahvka. Sealt saab oma rämpsuvajaduse kätte. Krõpsud, pähklid, fantad, kommid jne. Mina ise seda väga ei kausta, sest ma üritan siin mingil määral ikkagi dieeti pidada. 

Drillseersandid ehk need, kes meid välja õpetavad ehk need jaanuaris tulnud ja nooremallohvitseri kursuse ehk NAK-i läbinud poisid on väga toredad. Kaitseväes saab päris hästi aru, kes on hea liider ja kes on pigem ebakindel. Meie rühmast on iga päev üks mees rühma vastutav, kes siis terve päev jooksul meid juhib ja kõige eest vastutab. Pole olemas halba rühma, vaid on halvad liidrid. Meie seersandid on kõik vahvad, mõned viskavad nalja ja teevad niisama pulli, mõned on heaks eeskujuks. Ma arvan, et meie rühmal on drillidega väga vedanud. 

Esimene nädal

Esimene nädal oli poolik. See oli siis nagu sisseelamiseks mõeldud. Terve see aeg pakkisime oma varustust ja tutvusime sellega, mis ees ootab. Sellest ma juba postituse alguses natuke kirjutasin ka.

Teine nädal

Üldiselt oli teine nädal päris huvitav. Tehtav, aga parajalt mõnus väljakutse. Minu jaoks jumala ootamatult olid meil juba relvatunnid. Õppisime erinevaid käsklusi, mida peab oskama relvaga teha, kuidas see kaigas lahti ja kokku käib ning kuidas toimib salvevahetus ja nii edasi. Lisaks sellele õppisime topograafiat ja lugesime erinevaid kaarte. Määrasime koordinaate ja õppisime raadiosidet pidama kasutades NATO tähestikku. 

Alguses läheb põhirõhk loomulikult relva ohutustehnikale, mis on kõige tähtsam aspekt. Selle õppimiseks tegime palju erinevaid drille, mõned neist väga kuuma päikese all. Kui relvaõpet saame, siis peab seljas olema REV3 ehk siis killuvest, kiiver, põlvekaitsmed, prillid, kindad ja rakmed, mis on täis igasugust vajalikku kraami. Kui selle varustusega esimesi tunde lõõmava päikse all tööd tegime, siis oli küll selline tunne, et surm on lähedal. Nüüdseks on keha selle raskusega ära harjunud ja REV3-s liikumine on päris mugav. Seega on alguses hea kõik vapralt kaasa teha ja ennast veits piinata, see teeb ainult tugevamaks. 

Teise nädala lõpu poole oli meil esimene kiirrännak ehk 5km lahingvarustusega (REV3 + Galil). See ei olnud enamuse jaoks eriti suur katsumus, aga mõned nägid küll rännaku lõpu poole vaikselt tunneli lõpus valgust. Mitte, et me pimedas oleksime kõndinud. Ma ise ütleks, et rännak oli päris lihtne. 

Enda jagu ma veel tutvustanud pole, niiet nüüd on selleks õige aeg. Rännaku lõpus tegime kõik koos pilti, millelt kahjuks rms Mets puudus. Jagu on meil pull. Toredad tüübid, saavad asjadega hakkama. Funtov ei oska eesti keelt ja temaga on natuke keerulisem, aga see-eest on ta hea suhtumisega ja pull kaaslane.  

Ülemine rida vasakult: reamehed Reinboom, Salla, Mesila, Aalde

Alumine: reamehed Funtov,  Juhasoo-Lawrence, Uibo

Päev pärast rännakut oli laupäeval esimene ÜFT ehk üldfüüsiline test ehk NATO test. Millegipärast on selle nimi siin ÜFT. See läks mul täitsa hästi, natuke isegi üle ootuste. Kuna ma vahetult enne kaitseväge eriti trenni ei teinud, siis ei osanud sellest väga midagi oodata. Aga punkte sain 264/300. Kätekõverdusi tegin 73, kõhulihaseid 61 ja 3200m aeg oli 14:05. Arenguruumi kindlasti veel on. 

Kolmas nädal

Siin läks asi veits keerulisemaks. Esiteks, tõmbasime nädala alguses kogu varustusega metsa, kus me kohe julma paduka vihma saime. Kaitseväes on sellega mingi nali, et iga kord kui on metsa minek, siis millegipärast sajab ja kui tuleb kasarmus istuda, siis on ilusad ilmad. Üks seersant rääkis, et ta tavaliselt vaatab tunniplaani paar nädalat ette ja ütleb varakult vanematele, kui ta metsa läheb, et nad siis teaksid, et saavad sellel päeval vihma. Pidi olema täpsem ilmateade kui norrakate oma. 

Ühesõnaga, kui riided ja  varustus läbimärjad olid, siis hakkasid tunnid. Mingi topograafia, kauguste määramine, kateloki õpetus, telkmantli püstitamine, kiivri camo jms. Basic asjad, kuidas metsas ellu jääda. 

Rms Aalde ja rms Reinboom pooliku kiivricamoga

Peale seda tõmbasime kuhugi muda sisse oma telkmantlid püsti ja peatselt tuttu ära. Kõige jubedam kogemus siiani kaitseväe jooksul oli sellel öösel. Kui oma läbimärjad riided seljast sain ja sooja magamiskotti pugesin, siis oli see kirjeldamatult hea tunne. Kui aga keset ööd mind üles aeti, et aja kark alla, nüüd on aeg postile valvama minna, siis oli märgade riiete selga panemine täielik horror. Ma vist olen paras eit, aga reaalset see oli jubedam kui kõik muu, mis meiega korda saadetud on. Hommikul juhtus rühmakaaslasel üks päris naljakas intsident ka relva töökorrakontrolli tehes, millest ma siin täpsemalt kirjutama ei hakka, aga selle tagajärjel pidime 5 minutiga telkmantlite asukohta muutma ja siis 3-4 korda nende kokkupanemist harjutama. See oli väga naljakas ja jääb kindlasti kõigile meelde. 

Peale metsas elamist tuli uuesti 5km rännak, aga seekord REV5-ga ehk siis lisaks REV3 varustusele on seljas mingi 20kg kaaluv seljakott, kus on kõik sees, mida metsas vaja läheb, alustades lebomatiga ja lõpetades hügieenikotiga. 

Metsast või rännakult tulles on mehed tavaliselt nii väsinud, et selline vaatepilt on täitsa tavaline. Ei jõua riidest lahtigi võtta, saaks vaid korraks puhata. 

Rms Salla pärast rännakut 10min uinakut tegemas

Kolmas nädal lõppes kaitseväe kõige magusama palaga- linnaloaga. Reedel tegime majanduspäeva ehk suurpuhastuse ära ja saimegi minna vabadust nautima. Tsiviilis on üle pika aja imelik olla, tavariides inimesi on veider näha ja isegi üle tee on naljakas minna, sest oled harjunud sellega, et ise midagi mõtlema ei pea, tuleb ainult käsku oodata. Väga naljakas, kuid väga magus kogemus. 

Neljas nädal

Neljas nädala oli alguses keeruline, sest mehed olid äsja linnaloalt tulnud. Kerge vabadusemaitse on veel suus, aga juba tuleb tõsiselt jälle tööle hakata. Ma mäletan, et olin väga demotiveeritud ja tundsin ebatavalist väsimust, kohe mitte midagi teha ei tahtnud. Selle tunde tappis ära kohe esmaspäev, mis oli nädala kõige raskem päev. Läksime jälle metsa ja kaevasime terve päeva kaevikuid, kuni sellise kaevikuni, milles saab püsti seista ja samal ajal ikkagi varjatud olla. Seal tekib hea eelis allameetrimeestel, sest väikse kokkukäiva labidaga on suur vahe, kas kaevata 160cm sügav kaevik või 200cm. 

Kui kõik juba väsinud olid, siis tuli õhtul teha 10km REV3 rännak. Alustasime nii suure tempoga, et läksime sörkides meist 5min varem lahkunud jaost mööda, aga see osutus veaks. 2 meest meie jaost ei pidanud tempole vastu ja nende pärast pidime hiljem jõhkralt tempot maha võtma ja peatuseid tegema. Kokkuvõttes oleks mõistlik olnud alguses rahulikult võtta.

Ma ise unustasin poolvillased sokid selleks rännakuks jalga panna ehk siis mu jalad käisid saabastes korralikult kiige kombel edasi-tagasi ja pärast rännakut olid jalgadel enneolematud villid. Üks nendest läks veel paar päeva hiljem mädanema ka, mis mu liikumise mõneks päevaks väga valulikuks ja vaevaliseks tegi. 

Rännakujärgselt jätkus nädal üpris tavaliselt. Käisime lasketiirus laskmas, õppisime esmaabi, miine, linnalahingut, sõjaõigust, granaate ja gaasimaski kasutamist. Midagi erilist nagu ei juhtunud. Huvitav tund oli relvaga lähivõitlus, kus saime üksteist mitut erinevat moodi kolkida. 

Viies nädal

Jõudsimegi järjega käesoleva nädala algusesse.

Esmaspäeval võtsime kohe hommikul täisvarustuse kaasa ja sõitsime Sirgalasse. Seal panime esimest korda jaotelgid püsti ja õppisime kõike sellega seonduvat. Naljakas oli see, et paar päeva seal olles oli tunne, nagu oleks mingis sõjafilmis. Esiteks, kui me MAN-i kastis sõitsime, siis seal tolmas nii retsilt, et me kõik olime pärast nagu kõrbecamoga kaetud. Teiseks, meie telk oli keset liivast ja kivist platsi, täielik Afganistaani simulaator. 

Mina autokastis, kus kõrbecamo lillegi liigutamata peale sai. Pilt: rms Gustavson

Sirgalas saime lasta, tegime ühe laskmiseksami ja viskasime granaati, seekord päris granaati. Pauk, mis sellega kaasnes, meenutas juba mingit kahurit, relvaga seda võrrelda ei saa. Loomulikult olid päevad jällegi tihedad, harjutasime söösta-katat ehk tuld ja liikumist ning joonistasime tulekaarte.

Kolmapäeva õhtu oli huvitav. Ootamatult tuli igale jaole ülesanne minna vastase posti luurama, et välja selgitada võimalikult palju nende varustuse ja koosseisu kohta. Teid kasutada ei tohtinud ning luureretke käigus oli täielik heli- ja valgusdistsipliin. Mina sain pointman olla ehk siis klemm, kes käib kõige ees ja juhib teed. Loomulikult, nagu mul kombeks, meil väga ei jopanud ja me kõndisime terve tee sellises džunglis, et kogu see üritus meenutas mulle filmidest nähtud Vietnami sõda. Vahepeal oli võimatu astuda, ilma et vähemalt 5 oksa jala all raksuga katki läheksid. Kui keegi oleks mingi infrapuna kaameraga meid seal tihnikus tuterdamas filminud, siis see materjal oleks küll kulda väärt. Kui me vastase postile võimalikult lähedal olime, siis mina ja operatsiooni jaoülem rms Aalde käisime vaikselt ja kiirelt veel lähemal, jälgisime 15min posti tegevust ning lippasime tagasi hea infoga. Vahele ei jäänud. Mission passed, respect +

Pärast luureretke tegime kärmelt hügieeni ja tõmbasime otse spatti ära. Ma sain magada 40min ja juba äratas mind rms Salla üles, et davai, kasi postile. Jälle see sama drill, soojast tekikotist välja ja märg frenš selga, mis siiani polnud luurel jooksmisest ära kuivanud. Ma siiski mõtlesin kuidagi unesegaselt välja, et opsti, seljakotis on ju üks kuiv frenš ka. Trikk mõeldud ja tehtud, kuivad riided selga ja postile tiksuma. Seekord saime kasutada sellist asja nagu öövaatlusseade, väga äge kogemus. 

Aga mis veel ägedam, samal ajal kui mina ja rms Mets postil olime, tulid sinna 2 "bandiiti", kes keset ööd lõugasid "nüüd on teil pe*ses" ja siis paukpadrunitega valanguid üritasid lasta. Meie õnneks või kahjuks neil enamik laske tõrkusid ja rohkem oli kuulda tõrkedrilli kui laske. Siiski lõpuks tuli sealt reaalselt mõni lask ka ning me pidime tegutsema. Ega meid otseselt selleks puhuks õpetatud polnud, ma läksin ja käskisin neil relvad maha panna ning põhibandiidi tõmbasin pikali. Tema minu põlve all, jäime kiirreageerijaid(QRF) ehk 2. jagu ootama. Nüüd hakkasid bandiidid pärima, kus Circle K asub, nad on eksinud. Õnneks jõudis QRF kohale, võttis asja üle ja öö jätkus rahulikult. Tõmbasin varsti jälle bibi ehk telkmantli alla tuttu ja sain veel magusad 3h und enne hommikust äratust. Järgmise päeva hommikul oli ühe mardi raadiosaatja otsimine, sest too kaotas selle luuramise käigus metsa. Nukraks tegi olukorra see, et raadiosaatja kaotaja oli juba korra varem rühmale jama kaela tõmmanud eelmises laagris, kui hommikul relvale töökontrolli tegi. Raadiosaatja leidsime õnneks üles ja mingit erilist viha see üles ei keerutanud, sest kõik said aru, et see oleks võinud meist igaühega juhtuda. Poisil on lihtsalt naeruväärselt halb õnn. 

Mina enne metsa minekut REV5 varustusega. Kokku kaalun ilmselt umbes 130kg.

Paar tundi jällegi vanade asjade drillimist, camo tegemist, ning algas REV5 10km rännak ehk siiani kõige raskem katsumus. See oli isegi raske, õlgu lõpus enam ei tundnudki, kuid tegime selle kogu rühmaga kenasti ära, palju kiiremini kui teised rühmad. Kui jõudsime autodesse ehk rännaku lõppu, siis jäin auto kastis kohe magama ning ärkasin alles kasarmus. Siis tuli absoluutselt kõik ära hooldada, millele kulus vähemalt 3-4 tundi. Ning oligi päev läbi. Lõpuks olime tagasi kasarmus, mis tundus nüüd armsam kui kunagi varem. Kuid siiski mingi mähise tõttu ei saanud me voodipesusid kätte ja nüüd oleme juba kaks ööd voodis magamiskottidega maganud. See on hea pull, vähemalt ei pea voodi tegemise pärast pablama. 

Laupäev ehk eilne oli eriline. Keset vaba aega tuli teade, et varustus selga, sest me lähme metsa eksinud inimest otsima. Me olime kõik päris õnnelikud, sest see tundus esimene päris väljakutse, kus me saame päriselt kellelegi midagi head teha. Sõitsime kella 15 ajal välja ja kammisime paar metsatukka läbi koostöös politsei, vabatahtlike ja päästekopteriga. Paraku me kedagi üles ei leidnud ja otsingud jätkuvad, aga vähemalt saime abiks olla. Süüa me seal ei saanud ja kasarmusse jõudsime alles 23 paiku, ehk siis tuli kärmelt süüa, pesemas käia ja magama minna, sest tegelikult peaks öörahu juba kell 23 olema. Ahjaa, leidsin endalt pimedas tagasi sõites 2 puuki ka, mõlemad õnneks lahtised. 

Ja nüüd räägin tänasest. Jõudsimegi olevikku. Täna hommikul saime teada, et on võimalik verd annetama minna. Kompaniiülem küll tegi meile selle annetamise poolkohustuslikuks, mis minu arvates päris nõmedalt välja kukkus, aga see selleks. Tegelikult oleksin ma nii või naa läinud ja kuna seal oli piiratud arv inimesi, kes verd täna anda said, siis võetigi ainult need, kes päriselt tahtsidki verd anda. Keegi õnneks sunniviisiliselt seda tegema ei pidanud. Jällegi üks heategu enda vabast ajast tehtud ja tunne on hea. Kindlasti kavatsen ka tulevikus doonoriks minna. 

Mina, samal ajal kui mingi masin mind tühjendab

No sellesse postitusse tuli ikka massiivselt teksti. Need, kes siia lõppu jõudsid, siis respekt teile, teid vist päriselt huvitabki mu käekäik, väga imelik. Kirjutage mulle julgelt, mida te blogist arvate ja mida tahaksite veel teada. Ma jätan postituse lõppu enda sotsmeedia lingid, kus saate mind edaspidi ka jälgida või kiired stalkimise tiirud ära teha. Viskab ilmselt parema pildi ette, mis masti mees ma olen.

Facebook:

https://www.facebook.com/markus.reinboom 

Instagram:

https://www.instagram.com/markusreinboom/

Loodetavasti tuleb järgmine postitus nädala või paari pärast, mingid mõtted juba selles osas liiguvad. Seniks ilusaid ilmasid teile! Mina teenin ajastut edasi. Tsau! 

Sissekande soovitus:

Jocko Willinki raamat "Extreme ownership". Räägib juhtimisest, sõjaväelisel ja puhtärilisel tasandil, soovitan soojalt.

Samuti soovitan kõigil metsas marjul käia. Kui me metsas peatuseid teeme, siis mustikate söömine on väga hää ning ma kahetsen alati, et ma enne kaitseväge ei viitsinud marjul käia.